Olulised asjad. Lugudesse kätketud asjad

URMAS LÜÜS

EKKM´i taguse kõleda tehasevare, millest linnavõim suudaks heal juhul paari murulaiguga parkla välja võluda, on kunstnikud muutnud roheliseks oaasiks, kus külmast kevadest hoolimata on juba esimesi päikest nautivaid jalutajaid näha.

Paul Kuimet

Olen pidanud mitmetel põhjustel palju kolima kas siis töö või õpingute tõttu. Vähemalt selles mõttes on mul õnnelikult läinud, et mul pole naabritega olnud erilisi põrkumisi ja hõõrdumisi. Ikka saanud teretades-naeratades hakkama või leigemal juhul elanud ise ja lasknud teistel elada. Kuni hetkeni, kui sattusin naabritädiga samal ajal koridori astuma ja ta märkas mu revääril sinikollastes toonides rinnamärki. Elu eri keele­ruumides ei olnud seni meie suhteid rikkunud. Ikka oli kõik miimide ja muu „võimlemise“ abil selgeks saanud, kuid nüüd pääsesid tulvaveed valla ja kastsid mu üle sama terminoloogiaga, mida muidu võib kuulda idapoolsete diktaatorihakatiste suust. See lõi mind üksjagu pahviks ning pani päevadeks pead murdma, mis siis õigupoolest juhtus, sest senine empaatia oli kui välgutabamuse saanud.

Teatava ehitustehnoloogilise eripära tõttu oleme naabritädiga ka hoolimata vaheseinast üpris tõhusas otseühenduses. Sedasi saadab tema telepilt kuuldemänguna ka minu õhtuid ning küllap kajab minu poolt talle „Aktuaalne kaamera“ vastu. Sündmused on ju samad, kuid uudislugudes räägitakse teistsugust juttu. Mulle on ikka meeldinud sirvida vanu ajalooõpikuid. Näiteks lugeda Teisest maailmasõjast nii natside kui ka kommunistide okupatsiooni ajal või taasiseseisvunud Eestis välja antud raamatuid. Lugude kangelased, pahalased, aated, arvud ja saavutatud eesmärgid võivad pärast korra muutust õpikutes peegelpildina vahetusse sattuda. Sedasi oleme ka naabritädiga endiselt samad inimesed – usume, loodame, armastame, põlgame, sööme, situme, väsime, magame –, lihtsalt lood, kus me praegu elame, on erinevad. Iga inimese subjektiivne reaalsus on tema kõige reaalsem reaalsus ja seetõttu pole meil naabriga vastasseisus kaks inimest oma inimlikkuses, vaid konflikti on sattunud meie lood.

Tuginedes disaineriharidusele ja selle autoriveeru esemetest ja materiaalsest kultuurist mõtisklevale loomusele, suunas eelnevalt kirjeldatud konflikt mind seekord mõtisklema asjade ja lugude suhetest. Kui meenutan teismeliseiga 15–20 aastat tagasi ja praegu valitsevat mentaalsust, näen, et füüsilises maailmas on paljud objektid jäänud samaks, kuid saanud uue loo, kastme, serveeringu. Asju, mida toona peeti ennekõike vaesuse sümboliks, seostatakse nüüd keskkonna suhtes vastutustundliku maailmavaatega. Kui 20 aastat tagasi polnud midagi imetlusväärsemat eralennukist, vaadatakse vastseid miljardäridest kosmoselendureid egotsentriliste ränduritena, kes ühe lõbureisiga võivad tühistada kümnete ökoteadlike kogukondade vaeva.

Minu lapsepõlv möödus Haapsalu veterinaarravila hoovis, kust pärineb ka esmane tutvus filmitegija Anna Hintsiga. Meie loomaarstist vanaemad töötasid samas kliinikus. Õhtuti rohisime ravila hoovis peenraid. Igal arstil oli oma väike maalapp, kus nad kasvatasid palgalisana juurvilju ning sügiseti sai aiast marju ja puuvilju. Nüüd on peenramaade asemel laiendatud parkla ja rohekõrb. Üle Eesti on aga hoo sisse saanud linnaaianduslike projektide raames kogukonnaaedade ja paneelelamuvaheliste kastipõllumaade rajamine. Jalutades aastaid tagasi Göteborgis märkasin linnavalitsuse poolt parkmetsades ja tühermaadel algatatud aiakesi, kuhu linnaelanikud olid peenrad rajanud. Mitmed olid käepärastest vahenditest väikese kuuri ja ufogrillinurga püsti pannud. Kui meil olid pilpakülad buldooseritega üles küntud, siis seal oli aru saadud, et nii on riigile kõige soodsam viis arendada sotsiaalset sidusust, kogukonnatunnet ja vanurite huvitegevust. Oma väike peenrakast on saanud uueks sotsiaalse staatuse sümboliks, millega antakse märku oma progressiivsest, tulevikust hoolivast ja keskkonnalähedasest maailmavaatest. Jalgrattaga liiklev hobikõplaja on in, mersuga paarutav tehasedirektor on out!

Riiete puhul tuli Haapsalus kasvava lapsena vältida Luhta ja Fjällräveni brändi, kuna kõik teadsid, et neid marke saab vaid Soomest ja Rootsist tulnud kristliku humanitaarabina. Nendega kooli minnes said kõik klassikaaslased aru, et sa oled vaene, sinu riided on kaltsukast. Praegu on sooduspäevadel Humanas stangevahed alaealisi täis. Nagu oleks mõnele 14+ peole sattunud. Miski, mida ühele teismelisele pähe määrida ei anna, on mikrokosmoses sotsiaalset staatust alandava ja sõpruskondadelt vastupeegeldumatu riietuse kandmine. Kaltsukas on in, kallid brändid ja kiirmood on out!

Anna Hints väntas „Eesti lugude“ sarjas netiavarustes kulutulena levinud toidupäästmisteemalise lühidokumentaali „Homme saabub paradiis“. Kui varem korjasid prügikastist toitu vaid „parmud“ ja eluheidikud, siis tõi Hints oma filmis dumpster diving’u abil välja idiootliku jaburuse, kuidas suured kaubandusketid viskavad iga päev prügikonteineritesse kümneid tonne kvaliteetset söödavat toitu. Sedasi võlutakse filmis prügikastidest välja rohkem leiba, toiduaineid ja üksikute „iluvigadega“ puu- ja juurvilju, kui suudetakse ära süüa. On valus vaadata, kuidas kümnete kilode kaupa laotakse kastidesse rohelisi banaane, mis on istandustes kasvatatud, lõigatud, pakitud, teisele poole maakera transporditud ja seejärel otse prügikasti visatud, kuna pole mahti lasta viljadel järelküpseda. Anna teismeline tütar serveeris oma sünnipäevapeol vaid päästetud toidust valmistatud roogasid ja filmis näidatud toidupäästjate lastest said kiusatavate asemel kangelased. Säästlik ja hooliv suhtumine asjadesse on in, raiskav ja laristav „rikkusega“ liputamine on out!

Kui varem viisin kogunenud taarat kodunt võimalikult hilja pimeduse varjus, sest häbi oli tänaval kellestki mööda kolksuda, siis nüüd vaadatakse viltu inimesele, kes tühjad pudelid koos prügiga ära viskab. Kas ta on tõesti nii nõrk ja saamatu, et ei suuda oma tühja õllepudeli tagasi poodi tarida? Nii ignorantne ja juhm, et arvab, et ära visatud asjad lähevad kohta nimega Ära? Looduse ja elurikkuse enda mugavusest tähtsamaks pidamine on in, hoolimatus ja teiste arvel elamise üleolek on out!

Enamik asju, mis tähistasid varem vaesust ja vajadust hakkamasaamiseks toetuda teiste inimeste headusele, on nüüd elurikkuse, säilenõtkuse ja jätkusuutlikkuse sümboliks. Asjad ise ei ole muutunud. Peenramaa on endiselt peenramaa, kaltsukas on kaltsukas, toit jääb toiduks ka siis, kui „parim enne“ on ületatud ja taara hakkab haisema, kui seda kraani all läbi ei loputa. Lihtsalt lugu on muutunud. Seetõttu õpetan ka oma disainitudengitele, et alati polegi vaja luua uut asja, leiutada uut lahendust, vaid disainida saab ka lugusid. Me ei vaja uusi asju, vaid uusi lugusid. Niisamuti kuulen ma lisaks naabritädi telekale läbi seina ka tema norskamist, sest meie voodid on teine teisel pool seina. Vaid poolemeetrise vahega magame seal nagu mõni vana abielupaar ning kui saaks käe läbi seina sirutada, võiksime teineteise embuses magama suikuda.