Odava meedia klišeedele valla jänkuke

Marek Volt

Playboy ei paku midagi, mis eristuks meil ammuilma vohavast mentaliteedist.

Esimesed meedias avaldunud üllatusohked, et „Playboy ja nii vähe seksi”, kõnelevad pigem teadmatusest kui on maailma suurima meesteajakirja kriitika. Tsensuuriga ei ole siin midagi pistmist. Ent tõsi on seegi, et nõukaajal tähistas Playboy pornot ja seksi ning see nostalgiline väärkujutlus elab paljudes veel edasi. Kuigi Reagani mahitatud Meese komisjon seostas Playboyd sõnaga „pornograafia”, saab Playboyst täna rääkida ilma seda sõna kasutamata.

Ajakirja ajaloonurgas pajatatakse, et Playboy ei ole mitte ainult kajastanud ajalooliselt tähtsaid sündmusi, see on ka ise ajalugu teinud, mõjutades avalikku arvamust ja võideldes kapseldunud mõtteviisiga. Playboy jänku on olnud rõõmsa ja aktiivse ellusuhtumise sümbol rohkem kui viiskümmend aastat ja nüüd on ta jõudnud ka Eestisse (lk 120). Playboyd on peetud vabaduse väljendajaks ning Hugh Hefneri saatesõnas kinnitatakse seda samuti.  Ent Playboy kehastab liberaalsust just niikaua, kui asi puutub küsimusse, kas ütelda „jah” erootikale, seksile ja võib-olla ka pornograafiale. Selline jaatamine ei ole aga enam ammu teema – praegu on Playboy  (liiga) vabameelne ainult kirikuisade arvates. Playboy liberaalsus kahaneb märkimisväärselt, kui küsimuse all on see, millist seksi, pornot, erootikat teha, vaadata, toota ja taastoota. Hefneri tõdemus, et „Playboy on olnud kompassiks neile, kes on olnud valmis vabaduse piire kompama”, on oma tõeväärtust kaotamas, sest seksuaalse ega muu eneseloomise vabaduse piiridega siin isegi ei flirdita, ületamisest rääkimata.

Klantsitud uduvatised pildiaknad, steriilsed raseeritud modellid, klišeelikud poosid, imaginaarne seks jne. Mugav-meelisklev kriitikavaba turvaerootika ei paku mitte midagi inimesele, kelle dekadentlik erootikataju on kujundatud Henry Milleri, Toulouse-Lautreci või Egon Schiele poolt, kui piirduda ainult heterotahuga. Lavastatud Playboy-laadne erootika hakkab elama ainult siis, kui see oleks keelatud: siis saaks juhuslikust piilumisest vähemasti meelierutav vuajerismi akt. Asi pole ainult sättumuses ja maitses. Eesti postsotsialistlik liberaalsus on juba mõnda aega konservatiivsuse krampides. Ning on üsna kerge näha, et Playboy sisuformaat on seda sorti korraliku, õigete soorollide Prokrustese sängi uinuma jäänud erotoloogia teenistuses – piiride kompamine ja avardamine etteantud piirides.

Ometi tervitan visuaalse konservatiivse lisajõu eestindust veel ühe seksi- või erootikahäälena eesti pildikirjanduses. Heterogeense toimetustiimi eneseteostuse läbi on Playboy paljudele näitekohaks: fotograafidele (eelkõige meesfotograafidele), modellidele (eelkõige naismodellidele). Ta on ka kirjakohaks suleseppadele (s.t meeskirjanikele), mille tõestuseks ongi esimeses numbris Peeter Sauter üles astunud. Mõnevõrra üllatav, sest ma ei suuda eriti ette kujutada, et Sauteri looming võiks Playboyga harmoneeruda. Lugu „Et surma petta” ehk siiski, ent kui püüaksime konstrueerida Sauteri loomingu pildilise vaste, oleks see Playboy visuaalist vägagi erinev.

Elustiili ajakirjade persoonirubriigis redutseeruvad muidu eripäraste isikute elulood läbilöögi teinud inimeste trafaretseteks edunarratiivideks. Elulugu ja edulugu muutub eristamatuks. Playboy ajaloonurga lõigukeses ilmubki sõna „edu” koguni kolm korda!: „Playboy asus algusaastatest peale looma pilti edukast noorest linnamehest, kes on rüütellik, romantiline, edukas ja sihikindel. Ajakirjas avaldati juhtnööre ja nõuandeid ning tutvustati kõike seda, mida ühel edumehel vaja võis minna, alates moodsatest riietest kuni kiirete autodeni välja. Playboyst kujunes tõeline noore mehe käsiraamat” (lk 115). Kui küsime, kuidas mõjub sellise käsiraamatu ilmumine meie niigi edukultusest lummatud ühiskonnale, on vastus selge: see juurutab ja põlistab veelgi Eestis valitsevat „suksessistlikku” (ingl success) eluhoiakut!

Kuigi Playboy pole auto ega naisteajakiri, on Playboy visuaalne keha loodud autodest ja naistest. Niisiis võiks küsida, kas ja kuivõrd suudab Playboy literatuurne vaim murda lahti oma visuaalse keha orjastavast dominandist? Või kas julgeksime eeldada, et Playboys hakkab ilmuma tekste (inter­vjuusid jms), mida saaks pidada kas või vähesel määral ajakirja visuaalse sisu kriitikaks? Kui ma vaid julgeksin loota, et Playboy võiks olla ka erisuguste elusviiside, alternatiivsete eluprojektide looja ja esitleja, lisades nõnda väärikust ja elamismõtet Eesti suitsiidsele luuserkonnale, kes „edumeelset elustiili” järgida ei taha või ei suuda.  Võib-olla siis ei tunneks ma end nüüd Playboyst kirjutades äraandjana, sest mida kõike ma ei oleks teinud, et kaheksakümnendate aastate keskel mõnd sellist jänkuajakirja lehitseda.

 

Soome pornouurija Walter de Campi raamatu originaalpealkiri „Fetissikirja” oleks olnud ilma eestindamisel tekkinud alapealkirjata üpris eksitav. Lugeja, kes jõudnud läbida pool raamatut, märkab arvatavasti imestusega, et fetišismist ei ole selleks ajaks eriti juttu olnud. Kumulatiivne sisukord aga tõendab, et see kiimaline üllitis ei hiilga just süstemaatilisusega. De Campi teoseke meenutab lohakapoolset tudengikonspekti, millesse on läbisegi ja vahelduva sisutihedusega tehtud sissekandeid pornograafia, erootika ja fetišismi ajaloo kohta

Ent juba esimestest lehekülgedest peale jätab de Camp nende mõistete vahekorra obskuurseks. De Camp nimetab sellist filmikategooriat nagu seksfilm, mille suhe ühelt poolt erootilise filmiga ja erootikafilmiga, teiselt pornofilmiga ja pornograafilise filmiga ei ole üldsegi selge. Tulemuseks on mõisteline soodom, millest de Camp meid välja ei aita. Ometi, mõned otsekohesed deklaratsioonid kujul „see või too pole päris tõeline pornograafia” (levinud retooriline võte) annavad mõista, et autori vaimusilmas terendab ka mingi arusaam tõelise porno olemusest. Viimati nimetatut ta kahjuks lugejale ei avalikusta. Ühe sellistest kontseptuaalsetest etteheidetest võtab maha trükise tagakaanel seisev märkus, et raamat ei püüa pakkuda teaduslikkusele pretendeerivat analüüsi.

Inimese jaoks, kes ei janune mitte niivõrd porno, vaid pornograafiaalase teadmise järele, omab see frivoolne teos teatud tunnetuslikku väärtust. De Camp pajatab siin tuntumate pornofilmide süžeedest, ajakirjade (Playboy, Penthouse, Hustler) tekkimisloost ja sisust, ekseldes pornost kaugemalegi, nt homoklubide sisekorrani välja. Kogu seda kirjanduslikku seksretke saadab rikkalik, kuigi sageli kehvake ja napakate aluskirjadega, mustvalge pildimaterjal.

Üsna suure üldistusjõuga iseloomustab de Camp eri ajastute pornograafia esileküündivamaid tunnuseid. Nii diagnoosib autor: „Pornofilmi kõige kurjem vaenlane – tüütav üksluisus – oli üheksakümnendate alguseks saavutanud tipptaseme. Tüüpiline pornofilm koosnes ülipikkadest akrobaatilistest stseenidest, mida esitasid ühed ja samad näitlejad, vaid omavahelisi kombinatsioone muutes ja kostüüme vahetades.” Ent ärgu krimpsutatagu nägu, sest nagu väidab autor Linda Williamsi uurimistööle „Hard Core” osutades, on tavaline muusikal ja seebiooper struktuuri poolest sageli samasugused nagu pornofilm.

Põgusalt puudutab de Camp siiski ka fetišiainet nagu kingad, sukad, varbad, sääred, tagumikud, SM, küpsete teema (30+, 40+ jne). Fetišiloome on muidugi keeruline valdkond ja ega de Camp fetišite klassifikatsiooni pakugi. Ent kui pidada silmas praeguste pornosaitide fetišimenüüd, siis puudub de Campi teosest näiteks suitsetamine ühes selle ekshaleerimise ja inhaleerimise jms alaliikidega, midagi pole kehaeritistest, paksudest on kirjutatud veidi rohkem kui rasedatest; pesust räägitakse, aga mitte kasutatud pesust, liiatigi pole teksaste ega ka kitsaste ja/või märgade rõivaste (pesu, teksad jne), rääkimata pantymania alaliike. Sellise pealkirja all oleks võinud Interneti-ajastu väikekodanlase fetišivaadet ehk pisut enam avardada. Originaalteose ilmumise aegu 1997. aastal ei olnud Interneti-porno ent nii ulatuslik ega kättesaadav.

Huvitav on teada saada pornograafias ja erootikas figureerinud nais- (nt täitmatu seksitibi) ja meeskuvandeist (nt stag). C. D. Gibsoni joonistatud nn „Gibsoni tüdruk oli esimene massilevisse jõudnud naisestereotüüp. Ta saavutas tohutu populaarsuse ning sai eeskujuks ka paljudele kunstnikele, kelle seas oli näiteks Degas, Manet, Lautrec ja Renoir” (lk 65). Kuigi viimane väide on kunstiajaloolises mõttes ehk natuke habras, olen ühes ometi kindel: de Camp mõistab pornograafia võimet avastada ja kinnitada olemasolevaid ja sigitada uusi seksuaalseid identiteete. Tema arvates on heterotel homodest raskem pornosse sundimatult suhtuda. Homoseksuaalid, nii mehed kui naised, „möönavad paljudel juhtudel avameelselt, et just pornograafia on suurel määral aidanud neil oma seksuaalset identiteeti mõista. Pornograafia on neile olnud vahendiks oma seksuaalsuse loodimisel, ja nad on selle abil sooritatud uurimisretki nautinud” (lk 121).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht