Neljanda dimensiooni eldoraado

Andri Ksenofontov

Ungari Kaljo Põllu István Orosz väljendab renessanslikku maailmaimetlust, Põllu uuris maailma võluväge eelajaloolise inimese silmis.  István Oroszi näitus Tallinna Ungari instituudis kuni 3. VI.      Ungari instituudis on vaadata István Oroszi  näitus. Ta on kuulsaks saanud oma optiliste illusioonide, metamorfooside ja anamorfoosidega. Matemaatika on tema inspiratsioon, kujutav geomeetria – töövahend. Sarnased teemad huvitasid Kaljo Põllut. Enne surma võttis Kaljo Põllu oma viimaste aastate pürgimused kokku järgmiste sõnadega: tuleviku avangard otsib neljanda dimensiooni eldoraadot. István Oroszi tööd on sooritatud tänapäeval klassikalises joonsöövituse tehnikas. Pilt  on paigutatud etteantud raami, iga ofordilakki kraabitud joon on selge ja puhas. Ainus viis kahel joonel omavahel kokku puutuda on lõikuda. Sarnane õhuline joonevõrk on iseloomulik Naima Neidre ja Urmas Ploomipuu töödele. Plakatikunstnikuna võib István Orosz ironiseerida poliitilise silmamoondamise üle graafilise silmamoondamise kaudu. Tema tegelastes on leitud linnakultuuri ja linnaehituse sõlmedesse eksinud inimesi. Ent  István Oroszi loomingu kesknärv asub esteetikas, kus imetlus on lahutamatu imestusest. Ta õpetab vaatajat erinevaid vaatekohti otsima, et märgata esmapilgul märkamatut, et näha uusi võimalikke tervikuid. Ta toob siin näiteks romantiku Edgar Allan Poe’ novelli „Mõrtsukatöö Rue Morgue’il”, kus detektiiv Auguste Dupin lahendab arutult jõhkra ja võimatult segase juhtumi, mille kohta igaühel on täiesti erinev teooria. Detektiiv suudab tõese tervikpildi kokku saada seetõttu, et läheneb sellele eri nurkade alt. Ungari instituudis on ka portree Edgar Allan Poe’ kaarnast, seda ümbritseb kirjaniku enda portree anamorfoos. Kui metamorfoos on millegi moondamine äratuntavalt millekski muuks, siis anamorfoos, vastupidi, moondab kujundit nii, et see teatud kindla nurga alt iseendana paistab. Näiteks kõverpeegel muudab peeglisse vaatajat. Anamorfoosi läbi teinud portree, millest palja silmaga  sotti ei saa, paistab kõverpeeglis selge ja äratuntavana. Kõverpeeglistki võib saada aken tõelusse.     

Renessansi illusioonid 

Metamorfoose armastas Giuseppe Arcimboldo,  kelle kujutatud puuviljadest vaatab vastu aednik ning raamatulademest bibliofiil. Niihästi metamorfoos kui ka anamorfoos ilmutavad midagi ootamatut ja hämmastavat. István Oroszit ei vaimusta ainult kirjanikud ja kunstnikud, tema töödesse on ära peidetud ka Darwin, Lamarc ja Einstein. Ka teadlased tunnevad rõõmu ootamatust ja kaunist. Teadus teeb vahet, mis on võimalik ja mis võimatu, ja ise lõhub siis selle piiri segamini. Mida võimatuma objektiga on tegemist, seda suuremat uudishimu see äratab.       

Eesti publikule on võimatuid objekte tutvustanud Kaljo Põllu maalid ja Ants Juske kirjutised. 

Esimesed võimatud objektid on teada juba ajast enne renessanssi. Idee ise on sündinud renessansi õpetlaste ja kunstnike uurimustest, kuidas luua tasapinnalises pildis ruumilisuse illusiooni. Renessansi mõtlemine oli jätkuvalt alkeemiline, kõiges nähti jumalikku alget. Ateistid, muidugi, jumalat ei uskunud, ent meid mõjutava teispoolsuse olemasolusse uskusid nemadki. Võimalust teise maailma sisenemiseks nähti peeglites, illusioonides,  maagias.      Sellist lähenemist perspektiivile tuleb ette Tõnis Vindi loomingus. Ent mitte kõiki vanu õpetlasi ei kihutanud tagant soov kaevata salakäiku siinpoolsusest teispoolsusse. Valgustatud mõtlemine, mida peale antiikmaailma kokkuvarisemist niihästi kristlikud kui ka islami õpetlased edasi kandsid ning mis pole Indiast ja Hiinast mitte kunagi ei kadunud, otsis pigem seda, kuidas kõrgem printsiip siinpoolsuses avaldub. Inimese suhet ümbritseva maailmaga on alati iseloomustanud imetlus ja aukartus, mida väljendati niihästi kristliku  muusika rütmilises harmoonias kui ka islami ornamentika lõputus geomeetrias. Renessansiajal võttis uudishimu võimust imetluse ja aukartuse üle, kuni lõpuks Immanuel Kant Euroopa ratsionalismi ja Briti saarte empirismi kokku võttis. „Praktilise mõistuse kriitikas” (1788) tõestas Kant, et inimene on ise võimeline heal ja kurjal vahet tegema ilma jumaliku etteütlemiseta. „Otsustusvõime kriitikas” (1790) vabastas ta esteetilise eetilisest ja  lasi vabaks maailma avarustesse, näidates, et esteetilises elamuses puudub praktiline huvi. „Puhta mõistuse kriitikas” (1781) tunnistas Kant, et kuigi inimene suudab ette kujutada ainult kolmemõõtmelist ruumi, ei pruugi see tähendada, et rohkem dimensioone ruumis ei ole. Kujutlusvõime ületab inimese teisi võimeid ning kuigi see ei suuda kunagi maailma mitmekesisust lõpuni hõlmata, ei takista miski kujutlusvõimel selleni lõputult lähenemast.  Uue aja kriitiline filosoofia vabastas inimmõtlemise mütoloogilisest ja alkeemilisest taagast, inspireeris romantikuid kirjanduses ja kunstis, innustas ühiskondlikku võitlust vabaduse ja õigluse nimel ning andis hoogu teaduse arengule. Renessansi illusioonidest veelgi kummalisemaks osutusid täiesti reaalsed topoloogilised avastused nagu Möbiuse leht, mille August Ferdinand Möbius ja Johann Benedict Listing 1858. aastal teineteisest  sõltumatult avastasid, ning Kleini pudel, mida Felix Klein 1882. aastal kirjeldas. Võtmeisikuteks võimatute objektide loos olid kaks topoloogiast huvitatud kunstnikku: Oscar Reutersvärd, kes kujutas geomeetrilist võimatut objekti esimest korda 1934. aastal, ning Maurits Cornelis Escher, kelle loomingulisele kujunemisele avaldas otsustavat mõju Vahemere maadel 1922. aasta reisil nähtud renessansskunst ja mauri arhitektuur. 1937. aastal kujutas Escher esimest korda võimatut reaalsust. Need kaks kunstnikku mõjutasid Kaljo Põllu maalikunsti.       

Escheri tööd on andnud tõuke ka István Oroszi loomingule ning juhatanud psühhiaatri Lionel Penrose’i võimatute objekti probleemiga tegelema. Lionel Penrose ja tema matemaatikust poeg Roger Penrose avaldasid 1956. aastal teedrajava artikli „Võimatud objektid kui erilist tüüpi visuaalne illusioon”. Seega sai võimatust objektist teadusliku uurimise objektina täiesti võimalik objekt. Nagu kootakse Möbiuse lehe kujulisi salle nii püstitatakse isegi Penrose’i-Reutersvärdi kolmnurga kujulisi tänavaskulptuure. Ent selline skulptuur loob võimatuse illusiooni ainult ühest kindlast vaatepunktist, muidu on see üks kõveraks väänatud raam. Selles seisnebki  graafika ja maalikunsti maagia, et kujutlusvõime abil pilti sisenedes paistab võimatu objekti igast kandist võimatu ja imepärane.     

Teaduslik fantastika 

Kes veel kui mitte füüsikud võivad kirjeldada  veelgi kummalisemaid objekte meid ümbritsevas reaalsuses. Nimelt kukkus välja nii, et elektroni valemitega raketi lendu arvutades saadi absurdsed vastused ja raketi valemitega elektroni lendu arvutades saadi samuti absurdsed vastused. Ainult selliste valemitega oli võimalik elektroni ja raketi liikumist ühtemoodi õigesti arvutada, kus ruumimõõtmeid, lisaks ajamõõtmetele, on rohkem kui kolm. Näiteks viis mõõdet, või seitse mõõdet, miks mitte seitseteist mõõdet. Võnkumised neis „lisamõõtmetes” on mikroskoopilised, „lisaruumide” ulatuvus on kaduvväike, mistõttu me neid ei märkagi. Ent valemid näitavad, et kui kaks osakest võivad käituda kumbki oma kolmemõõtmelises ruumis täiesti sõltumatult, võib nende vahel „lisadimensiooni” kaudu side tekkida. Seega, kui kaks universumit koosnevad osakestest, mis ühes ja teises universumis oma tavalises kolmes mõõtmes  teineteisest välja ei tee ja sedasi ka vastastikku märkamatuks jäävad, võivad need universumid olla seotud inimesele märkamatu neljanda dimensiooni kaudu. Kui keegi juhtub looduses neljanda mõõtme avastama, võib see osutuda ukseks paralleelsesse universumisse. Siis saaks renessansi unistajate idee geomeetria abil teise maailma rännata teoks.       

See on tuleviku teema, teaduslik fantastika. Tänapäeva inimene asub siin, selles maailmas. Mitte ainult inimeste suhted ei eruta meeli ja mõtet, vaid maailm tervikuna, koos  seal asuvate inimestega, ergastab kujutlusvõimet. István Orosz väljendab renessanslikku maailmaimetlust, mitte ei piirdu ajaviitelise nupunikastamisega. Kaljo Põllu uuris maailma võluväge eelajaloolise inimese silmis ega piirdunud soome-ugri omapära sissetegemisega kunstipurgis. Kuna me oleme ajaloolise arengu tulemus, on meis alles niihästi ürgaja kui ka renessansi inimest. Kokku saavad István Orosz, Kaljo Põllu ja tänapäeva inimene tulevikus,  kuhu meid kõiki oodatakse – neljanda dimensiooni eldoraados.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht