Nietzschelik nahutaja

Kaido Ole loomingu ja mõttelaadi iseloomustamiseks sobib hästi Friedrich Nietzsche hilistele filosoofilistele arutlustele omane praktilis-eksistentsiaalne käsitlus.

ANNA LUTHER

Kaido Ole näitus „Pealinna salat“ Viljandi Rüki galeriis kuni 26. III.

Kaido Ole on väga oluline kunstnik ja seda nii arutluste kui ka loomingu seisukohalt. Ole kunsti mõtestades ei saa kõrvale jätta tema filosoofilist vaatenurka, millel on sarnasusi Friedrich Nietzsche hiliste väljaütlemistega. Käsitledes kunsti eelkõige isikliku kogemusena pakub Ole ka võimalusi, kuidas muuta subjekti „mina“ kunsti kaudu tugevamaks.

„Justnimelt tulebki ise jalgratast leiutada – tuleb kogu aeg jalgratast leiutada –, sest jalgrattad on kõik natukene erinevad, ei ole identsed,“ on Kaido Ole öelnud. Ta nimetas seda õnnelikuks saamise valemiks.1 Ratas on Ole loomingu üks iseloomulikke elemente pikalt olnud. Ratas on sobiv metafoor, et aduda, kuidas Kaido Ole loomingus on kunstipraktiline perspektiiv ristunud maailma filosoofilise mudeldamisega.

Ole eksistentsi puudutavates ideedes võib leida sarnaseid jooni Friedrich Nietzsche ja tema rahulolematuse teooriaga. Seda võib vaadata isegi nahutamisena. Ka Nietzschele oli tähtis, et subjekt seaks kriitilise kaemuse alla kõik selle, mida on lapsepõlvest saati õige ja valena evinud. Neil momentidel, kui subjekt tunneb ennast oma arusaamises õigena, lausa vankumatuna, peaks ta rahulolu asemel mõtlema oma nõrgale iseloomule.2

Kaido Ole. Speed II. 2005, õli ja akrüül lõuendil.

Kristjan Kivistik

Nietzsche uurija Daniel Came on märkinud, et filosoof ei olnud kunagi kunstist ja esteetikast huvitatud sel moel, et oleks pretendeerinud objektiivsele kirjeldusele. Nietzsche proovis leida kunsti tähendust nii-öelda praktilis-eksistentsiaalsel moel, mõeldes sellele, kuidas saaks inimene omaenda kogemust kunsti kaudu hinnata.3 „Praktilis-eksistentsiaalne“ sobib väga hästi Kaido Ole loomingu ja filosoofia lähtekoha iseloomustamiseks. Teine võimalus, nii nagu eespool märkisin, võiks olla „rahulolematus“ just selle sõna autodidaktilises tähenduses. Kaido Ole usub, et asjad on ennekõike konfliktsed: „Tavaliselt räägitakse harmooniast, mulle meeldib pigem rääkida konfliktist, mis on tegelikult sama asja kaks otsa. Kui on tühi pind, siis juba sealgi peitub konflikt puuduvaga.“4

Kunstnik on kasutanud analooge ühendamaks inimtegevust materiaalse maailma objektidega olemuslikul moel. Oma Kosmose TV „Ööülikooli“ loengus5 esitas Kaido Ole metafoorse mõtte inimesest kui pikslist suuremas telepildis. Samal aastal antud intervjuus Joonas Hellermale esitas Ole idee inimesest kui ühest kindlat värvi kandvast täpist puäntillistlikus maalis. Selle neo­impressionistide viljeletud maalilaadi juures on Ole sõnutsi eriti oluline, et iga täpp oleks ise värvi. Kui aga püüame olla „kellegi teise värvi“, siis pilt ainult kannatab. Olet võib kindlasti maksimalistiks pidada tema isikliku „mina“ loomisel. Temas on selleks vaja minevat enesekindlust. Kunstnik on ka nentinud, et enesekindlatest inimestest on alati puudus.6

Ole ettekujutus subjektist sarnaneb hilise Nietzsche mõtteviisga, kui meenutada ideid, mida filosoof on „Lõbusas teaduses“ esitanud. Uurija Julian Young kirjutab, et teatud mõttes on Nietzsche lähenenud inimesele kui tugevale kirjanduslikule tegelasele, kelle elulised detailid võiksid moodustada koherentse ja stiilse terviku. Ole hoiak peegeldab samalaadset arusaama. Kunstnik on öelnud, et kuna inimesed esinevad kogu aeg, siis on kõigil võimalus oma sooloks.7 Kuid selle soolo juures on Ole arvates oluline, et ei mindaks iseendaga vastuollu, sest isegi kui proovida olla igati mõistlik, siis inimesena enam ei särata. Kui aga ei särata, siis puudub selles ka ülim „miski“.8 Siingi langes kunstniku seisukoht kokku Nietzsche omaga: kui tuntakse end oma arusaamises õigena, lausa vankumatuna, peaks rahulolu asemel mõtlema oma nõrgale iseloomule. Ole on korduvalt öelnud, et püüd teha kõike õigesti – eriti maalikunstis – on ainult eksitee, sest seda, kui pildil on kõik õigesti, niikuinii ei saavutata.9

Subjekti „mina“ kese peitub Ole tarvis inimlikus tuumas. See on kunstniku sõnutsi üks kõige olulisem lähtekoht looja ja ka tõlgendajana.

Ole on väljendanud korduvalt, et kunsti üle ei suudeta arutleda isiklikus plaanis. Veel enam, ta leiab, et ei julgetagi enamasti midagi öelda, kui pole „sertifikaati“. Liiga tihti laskutakse klišee tasandile ja isiklik tuum jääbki varjatuks. Kõik on liiga umbisikuline.

Niisiis on üks osa probleemist kunsti­kogemuse vaesumine, sest ei julgeta luua vabu seoseid. „Inimesed, laske minna!“ Midagi sellist on öelnud ka Nietzsche, ta nimetas seesugust seisundit laisser aller’ks.10 Selles mõttes on Kaido Ole kunstnik, kes soovib õppida oma publikult.

Julgus mõelda tähendab ühtlasi, et subjekt „ei karda [oma] territooriumit kaotada“.11 Siinses kontekstis paikneks sellel territooriumil ka ülim „miski“. Kui territooriumi on mitmetes arutlustes käsitletud suhestatult „kaardiga“ ehk sellega, mis järgneb maa-alale, siis tundub, et Olele on kaart midagi, millega tuleks loovalt ümber käia. Ehk subjekt saab ise valida, kas ja kuidas ta kaarte loeb. Nii võiks kaidoolelikku territooriumi üsna optimistliku kategooriana käsitleda juba seepärast, et see on ligipääsetav.

Kui kunstnikel on tõepoolest peale pandud „needus“ tunda tugevalt seda, mida subjekt eales ei saavuta, siis on ehk parim pääsetee läheneda nende kunstile ja neile endile filosoofiliselt. Rääkides kunstifenomenist on selge, nii on ka Mihhail Bahtin öelnud, et tähendussfäärina on kunst mõtestatav ennekõike filosoofiliselt mõtestatav.12 Alati aga ei saagi aru, millises proportsioonis on kunstiline mõte filosoofilisega, eriti kui rääkida kontseptuaalsest kunstist. Kunst, olles inimese teadvuse oluline osa, erineb aga tegelikkusest: kunst ulatub selleni, milleni reaalsus ei küüni. Juri Lotman öelnud, et kui kunstis kujutatud kuritegu on kuriteo uurimine, siis päriselus on ainult kuritegu; kunstnik ei saa luua midagi, mis oleks elust eristamatu.13

Kaido Ole on valinud Rüki näitusele tööd, mis tema mitmekülgset, aga ka omalaadset nägu terviklikult esitavad. Need teosed on erilaadsed, aga väga tugevalt olelikud. Kõik on olemas, näiteks elemendid, mida Ole loominguga saab seostada, nagu ratas ja autori enda figuur, aga ka tuntud seeriad, nagu näiteks „Kõlar“ ja hiliseimast loomingust „Majade“ seeria kõige uuem hoone.

Kõige eredamalt jäi mulle silma aga naise portree, mis stiililt ja ka teemalt näis ülejäänud teoste seas võõrana. See maal on Kaido Ole õpinguajast ja tehtud maalitunnis. Ajal, kui ei saanudki rääkida veel kaidoolelikkusest. Näituse avamisel ütles kunstnik aja möödumise kohta, et mõned asjad jäävad ja mõned kaovad – see, mis jääb, ongi olemuslik. Küsisin Olelt, kuidas selles kooliaegses portreemaalis tuleb tema olemuslik osa välja. Ta oli selle ju oma retrospektiivile valinud. Ta vastas, et see on eksistentsiga seotud, lisades, et tol perioodil nautis ta Pierre Bonnardi maneeri. Nabiide kunstnik on tuntud töödega, mida kunsti­ajalugu tunneb intimismina.

Viljandist Tallinna poole sõites mõtlesin Ole loomingule, selle praktilis-eksistentsiaalse osa peale. Või kasutades kunstniku enda sõnu, siis olemusliku osa üle, mille inimene endasse alles jätab. Mõtlesin korra ka nii (saades seejuures aru mõtte ebapädevusest): mis oleks siis, kui Kaido Oles ei oleks kõike seda, mida temaga kohtumisel saan, seda nii kunstniku piltidest kui ka ideedest. Tegelikult pole sellel mõttel häda midagi, see on ilus mõte, sest nii saab küsida ainult millegi kohta, mis väga-väga meeldib. Kaido Ole loodud territoorium kutsub selliseid mõtteid mõlgutama.

1 Anna Luther, Autori intervjuu. Tartu: Tartu Ülikool, 2021, https://dspace.ut.ee/handle/10062/75588=intervjuu.

2 Friedrich Nietzsche, The Gay Science. Toim Williams, Bernard. Cambridg, Cambridge University Press, 2001 [1882], lk 188.

3 Daniel Came, Nietzsche on Art and Life. Oxford: Oxford University Press, 2014, lk 1.

4 Intervjuu.

5 Kaido Ole, Kosmose TV. – Ööülikool. Toim Jaan Tootsen. Rahvusringhääling, 2017.

6 Autoportree: kunstnik Kaido Ole. – Toim Kaspar Viilup. Eesti Rahvusringhääling, 2018.

7 Plekktrumm: Kaido Ole. – Toim Hedi Rosma. Eesti Rahvusringhääling, 2017=Rosma.

8 Intervjuu.

9 Rosma.

10 Friedrich Nietzsche, Sealpool head ja kurja. Tulevikufilosoofia eelmäng. Tartu: Ilmamaa, 2017 [1886], lk 106.

11 Ole, 2016.

12 Mihhail Bahtin, Valitud töid. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 183.

13 Юрий Лотман. О природе искусства. – Лотман Юрий. Об искусстве. Санкт-Петербург: Искусство, 1998 [1990], lk 402.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht