Nüüdiskunstist Eestis ja Tartus
Festival „Art ist kuku nu ut 7. IX – 30. IX”: Chris Fitzpatricku kuraatoriprojekt „Sõida tasa üle silla” Nooruse galeriis 7. – 30. IX, Rael Arteli kuraatoriprojekt „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika” Tartu kunstimuuseumis kuni 18. XI, Kuku Nunnu stipendiaadi Eike Epliku isikunäitus „Tüdruk, kes kõike armastas” Y-galeriis kuni 28. X. „Art ist kuku nu ut” Tartus on seekord eriti ulatuslikuks ürituseks kasvanud. Näitustest tuleb nimetada külaliskuraatori Chris Fitzpatricku kokku seatut „Sõida tasa üle silla” Nooruse galeriis (kollane kataloog), Rael Arteli kureeritut „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika” Tartu Kunstimuuseumis (sinine kataloog) ning tänavuse Kuku Nunnu stipendiaadi Eike Epliku isikunäitust „Tüdruk, kes kõike armastas” Y-galeriis (roosa kataloog). Lisaks veel „Kaasaegse kunsti töövihik” (valge kataloog), mille toimetaja ja üks autoreid Triin Tulgiste on koostanud loengusarja, kus huvilised tasuta kunstiharidust saavad. Kogu üritust administreerib Kaisa Eiche. Just loengute ja vestlusringide sari teeb kunstiürituse eriliseks. Tavaliselt käib niisuguste sariüritustega kaasas peamiselt esinejatele endile mõeldud konverents, kus omakeskis väärtushinnanguid kinnistatakse või kummutatakse, nüüd aga kõnetatakse publikut, arutlevalt, selgitavalt, kui näitusetegijate võrdväärset partnerit. Kunstikriitikute ja kuraatorite töö hulka käib ka kunsti vahendamine ehk selle kättesaadavaks ja mõistetavaks tegemine publikule. See viimane jääb saavutamata, kui piirduda kunsti sorteerimisega hea-halva skaalal. Kunstikriitik näeb oma kohta selle hierarhia tipus. Kunsti ei tee mõistetavaks ka see, kui töödest rääkimise asemel kunstnikke paika pannakse. Paraku on kunstikriitikas levinud niihästi tööde iseloomustamine pinnapealsete omadussõnadega kui ka isiklikku sorti kommentaarid. Kuid enne kui kunstiteosele hinnang anda, tasub selgitada, mis see on või mida see teeb. Sest „hea” ja „halb” ei tähenda iseenesest mitte midagi ning maailm ei ole enam hierarhiline.
Kui ühiskonna hierarhiline mudel enam ei toimi, võib proovida semiootilist. Semiootikud näevad kultuuri kui veekogu: kõik, mis veekogusse lasta, tuleb varem või hiljem mingil kujul tagasi. Hanno Soans iseloomustab olukorda kaasaegses kunstis mahlaka ingliskeelse väljendiga, mille võiks ümber sõnastada nii: justkui oleks jäätis ventilaatorisse lennanud (EE 4. X). Juttu on teosest, mida osa meediast ja publikust vägisi eesti nüüdiskunsti ristiisaks upitab. Ja ka seekord, kui kirjutatakse „Möh? Fui!” näitusest, läheb jutt ikka ja jälle vanale karussellile tagasi. Kõmuline teema ei ole mitte alati väetiseks lehe künniridadele, kuna kunstilehekülgede „miiniväljadele” ei juleta eriti reklaamipinda osta. Kuid kõmuliseks puhutud teema on praeguses ajakirjanduses toimetajale magus kui jäätis, andke vaid lisa! See ei ole kunstiajaloos ennekuulmatu, et rahvamassid kunsti põlgama hakkavad. Eriti veel, kui kunstijuttude levinud tooniks on lahmimine sisutühjade hinnangutega. Publik lahmib kriitikute stiilis vastu, rünnates kunstnikke, mitte nende töid. Miks Eestis nüüdiskunsti vihkamine kõige selle juures ikonoklasmini ei vii, nagu ajaloos tavaliselt juhtunud on? Kas nii pikka aega nördinud rahval ei ole piisavalt vimma kogunenud, et muuseumi purke puruks peksma tormata? Seda ei juhtu, sest selle pikaleveninud vihkamiskampaania liider meedia ei küta rahva meelsust üles eesmärgiga oma armsat jäätisetündrit kaotada, vaid vohmiks sealt kulbiga viimsepäevani.
Hinnatav on näituse ja kataloogi autorite idealism vastuvoolu ujuda ning ühiskonnas ära õiendada midagi, mis hullusti nihu on läinud. Kuid see „jäätiseveski” jahvatab praegu niisugustel kontrollimatutel tuuridel, et veel mõnda aega on iga sel teemal poetatud sõna justkui tulle valatud õli. Teisest küljest, kui näiteks laps korjab jätkuvalt sibula ja porgandi tükid supitaldriku servale, siis ei saa temale lõputult „nii head toitu” peale sundida, muidu jäävad praad ja magustoit ka söömata. Siin võib viidata Jaan Elkeni loengule eesti nüüdismaalikunstist 11. septembril. Ta isegi ei maininud neid töid, mida kuraator Rael Artel nüüdiskunsti sõlmteosteks on nimetanud, sest, üldse soovimata neid maha vaikida või maha teha, on need ehk olulisemad sõlmed ühiskonna ajaloos kui kunsti arengus. Võib nõustuda Jaan Elkeni väitega, et kunagi ei ole pilt eesti maalikunstis olnud nii mitmekesine ja põnev kui praegu. Selle ühte põhjust võib otsida loominguvabaduses. See, et paljud nii-öelda otsustajad kunstnikele käega löövad ehk näiteks, Jaan Elkeni sõnul, kunstnikule sellised klauslid esitavad, et maalikunst on surnud, teeb meele küll mõrudaks, aga mõjub kunstnikule vabastavalt.
Möödarääkimine
Suur osa probleemist seisneb möödarääkimises. Juhuslik möödarääkimine on igasuguse elava ja areneva kultuuri paratamatu osa. Häirivaks muutub möödarääkimine siis, kui mõistmatus on kavatsetult jäikade hoiakute tulemus. Näituse „Sõida tasa üle silla” kuraator Chris Fitzpatrick on pannud kataloogi Chris Sharpi essee. Seal kirjeldatakse juhtumit, kui räppar Robert Matthew Van Winkle ehk Vanilla Ice ämbrisse astus, kui hüüdis „word to your mother”, kuigi ütlema oleks pidanud „word to the mother”. Valge mehena ei taibanud ta näha sõnas „mother” lühendit sõnast „motherfucker”, mis tähendab „kõva tegijat”. Alglause alglause tähendab siis „näita, mida suudad, kui tegija oled”. Rämeda slängisõna kasutamise asemel hüüdis Vanilla Ice hoopis ema poole, mis teeb temast Chris Sharpi silmis šarlatani. Chris Sharpiga võib nõusse jääda, kui selleks, et olla kultuurne inimene, tuleb korrapäraselt räppmuusikat kuulata ning afroameeriklaste keelepruuki peensusteni tunda. Ent pigem teeb ta suure numbri normaalsest kultuurinähtusest, möödarääkimisest, mille täieliku väljajuurimise tulemus oleks korrastatud peenramaastik vabalt vohava kultuuri asemel.
Nooruse galerii on organiseeritud kolme korruse kaupa, kelder, I ja II korrus, kusjuures mul jäi I korruse väljapanek nägemata. Tuginen kataloogile, mille tekst, nagu autor pihib, tuli enne näituse paigaldamist trükki anda. See ongi üks nüüdiskunsti omadusi, et teose ette kirjeldamine annab tihtipeale palju rohkem kui tagantjärele kogemine: kõige tähtsam on sõnades väljendatav mõte. Jalutasin läbi näituseruumi pärast tööde mahavõtmist ja nägin ülespildistust, mistõttu ei ole vahetut ruumimõju ette kujutada keeruline. Dominantideks olid Anthony Discenza „Aruanne hiljutisest arengust väljendamatuse kategooria piires”, kitsale vinüülribale kõrgreljeefis sisse pressitud tekst, mis kahe seina jooksvat meetrit mõõtis, ning Van Den Boschi „Representatsioon” ehk suuremõõtmeline seinamaal, mis on maalitud seina keskmises ühtlases toonis. Postamentitel seisis Taha Belali teos ehk Postimees ja Õhtuleht, kus araabiakeelne tekst on asendanud eestikeelse, omamoodi sild Tartust Egiptimaale, ning Nicholas Matranga nelinurkne klaasitükk „Kas ma nägin rotti?”, mille ingliskeelne pealkiri „Was It a Rat I Saw?” on tuletatud palindroomist „Was It a Cat I Saw?” ehk „Kas ma nägin kassi?”, mille esitas Alice imedemaal pärast esimest kohtumist irvikkiisuga. Maas vedeles Antanas Gerlikase pulk „Pealkirjata”, mille kohta kuraator kirjutab: „Gerlikas esitleb pulka, objekti, puidust objekti, kuid tegelikult pole see päris täpselt pulk”. Keldris jooksis veel Krõõt Juuraku kolmeosaline muinaslugu „Oli kord”. Pärast sissejuhatust saabub pilkane pimedus, kus esinevad loo kolm tegelast: koer, kass ja lind. Selle osa ajal sisenesingi ruumi. Juhtus nagu Tammsaare „Tões ja õiguses”, ainult et Krõõda hele hääl ei kostnud põllul, vaid tema kile klähvimine pärines nähtamatust allikast. Nähtamatut allikat keldriruumis käsikaudu otsides võis leida tooli, ventilatsiooniagregaadi ja lõpuks ka monitori. Sellele järgnes nukufilmi tekst, või teksti nukufilm. Tegemist on leidliku ja muinasjutte armastavale vaatajale köitva semiootilise harjutusega, kus märgid ja tähendused on vahetanud koha. Jos de Gruyteri ja Harald Thusi videos „Pealkirjata (Saarlouis’ mõistatused)” esitavad kaks penoplastist oraaklit Kitty ja Kathy pika rea mõistatusi väikelinna elust, mis paneksid Poirot’ kõva häälega naerma, kui ta heas tujus juhtuks olema. Ilmutuslikult mõjus Ruben Bellinkxi „Toolimäng” II korrusel, kus näidati kolme koera, kes ründavad puutooli ja rebivad selle tükkideks. Koerad lõpetasid tooli lõhkumise siis, kui sellest olid järele jäänud lihtsad ühes mõõdus pulgad, mis näitab, et analüütiline mõtlemine ehk objekti lahtivõtmine algosadeks ei ole inimese leiutis, vaid looduslik instinkt. Äkki ongi kunstikriitika suures osas instinktiivne, mitte mõistuslik tegevus? See seletaks Eesti kunstielus nii mõndagi.
14. septembril peeti vestlusring teemal „Sõida tasa üle silla”, vestlejateks olid Tanel Rander, Erkki Luuk ja Gregor Taul. Sai kuulda, mida on öelnud sildade kohta Heidegger, Kafka ja Lennart Meri ning kuidas taksojuhid välismaalasi hilja õhtul lennujaamast ringiga Saku kaudu Tallinnasse sõidutavad, sest „sild üle Ülemiste järve on üles tõstetud”. Tanel Rander võrdles ennast ja kaht kaasvestlejat „Toolimängu” koertega, sest ka nemad vaatasid algul I korruse väljapanekut hämmeldunult ja siis lõhkusid tükkideks, alustades näituse pealkirjast. Võtan selle puretud pulga rõõmuga üle ja üritan teha vestlejatega sama, mida nemad Chris Fitzpatrickule tegid. Lugu räägib sellest, kuidas 1918. aastal peeti keelte iludusvõitlus, kus teisele kohale itaalia keele järel tuli eesti keel lausega „Sõida tasa üle silla”. Erkki Luuk üritas loo ajaloolist tausta selgitada, aga mul on ilmselt rohkem õnne olnud, sest olen ka mujalt kuulnud, kuidas näiteks leedukad oma lausega itaalia keele järel teise koha saavutasid. Kuraatori ingliskeelne tõlge „Go softly over the bridge” tunnistati valeks, õigem olevat „Ride gently over the bridge”. Põhjuseks toodi, et „go” kitsendab lause tähendust, kuigi asi on hoopis vastupidi. Anda inglise keeles korraldus „ride gently over the bridge” kõlaks eesti keeles umbes nagu „sõida üle silla õrnaste”, sest sõnal „gently” on inglise kõrvale sarnane poeetiline konnotatsioon nagu eesti sõnal „õrnaste”. Pealegi välistab korraldus „ride” sellised sõiduvahendid nagu vanker ja regi. Minule rääkis vanaisa hoopis lausest „isa sõitis tasa üle silla”, mille ilu seletas ta ühest küljest kontrastiga sahiseva s-i ja heliseva l-i vahel ning eesti keelele omase astmevahelduse kõikide võimaluste demonstreerimisega ühes lauses. Umbes nagu „ema ei tea kohe, mida tahta”. Erkki Luuk aga kinnitas, et teise koha võitis hoopis parunisaksa puises ja põrisevas maakeeles esitatud „vintsklev prantsuse krants prantsatas korstnasse” ning luges selle näitusesaalis ette ehedalt ja suure huumoriga. Kui mina poisina sillasõidu lauset kuulsin, ei hakanud ma kahtlustama, nagu oleks isa hobusekabjad nartsude sisse sidunud, et vaikselt salaviina vedada, ega kahtlustanud ka pehkinud talasid, mis silla ületaja ettevaatlikuks sunnib. Kuulsin selles lauses vaikset sõiduvuhinat. See ei saanud olla suvel, sest enamik sildu olid puust ning nende ületamine vankri ja hobusega tegi suurt kolinat. Maantee sõidumüra võimendavad see-eest aga tavaliselt maastik, puud ja künkad, mis heli tagasi peegeldavad. Kui aga üle silla sõita, siis maastik avardub ning kaja kaob. Seepärast kuulen selles lauses saani jaluseid, mis vaikselt üle lume vihisevad ning sillale jõudes, jõeavaruse akustilistes tingimustes, hajub seegi heli.
Kuna näituse üheks eesmärgiks oli kuulutatud rahvusvahelise ja kohaliku kunsti integreerimine, siis kerkis küsimus, kas Eestis sündinud ja välismaal elavaid kunstnikke, kes välismaal elavad, saab kohalikeks pidada. „Art ist kuku nu ut” tervikuna mõjus siiski tartulikult, mida kõige selgemini väljendas Eike Epliku installatsioon Y-galeriis, teismelise tüdruku kõike looduslikku ja roosat ihalev buduaar tüllist, paisuvahust ja neoonlampidest. Ka autor on ise tunnistanud, et vaevalt mõni Tallinna galerii seda kõlblikuks pidanud oleks. Minu aga tunnistab tartlaseks iga Tallinna galerii ning tartlane olen ma kogu maailmas. Välja arvatud ühes kohas: Tartus. Sest olen üle silla elaja.