Õiglase tasustamise ettepanek kunstiväljale. Aasta hiljem

Loovisikute toimetuleku parandamiseks on kunstivaldkonnal vaja lisarahastust ja valdkonnaülest koostööd.

MAARIN EKTERMANN, AIRI TRIISBERG

Eelmise aasta algul esitasime Sirbis kunstiavalikkusele ettepaneku maksta õiglasemat töötasu.¹ Ettepanek sündis koostöös ligi 70 kunstivaldkonna esindajaga ja lähtub põhimõttest, et õiglase tasu kujundamisel tuleb arvesse võtta töömahtu. Ettepanekule lisasime astmelise soovituslike tasumäärade mudeli, mille kõrgem palgaaste on seotud kultuuritöötaja miinimumpalgaga ja madalam aste riikliku alampalgaga. Nüüd, aasta pärast, vaatame, kas ja kuidas on ettepaneku mõjul kunstivälja töötingimused muutunud.

Nagu sedastasime, tuleks õiglasema tasustamise korral lähtuda põhimõttest, et näituse tegemine on kunstniku keskne tegevus ja sellega peab kaasnema märkimisväärne sissetulek. Praegu on täpselt vastupidi: oma teoste eksponeerimine näitusel ei too kunstnikule piisavalt sisse, sest isegi kõige rahakamate näitusemajade kunstnikutasu küündib vaevu riikliku alampalgani. Ettepaneku koostajatena oleme teadlikud, et kunstivaldkonnas napib õiglase tasu maksmiseks vahendeid. Seepärast kaasnes tasumäärade ettepanekuga sõnum, et valdkond vajab hädasti lisarahastust ja selle nimel tuleb ühiselt pingutada.

2022. aastale tagasi vaadates võib öelda, et soovituslike tasumäärade ettepanek tõi kaasa intensiivse arutelu, mis ulatus ka kunstivaldkonnast väljapoole. Ettepanek leidis ilmumisjärgsetel nädalatel ajakirjanduses mitmekülgset kajastamist.² Elav vastukaja katkes veebruari lõpus, kui kogu ühiskonna tähelepanu haaras Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu. Arutelu loovisikute toimetuleku üle taandus suuremate poliitilis-majanduslike murede kõrval, ent hakkas uuesti hoogu koguma aasta teises pooles, kui esiplaanile nihkus kampaania „Ravikindlustus kõigile!“.

Esialgu on õiglase tasustamise ettepaneku mõjul astutud kunstivaldkonnas samme, milleks ei ole vaja raha: revideeritakse oma töökultuuri, täiendatakse õigusteadlikkust või kohendatakse suhtlusprotokolle. Mõni institutsioon on juurutanud põhimõtte, et töösuhte alguses räägitakse läbi maksegraafik, kuna vabakutselistel võib olla sellest abi ravikindlustuse saamiseks vajalike maksete ajastamisel; teised on korrastanud lepinguvorme; mõni loovisik on selgemalt piiritlenud alamakstud tööst keeldumise tingimused. Selliseid väikesi muutusi on raske mõõta, kuigi neid on ilmselt tehtud kõige rohkem.

Leidub ka näiteid soovituslike tasumäärade mudeli rakendamisest. Kõige rohkem tundub see olevat kasutamist leidnud kunstiprojektide puhul, mida on korraldanud vabakutselised kuraatorid või kunstnikud. Ka muu maailma näidete põhjal võib öelda, et väikesed tegijad võtavad õiglase tasustamise põhimõtted tihtipeale kiiremini omaks kui suured institutsioonid. Reageerisid ka mõned institutsioonid: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus andis teada, et vastloodud ajakirja A Shade Colder autorite tasustamine lähtub ettepanekus esitatud soovitustest, Tallinna Kunstihoone sidus kunstnike tasumäära kultuuritöötaja miinimumpalgaga, mis tähendab, et edaspidi tõusevad need koos. Tallinna Kunstihoone puhul tuleb siiski tõdeda, et seos on pigem retooriline. Kui võrrelda Tallinna Kunstihoone tasusid kunstnike töömahuga, tuleb välja, et tegelikult on kunstnike tasu lähemal riiklikule alampalgale. Suure isikunäituse ettevalmistamise eest makstakse kunstnikule kolme kuu kultuuritöötaja miinimumpalk, meie korraldatud fookusgruppidest tuli aga välja, et kunstnike hinnangul on tegelik töömaht 6–9 kuud. Samasugune ebakõla valitseb ka grupinäitusele uue teose loomise puhul: ajamahuks arvestab Tallinna Kunstihoone kaks nädalat, aga tegelik töömaht on mitu korda suurem.

Tasu läbipaistvus

Tallinna Kunstihoonet tuleb sellegipoolest tunnustada ühena vähestest kunstivälja institutsioonidest, kes on kunstnike tasu avalikuks teinud. Kunstiväljal räägitakse liiga vähe lahtiste kaartidega ning kipub jääma kahtlus, et tasu makstakse näo järgi: kes on tülikam, saab rohkem. Ka direktorite palga ümber on vaikuseloor.

Institutsioonid hoiduvad summade avalikustamisest põhjendusega, et eelarve on liiga ebakindel. Kardetakse, et tasude avalikustamisega tekib kunstnike seas ootusi, mida tööandjatel on edaspidi raske täita. Kuid just tasude läbipaistvuse suurendamine on üks lihtne samm, mida iga tööandja, projektijuht või kuraator saab teha. Elementaarne oleks kohe töösuhte alguses välja öelda, millised summad on mängus või kui palju loodetakse projektitoetuste abil kokku korjata ning mis veel tööpakkumisega kaasas käib, nt kas produktsiooni-, transpordi- ja majutuskulud kaetakse. Huvikaitsetöö seisukohalt on ülevaatlike ja usaldusväärsete andmete puudumine samuti probleem, sest poliitikud tahavad kõigepealt tutvuda arvudega. Institutsioonid võiksid oma tasuvahemikud avalikustada kas või tagasivaatena eelmise aasta kohta, ilma tulevikuks lubadusi andmata.

Institutsioonide tagasiside

Kunstivaldkonna organisatsioonide, olgu suurte või väikeste puhul, oli tagasiside õiglasema tasustamise ettepanekule põhimõtteliselt toetav, kuid skeptiline oldi küsimuses, kas soovitusi on üldse võimalik ellu viia. Kohati lülitus sisse ka enesekaitserefleks: mõned näitusemajad andsid mõista, nagu oleks nad ebaõiglaselt valgusvihku asetatud –niigi on vähe raha ja välja pakutud summad näivad utoopilised. Suuremate institutsioonide vastuväited, et valikuvõimalus puudub, ei ole aga usutavad, kui vaadata näitustega seotud teenuste hinnastamist, mida kaardistasime tasumäärade vihiku tagumistel lehekülgedel. Näiteks graafilistel disaineritel ja installeerijatel on õnnestunud kehtestada oma töö eest kõrgem hind ja fookusgruppides kuulsime, et see on läbirääkimiste mõjul tõusnud. Kui institutsioonid on nõus maksma installeerijatele nii palju, kui nad küsivad, siis on raske leppida sellega, et kunstnike tasu on nii väike.

Tasumäärade ettepanekut koostades algatasime ise dialoogi suuremate näitusemajadega Tallinnas ja Tartus, sest neil on paremad rahalised võimalused ja rohkem jõudu, et poliitilisel tasandil kaasa rääkida. Meile tundus, et kui nemad eeskuju näitavad, on muutusi lihtsam ellu viia. Suuremates näitusemajades on toimunud viimase kümne aastaga mõtteviisi muutus: enda rolli ei nähta enam pelgalt kunstniku ja publiku vahelülina, vaid tajutakse palju enam oma vastutust tööandjana. Seisukohta, et vastutust kunstnike tasustamise eest ei tohiks panna näituseasutuse peale, kuuleb nüüd peamiselt väiksematelt ja piirkonnakeskselt tegutsevatelt näitusemajadelt.³ Siin-seal kohtab jätkuvalt suhtumist, et kui galeriis (mh ka avaliku raha eest tegutsevas) näitust tehes ei pea kunstnik renti maksma, on see juba suur vastutulek, jõuda aga selleni, et kunstnikule väärikat – mitte üksnes sümboolset –tasu maksta, tundub kujuteldamatu (mõtte)hüppena.

Pole kahtlust, et suuremate ja väiksemate näitusemajade vahel haigutab meeletu lõhe. Paljudele linnagalerii tüüpi näitusepindadele on jätkuvalt päevakajaline küsimus, kas uut näitust ehitades tohib seina sisse auku puurida või ei saa seda pärast enam raha ja töötajate puuduse tõttu korda teha. See­pärast pakkusimegi välja astmelised tasumäärad, võttes arvesse näitusepindade ressursse ja võimekust. Ebavõrdsuse vähendamiseks kunstiasutuste vahel on taas vaja valdkondlikku koostööd ja initsiatiivi, et selgitada näiteks omavalitsustele, miks tasub rahvatantsu toetamise kõrval eraldada rohkem vahendeid ka kunsti­galeriidele.

Kunstnike vastukaja

Kunstnike toetusavaldusi on kuulda olnud pigem isiklikes vestlustes, kuid ühismeedia vastukajas on jäänud kõlama kõhklev noot. Poleemika käis peamiselt küsimuse ümber, mida toob kaasa tasumäärade tõstmine, kui kunsti­valdkonnas ringleva raha hulk märkimisväärselt ei suurene. Käisime selle tõepoolest mitmete teiste võimaluste seas välja. Soovitasime kunstiasutustel veel kord kaaluda, kas näitusetasusid oleks ehk võimalik praeguse rahastuse juures suurendada näiteks selle arvel, et jätta näitused publikule vaadata pikemaks ajaks, või mõtestada ümber palgapoliitika prioriteedid.

Mõte vähendada kunstielu tempot sai kunstnike seast kõige rohkem kriitilist tagasidet, sest see võib kaasa tuua ka ebasoodsaid tagajärgi: vähem võimalusi näitustel osaleda, suurema konkurentsi, kehvema ligipääsu rahastusele jne. Küsiti, kas töötingimused paraneksid või halveneksid, kui kunstnikud saaksid kaks korda suuremat tasu, aga neil oleks kaks korda vähem tööd. Eravestlustes ei varjatud ka hirmu kunstielust väljalangemise pärast.

Kui tuua näiteks Eesti Kunstnike Liidu galeriid Tallinnas ja Tartu Kunstnike Liidu juhitav Tartu Kunstimaja, kus näitus vahetub iga nelja nädala järel (loomeliitude sõnutsi lähtub näituste rütm liikmete ootustest), ei ole sellisele tempole praegu kaugeltki rahalist katet. Kulka eelarve, millest suured näitusemajad sõltuvad nii tegevustoetuse (palgad, kommunaalkulud jms) kui ka kogu sisu (näitused, publikuprogrammid) produtseerimise osas, on valdkonna vajaduste seisukohalt ammu lootusetult lõhki. Näiteks 2023. aasta esimeses voorus küsiti 1 818 381 eurot, kuid jaotada oli 516 787 eurot. Vaadates meie kunstielu aktiivsust, mitmekesisust ja rahvusvahelisust, põhineb see ilus pilt tegelikult just tasustamata või tugevalt alatasustatud tööl, kuid muutusedki tunduvad hirmutavad. Valdkonna rahastamine ei kasva iseenesest, selleks on vaja mõjutada poliitilist tahet. Just seetõttu võiks kunstnike häält avalikkuses rohkem kuulda olla.

Tulevik on tõepoolest ju vägagi hirmutav, kuna vabakutseliste loovisikute toimetulekut mõjutab veel üks oluline faktor – riiklik alampalk, millega koos tõuseb kogu aeg sotsiaalmaksu miinimumlävend. Sotsiaalsete tagatiste saamiseks vajalikku alammäära on iga aastaga üha võimatum kokku saada, sest kunstivaldkonna sissetulekud laekuvad 50, 100 ja 200 euro kaupa ning mitmed tööandjad ei ole tasusid viimastel aastatel üldse tõstnud. Kokkuvõttes jäi kunstnike vastukajast mulje, et tasumäärade suurendamise ettepanek käivitab kunstnike seas kohati suuremaid eksistentsiaalseid hirme kui üldine elukalliduse ja palgataseme üha kiirenev tõus, mis on ju samuti üks määrav põhjus kunstivaldkonnast lahkumiseks.

Kunstivaldkonna laiem aktiveerumine

Kunstiväljal toimus 2021. ja 2022. aastal erakordselt palju: möödunud aasta alguses esitleti kunstivaldkonna arengukava ehk KUVA ning aasta jooksul moodustati Kunstiasutuste Liit ehk KAEL, kus on 33 liiget ja täiskohaga tegevjuht. Võib juba praegu öelda, et sellest kujuneb kultuuriministeeriumile kunstnike liidu kõrval kindlasti oluline partner ja avalikkuses kunstivälja huvide eest võitleja.

2022. aasta augustis asus Eesti Kunstnike Liit jõuliselt toetama rohujuuretasandil alguse saanud kampaaniat „Ravikindlustus kõigile!“. Selle kampaania kõige nähtavama osaga sekkutakse ühiskonna aruteludesse visuaalse fooni kaudu: kevadel hakkas hüüdlause „Ravikindlustus kõigile!“ levima kleepsude näol, sügisel võis linnaruumis ja kaubanduskeskustes näha kunstnike liidu tellitud reklaame, samuti liitusid üleskutsega teised loomeliidud ja mitmed kultuuriasutused riputasid solidaarsuse märgiks oma ruumidesse ravikindlustuse plakatid. Kampaania esmast mõju oli näha juba talvel, kui avalikustati erakondade valimisprogrammid: üldise ravikindlustuse kehtestamist toetasid Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Keskerakond ja Eestimaa Rohelised. Visuaalsel kujul jätkus kampaania sotsiaaldemokraatide valimisplakatitel. Riigikogu valimised siiski soovitud muutust ei toonud ja uue valitsuse koalitsioonilepingusse universaalse ravikindlustuse kehtestamine ei jõudnud. Ainus kokkulepe on, et terviseminister teeb ravikindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse analüüsi. Nüüd on oluline, et kultuurivaldkond hoiaks ka edaspidi selle olulise teema avalikkuse tähelepanu keskmes ning aitaks laiendada üldise solidaarse ravikindlustuse toetuspinda ja eestkõnelejate ringi.

Ravikindlustuse kampaaniaga käsikäes on viimastel kuudel hästi edenenud kultuurivaldkondadeülene koostöö, sest loovisikute sotsiaalsete garantiide küsimus ei ole üksnes kunstivaldkonna mure. Suvel hakkas tegutsema töörühm, kes kohtus valimiste eel erakondadega ja pakkus sisendit valimisprogrammidesse. Töörühma kuulusid kunstnike liidu juht Elin Kard, kinoliidu tegevjuht Kadri Vaas, teatriliidu juht Gert Raudsep, näitlejate liidu juht Tõnn Lamp ja Airi Triisberg. Selgitustöö mõjul kajastub vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete tagatiste küsimus ka uue valitsuse koalitsioonileppes. Eesmärgi saavutamisele aitas kaasa ka koalitsiooniläbirääkimiste ajal Stenbocki maja ees toimunud loomeinimeste pikett, millega valitsus­erakondadele nende valimislubadusi meelde tuletati. Loovisikute õiglase tasustamise punkti seevastu ei õnnestunud konkreetses sõnastuses valitsusleppesse sisse saada.

Signaalid kultuuriministeeriumist

KUVA eestvedajad on käinud kohtumas ka kultuuriministritega, selgitades tungivat lisarahastuse vajadust kolmes võtmeküsimuses: näitusetasude taotlusvooru loomine⁴, kunstiasutuste tegevustoetuste ning kunstnikupalga saajate arvu suurendamine. Eelmise valitsuse kultuuriministri Piret Hartmani sõnum oli, et vabakutseliste loovisikute toimetulek on 2023. aastal ministeeriumi prioriteet. Kultuuriministeerium on juba mõnda aega kogunud hoogu vabakutseliste loovisikute töötingimuste parandamiseks: käsil on loovisikute ja loomeliitude seaduse uuendamine ning selle raames on ministeeriumis peetud mitmeid arutelusid, millesse kaasati tavapäraste institutsionaalsete partnerite kõrval ka arvukalt vabakutselisi loovisikuid. Oluline on, et värskelt ametisse astunud minister Heidy Purga seda tööd jätkaks ja seisaks peatselt valmivate ettepanekute elluviimise eest.

Oktoobris tuli kultuuriministeerium riigieelarve läbirääkimistelt välja aga üle aegade ühe suurema palgatõusuga: kultuuritöötaja miinimumpalk tõusis 1600 eurole. Kuigi aasta jooksul oli avalike arutelude keskmes olnud vabakutseliste alamakstud töö, tõstis ministeerium palka ikkagi ainult nendel kultuuritöötajatel, kellel on püsiv töökoht. Vabakutseliste vaatepunktist tundus see samm küüniline ning eriti problemaatiline on see kunstivaldkonnas, kuna siin on vähe riigiasutusi, keda miinimummäära tõus puudutab. Selle liigutusega suureneb vabakutseliste ja institutsionaalsete palgatöötajate lõhe. Süveneb lõhe ka paari kultuuriministeeriumi haldusalas organisatsiooni ja nende paljude organisatsioonide vahel, rääkimata regionaalsest kunstielust, kuhu kultuuritöötaja palga alammäär kaugeltki ei ulatu. Tartus reageeriti riigilt ja linnalt palka saavate kultuuritöötajate ebavõrdsusele detsembris streigiga. Kas see võiks olla eeskujuks ka vabakutselistele kunstitöötajatele?

Kuidas edasi?

Kogu kunstivaldkonda vaadates võib öelda, et õiglase tasu ettepanek, mis tõi ilmumise ajal palju vastukaja, on jäänud teiste teemade varju. Ikka loodetakse, et töötingimuste parandamise saab kellelegi teisele delegeerida. Näiteks tundub, et paljud kunstivälja organisatsioonid eeldavad, et selliste küsimustega tegeleb edaspidi KAEL, kuid see organisatsioon ei ole üksi võluvits. Kunstivaldkond on olnud aastakümneid alarahastatud ja valdkonna huvikaitsetöö on olnud nõrk. Üks aasta on lühike aeg ja käegakatsutavate tulemuste puudumine seega ei üllata. Küll aga peaks just õiglaste tasude teemat hoidma jätkuvalt fookuses nii valdkonna sees kui ka valdkonna oluliste teemade tutvustamisel väljaspool seda. Õiglase tasustamise küsimuses võiks näiteks kokku leppida valdkondliku ajakava. Vahel tundub, et kunstivaldkonnas suhtutakse väljakutsesse leigelt: kuna üleöö niikuinii midagi ei muutu, võib ju tööd alustada alles kahe aasta pärast.

Järgmise sammuna tuleks läbi arvutada, kui palju on vaja lisaraha, et kunstnikud saaksid oma töö eest õiglast tasu. Kunstiasutuste Liit on teinud ettepaneku, et kultuuriministeerium võiks luua näitusetasude taotlusvooru, mille maht on 500 000 – 650 000 eurot⁵. Need arvutused ei lähtu aga tasumäärade ettepanekus toodud soovitustest ja KAEL ei ole oma arvutuskäiku kunsti­avalikkusele selgitanud. Kutsume kunsti­valdkonna esindusorganisatsioone valdkonna rahastamise vajadust läbi arvutama kultuuritöötaja miinimumpalga alusel, võttes arvesse töö tegemiseks kuluva ajamahu. Kuna õiglase tasu maksmise ettepanek sündis omaalgatusena, jäävad meie kui kahe eraisiku käed põhjalike arvutuste tegemiseks liiga lühikeseks.

Samuti on oluline laiendada arutelu­partnerite ringi. Peale kultuuriministeeriumi tuleks kunstivaldkonna probleeme aktiivsemalt tutvustada sotsiaal- ja rahandusministeeriumile ning riigikogu liikmetele. Näiteks riigikogu kultuurikomisjoni kodulehel on arhiveeritud komisjonile esitatud ettepanekud ja mitte ükski neist pole tulnud kunstivaldkonnast. Samuti tuleks tihedamat koostööd teha ametiühingute keskliiduga, sest see võitleb riikliku alampalga tõusu eest. Vabakutselistele loovisikutele on alampalga kasvul olnud pigem negatiivne mõju, sest vabakutseliste sissetulekud ei tõuse, aga maksulävend on aina kõrgem.

Järg pöördel.

Õiglase tasustamise ettepanek kunstiväljale. Aasta hiljem

Algus lk 19.

Üks oluline samm võiks olla veel palgakokkulepe, mis on tööandjatele siduv ka vabakutseliste loovisikute tasustamisel, sest praegu ei reguleeri vabakutseliste tasustamise alammäära mitte ükski õigusakt. Eeskuju võib võtta kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) sõlmitud kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalga kokkuleppest. Ka teiste riikide kogemus näitab, et väga tõhus viis õiglasemate tasude kehtestamiseks kunstivaldkonnas on palgakokkuleppe sõlmimine riigi ja kunstivaldkonna esindusorganisatsioonide vahel. Eestis nõuaks see riigi, loomeliitude ja ametiühingute koostööd. Ka kultuurkapitalil on vaja lisarahastust, et projektitoetuste vahenditest oleks loovisikutele võimalik maksta õiglast tasu. Meie kõige olulisem sõnum kolleegidele ja poliitikakujundajatele on jätkuvalt, et loovisikute toimetuleku parandamiseks läheb kunstivaldkonnal vaja lisarahastust ja valdkonna­ülest koostööd.

1 Maarin Ektermann, Airi Triisberg, Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks! – Sirp 14. I 2022.

2 Ülevaade meediakajastustest http://proloogkool.eu/tasumaarade-ettepanek

3 Reet Varblane, Õiglane tasu. – Sirp 4. II 2022 ja 11. II 2022.

4 Näitusetasude avaliku taotlusvooru kontseptsiooni kohta vt Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti. – Sirp 10. II 2023.

5 Paul Aguraiuja, Kunstihoone juht: keegi ei kujuta ette, et teatris saaks näitleja kuudepikkuse töö eest 300 eurot. Kunstimaailmas on see kahjuks kurb reaalsus. – Eesti Päevaleht 29. VIII 2022; Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti.