Nüüdisaegsuse mosaiik
Arusoo on integreerinud modernismi ja postmodernismi klassikuid praegusaja kunstiga ja loonud põlvkondade vahele seose.
Näitus „Meel, Vahtra, Farkas_idealistlik funktsioon“ Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses 30. I – 18. III, kuraator Maria Arusoo. 13. III kohtumisõhtu Raul Meelega, õhtu juht oli kunstiajaloolane Giedrė Jankevičiūtė.
Ülesanne teha teise institutsiooni kutsel näitus, kus tutvustada oma kunstikeskkonda, institutsiooni ja ideid, ei ole kergete killast. Üks peamisi raskusi, millega kuraator sellises olukorras kokku puutub, on oma loominguliste ambitsioonide ühitamine vastutusega sobitada endale tuttavat kunsti uude konteksti. Kuraator peab looma näituse vastuvõtmise orientiirid täiesti uuele publikule ja tal lasub ka vastutus teoste kontseptuaalse kooskõla ees. Teiste sõnadega, oma maa kunsti esitamine välismaal ei piirdu ainult endale tähtsate teoste valikuga, vaid tuleb mõelda ka struktuuri loomisele, et esindada tervikut, mis toimib adekvaatselt vastuvõetava postulaadina ka teistsuguses kontekstis.
Tundub, et näituse „Meel, Vahtra, Farkas_idealistlik funktsioon“ kuraator Maria Arusoo on seisnud just selliste raskuste ees. Kutsuja oli esitanud tingimused: näitusele antakse Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuse (CAC) teise korruse kaks saali (500 m²) ja tahetakse näha praegusaja oluliste kunstnike loomingut. Teine tingimus nähtavasti määras kuraatori valiku. Sellest annab tunnistust ka näituse pealkirja sõnastus. Valitud kunstnike side peitub tööde analoogses esteetikas, kunstnike huviväljade läheduses ja loominguliste strateegiate kõrvutatavuses. Seosed on küllalt formaalsed, seepärast on kuraator pakkunud välja idee, et tema loodud „triot“ tuleb vaadelda abstraktses võtmes – kui omamoodi luulet ruumis, isiklike mõtete ja tähenduste deklaratsiooni ühel või teisel visuaalsel moel. Kuna rõhk oli luulel ja mõtete visualiseerimise edastamise universaalsetel teemadel, siis pakkus näitus elegantse väljapääsu rahvusliku representatsiooni raamidest, kuid selle esituses puudus artikulatsioon, mis oleks aidanud mõista sellises kombinatsioonis esitatud teoseid veidi laiemalt kui ainult visuaalne kooskõla ja autorite samalaadne kunstiline mõtlemine.
Väljapaneku keskseks kujuks oli kuraator valinud Eesti kunsti ühe radikaalsema novaatori Raul Meele. Juba 1960ndate lõpul hakkas Meel looma graafilisi joonistusi kirjutusmasina abil. Ta ristis selle masinakirjaluuleks. Nagu Arusoo on kinnitanud, loovad tähtede ja graafiliste märkide kombinatsioonid unikaalse maailma. Seeria „Klubi“ (1968–1969) avaldab tõepoolest muljet oma mahu, joonistuse graatsilisuse ja teoste täpsusega. Nii need tööd kui ka autori siiditrükid osutavad tema ideede kooskõlale tolleaegse rahvusvahelise kontekstiga. Kuid eksponeerituna „valges kuubis“ kõrvuti praeguste (noore põlvkonna) kunstnikega, mõjuvad Meele tööd möödunud aja elegantsete dekoratsioonidena, suhestudes praeguse ajaga eelkõige visuaalsel tasandil. Mõeldes sellele, et loomise ajal ei vastanud need teosed nõukogude kunsti direktiivsele standardile ja seepärast ei osalenud Meel ametlikus kunstidiskursuses, hakkab veidi isegi ebamugav, et CACi väljapanekus olid tema teoseid esitatud vaid kaunite vintage-artefaktidena ja jäetud ilma teistsugusest tõlgendamisvõimalusest. Siinkohal on kasulik meenutada kunstiajaloolast Claire Bishopi, kes on kinnitanud, et modernism naasis praegusaja kunstiväljale mineviku elegantse stiilina, mida nüüdiskunstnikud mitte ainult ei mõtesta ümber, vaid mida kollektsionäärid ka meelsasti ostavad (sest need näevad moodsas interjööris suurepärased välja). Bishopi arvates ei ole selline kriitikavaba suhtumine modernismipärandisse päris õige, sest jätab pärandi ilma poliitilisest aspektist. Modernismi lakooniliste arhitektuuri- ja disainivormide autorid mõtestasid kriitiliselt ümber oma ajastu sotsiaalpoliitilise konteksti ja seepärast on neid vale vaadata ainult esteetilise fenomenina. Esitades Meele töid Eesti nüüdiskunsti etableerunud esindaja poeetilise väljendusena, jäeti need kriitilisest sisust ilma. Võimalik, et kuraatori kavatsus oligi keskenduda visuaalsele keelele. Aga ikkagi oleksin tahtnud mõista, kuidas ja millistel eesmärkidel on Meel loonud selle unikaalse keele ja miks tema kunst pakub huvi ka praeguses kontekstis. Kas ainult seepärast, et sellised tööd on visuaalselt köitvad, kattunud aja paatinaga ja seetõttu tekitavad erilisuse ja hinnalisuse mulje? Või on siin muid põhjusi? Sellistele küsimustele näitusel vastust ei saanud.
Dénes Farkasi installatsioon „Ilmne paratamatus“ („Evident in Advance“) ja Anu Vahtra spetsiaalselt selle näituse tarvis loodud teosed kinnitavad, et praegusaja maailm asub Meele ajastust kaugel eemal, kuigi Meele teoste mauree-efekt on olnud neile inspiratsiooniallikaks (Vahtra installatsioon). Algselt oli näitus mõeldud osalejate dialoogina, kuid välja tuli, et iga kunstnik vestles oma tänase ja eilse päevaga. Farkasi teostes kasutatakse inglise keelt, Meele omades eesti keelt. See formaalne erisus annab tunnistust tööde loomise teistsugustest ideedest ja tingimustest. Farkasi installatsioon on loodud 2013. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljoni tarvis, see on suunatud rahvusvahelisele kunstipublikule. Meel aga on muutnud keele visuaalseks tooraineks, luues sellega omapärase graafilise esperanto. Farkasi puhul toimub suhtlus ülemaailmses kunstisüsteemis, Meele juhtum räägib katsest läheneda sellele süsteemile. Mõlema autori lähenemist saab nimetada poeesiaks, kuid Farkasi pedantselt teostatud mitmekihiline installatsioon läheb vastuollu Meele minimalistliku graafikaga, vaatamata sellele et mõlemad kasutavad keelt ja kordamise strateegiat. Farkasi töö taga on moodne professionaalne kunstnik, Meele omade taga eraklik geenius, kellel ei ole välismaailmaga kontakti, kuid ta püüab seda saavutada. Nende teoste dialoog tõepoolest paljastab kunstnike pürgimuse kommunikatsiooniidee poole, kuid kujundlikult väljendades on ühel juhul kommunikatsiooni instrumendiks internet, teisel kirjutusmasina samizdat. Praegu on kasutusel nii üks kui ka teine, kuid nende efektiivsust ja kasutuseesmärki ei saa võrrelda.
Vaatamata teoste kontekstide vastuoksustele, on väljapanek hea näide, kuidas integreerida modernismi ja postmodernismi klassikuid praegusaja kunsti konteksti, luua kunstnike põlvkondade vahel tihedam seos. Leedus ei ole selliseid pretsedente just palju, nüüdiskunsti näitustel ei ole vanema põlvkonna kunstnike teoseid kuigi tihti näha. Kui vanemad kunstnikud osalevadki – nt Kazys Varnelise (1917–2010) op-kunsti teos Leedu ja Küprose ühispaviljonis Veneetsias, mida kureeris Raimundas Malašauskas –, siis toimib see kontseptuaalse žestina, pakkumata möödaniku ümbermõtestamist ja on eelkõige kuraatori loodud efemeersete tunnete pusle. Möödanik ei osale sellistel näitustel kriitiliselt ümbermõtestatud kontseptina, vaid praegusaja mosaiigi osana.
Tõlkinud Reet Varblane