Õigel ajal õiges kohas

EKKAK direktor Karin Laansoo kommenteerib Kris Lemsalu ning Temnikova ja Kasela galerii edu Frieze kunstiturul.

REET VARBLANE

Kris Lemsalu installatsioon New Yorgi Frieze kunstimessil.

Pressifoto

Juba ainuüksi tõsiasi, et Temnikova ja Kasela galerii valiti tuhandete soovijate seast New Yorgi Frieze kunstimessile, on tähelepanuväärne. Veelgi tähelepanuväärsem, vaata et uskumatu on tõsiasi, et Temnikova ja Kasela galerii kunstniku Kris Lemsalu ambitsioonikas installatsioon „Whole Alone 2“ ehk „Ihuüksi“ toodi esile viie märkimisväärsema väljapaneku seas İstanbuli galerii Rampa, Colombia kunstiplatvormi Instituto de Vision ning New Yorgi Real Fine Artsi ning Galerie Zürcheri kõrval. Parima väljapaneku auhinna võitis São Paulo galerii Jaqueline Martins. Seekordse valiku tegid kuraatorid Carlos Basualdo (Philadelphia kaasaegse kunsti muuseum), Ruba Katrib (New Yorgi skulptuurikeskus) ning Hamza Walker (Made in LA 2016).

Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse pressiteates seisab, et Kris Lemsalu ei pälvinud mitte ainult žürii heakskiitu, vaid et tema osalemist on saatnud suur publiku- ja meediatähelepanu. Lemsalu performatiivne installatsioon, portselanist kilpkonna kilp, mille all lebas kunstnik kõik messipäevad ehk siis 13. kuni 17. maini, oli tänavuse messi üks pildistatumaid teoseid. New York Timesi kunstikriitik Martha Schwendener valis Lemsalu oma soovitusliku paremiku ülevaatesse.

Kas mõnel teisel Eesti galeriil võiks Temnikova ja Kasela kõrval ka selline kapatsiteet olla? Või on nii, et ühte on hakatud toetama ja seetõttu on tal suur edumaa teiste ees?

Karin Laansoo: Kõik galeristid, kes on nõus sama palju töötama ning kes on sama täpselt oma eesmärgid seadnud, võivad sama tulemust oodata. Arvan, et tihti ei tajuta, et ükski tunnustus ega autasu ei tule tühja koha peale, see pole õnn ega juhus, vaid aastatepikkune töö. Temnikova ja Kasela esimene messiautasu tuli 2012. aasta kevadel ning osaleda juba kolme aasta pärast New Yorgi Frieze kunstiturul on igale noorele galeriile maamärk.

Jah, muidugi, rahaline toetus loeb väga palju, eriti siis, kui see aitab olla kohal rahvusvahelistel üritustel, kuid üritusel peab su sõnum olema selge ning tuleb teada, mida seal teed. Kodune näituseprogramm peab olema rahvusvaheliste püüdlustega samal kõrgusel. Rahvusvahelisel areenil on rebimine nii tihe, et pole mõtet arvestada sellega, et keegi uusi tulijaid avasüli ootab või oma kunstikogujatele tutvustab. Pead ise uskuma oma kunstnikesse ning näitus näituse ja mess messi haaval neile rahvusvahelist tähelepanu koguma. Kui kardad galeristina suurt edumaad teise galeriiga, siis pole see ala tõenäoliselt sinu jaoks. Temnikova ja Kasela galerii programm ja valik on ainult üks võimalikest, Eestis on küllalt kunstnikke, kes väärivad rahvusvahelist esindatust, ning ruumi on.

Kas Lemsalu installatsioon oli antud kontekstis parim valik või oleks mõni teine kunstnik (kunstiteos) samuti toiminud? Millised väljavaated on nüüd Kris Lemsalul ja Temnikova ja Kasela galeriil?

Arvan, et Kris Lemsalu on New Yorgi suunal üks paremaid valikuid ning kunstniku osalusega kestvus-performance oli igati kümnesse. Megaareenile nagu Frieze kunstimess kutsutud galeriil ei maksa seinale panna paari tagasihoidlikku raamitud tööd. Eesmärk on meelde jääda ning üks enam-vähem kindel võimalus on lasta kunstnikul viis päeva mediteerida vesivoodil portselanist kilpkonna kilbi all. Galerii on Lemsalu profiili teadlikult üles ehitanud varasemate osalemistega NADA kunstimessidel New Yorgis ja Miamis. Kris Lemsalu töid on Ameerika erakogudes ning ka nüüd oli Frieze kunstimessile tulnud palju kunstikogujaid, kes olid juba varem tema loominguga tuttavad, et uut installatsiooni vaadata. See on väga hea märk. Kris Lemsalule on parim väljavaade personaalnäitus Ameerikas ning tema tööde jõudmine erakogude kõrval avalikku kogusse. Galeriile on see tugev kannakinnitus Ameerika turul.

Milline koht on New Yorgi Frieze kunstiturul rahvusvahelisel nüüdiskunstiväljal?

Frieze on maailma kolme olulisema kunstimessi hulgas, see toimub nii Londonis kui New Yorgis. Ainuke tugev konkurent on Art Basel, mis on Euroopa ja Ameerika kõrval ka Aasias – Hong Kongis. Kunstiäri ei toimi demokraatia põhimõttel ja ükski galerii ei ole seal sellepärast, et ollakse teatud riigist, loeb kunsti kvaliteet ja kunstniku andekus. Sellel messil näidatakse maailma tippgaleriisid ja tipus on kitsas: siia mahub alla 200 galerii. Eesti galerii ei ole kunagi sellisel tasemel nähtaval olnud ega kaasa rääkinud, nii et Eesti nüüdiskunst on täiesti uuel territooriumil. Osaleda esimest korda tippmessil, nabida New York Timesi lehepind ning koht viie parema väljapaneku hulgas koos tohutu publikumenu ja meediatähelepanuga on tagasihoidlikult väljendudes erakordne. Ainuüksi Kris Lemsalu installatsiooni meediakajastus on nii New Yorgi kui ka kõigi varasemate Eesti rahvusvaheliste kunstiprojektide kontekstis pretsedenditu. Pole olnud Eesti kunstnikku, kellest oleks kirjutatud samal nädalal New York Timesis, Forbesis, Financial Timesis ja Business Insideris. Eesti nüüdiskunst on see, mis avab maailma kunstimetropolide uksed, ning meil on inimesed, kes selle sinna viivad. Kuigi nüüdiskunst pole reeglina rahvuskoondiste mäng, on tulemused Eesti mainele hindamatud. Mida see pikas perspektiivis konkreetselt tähendab, näeme paari järgmise aasta jooksul, kuid selge on see, et võime seada uusi sihte hoopis julgemalt, kui seni arvasime. Igal juhul ei jää keegi loorberitele puhkama.