Oma ja võõras ajalugu
Tendentslik kuraatoripositsioon
Näitus „Jutustades lugusid. Šveitsi ja Baltimaade kunstnikud“ Kumus kuni 1. II. Kuraator Felicity Lunn, kunstnikud Eglė Karpavičiūtė, Petra Köhle ja Nicolas Vermot Petit-Outhenin, Laurent Kropf, Paulis Liepa, Dainius Liškevičius, Lutz ja Guggisberg, Marge Monko, Katrīna Neiburga, Sandrine Pelletier ja Liina Siib. Näituse on kujundanud Eve Arpo ja Grete Veskiväli, graafiliselt kujundanud Kätlin Tischler.
Käisin „Jutustades lugusid“ ettevalmistava programmi raames Šveitsis 2012. aasta detsembris. Mul oli kunstnikega kokku lepitud rida kohtumisi. Esimese päeva esimene peatus oli väikeses Loode-Šveitsi linnas Bielis, mille CentrePasquArtis töötab näituse kuraator Felicity Lunn. CentrePasqueArt on Berni kantoni 53 000 elanikuga linna tavapärane kunstikeskus. Lunn oli just siis asunud uuele töökohale, otsis koostööpartnereid ning ilmselt olid talle varasemast kogemusest silma jäänud Eesti, Läti ja Leedu kunstnikud. 1990ndatel töötas Lunn Londoni Whitechapeli galeriis, pärast seda Freiburgi Kunstvereinis.
Ateljeetuuri teisel päeval külastasin Zürichi lähedal kahte kunstnike paari, kelle tööd on jõudnud ka näitusevalikusse: Petra Köhlet ja Nicolas Vermot’d ning Anders Lutzi ja Andres Guggisbergi.
Fotokunst ja tõde
Köhle ja Vermot jagasid tohutu suurt ateljeepinda veel ühe kunstnikuga, see võib olla 500–600 ruutmeetrit suur. Nad käsitlevad peamiselt ühiskondlikult tundlikke teemasid, kuid seda mitte Šveitsi, vaid teiste riikide probleemide põhjal. Oluline osa nende loomingus on fotoinstallatsioonil ja arhiivide tõlgendamisel, reaalsuse illusioonidel, mitmesugusel ruumipraktikal. Kumus eksponeeritud installatsioon „Kõik sõltub täielikult valguse värvist“ on kõige selle kvintessents.
1943. – 1945. aastani käivitas Hitler fotodokumenteerimiskampaania monumentaalmaalide ülesvõtmiseks, sest need võisid õhurünnakutes hävida. Sellest kampaaniast võttis osa ka tollane noor fotograafiatudeng Rosemarie Nohr, kellega kunstnikud on teinud nüüd intervjuusid. Intervjuude põhjal valminud stsenaarium on installatsiooni alus, igas eksponeerimispaigas kannavad stsenaariumi ette sealsed näitlejad oma keeles. Eestis võtsid need improvisatsioonilised rollid üles Egon Nuter, Liina Olmaru ja Rain Simmul. Uues keeles filmitud versiooni ei näidata kunagi filmimispaigas, küll on aga vaatajale lugemiseks jäetud stsenaarium. Põhjus, miks kõige viimast filmi sealne publik kunagi ei näe, on tihedalt seotud teose sisemise dünaamika ja loogikaga.
Kunstnikud on loonud näituseruumi teistsuguse funktsiooniga, vaevu märgatava või äratuntava ruumi: filmi võttepaiga. Vaataja pannakse olukorda, kus ta on justkui hiljaks või ilma jäänud seal toimunust. Vihjena on seinale paigutatud kolm eelmist videot prantsuse, saksa ja leedu keeles. Eestikeelne stsenaarium vedeleb toolidel, kus näitlejad võõrkeelsete kohanimede hääldamist harjutasid. Köhle ja Vermot küsivad susansontaglikult kunsti ja tõe suhete keerulisuse üle kaamerakunstis, teadvustamata valikute (nagu tuleb välja kampaaniafotograafi tehtud intervjuust) ning nende valikute kultuuriliste ja poliitiliste tagamaade kohta.
Lutz ja Guggisberg on meeldivalt etableerunud paarik, töötanud koos 1996. aastast. Neid nimetatakse tihti Fischli ja Weissi traditsiooni edasikandjateks. Huumori ja šveitslasi igavesti saatva sürrealismi traditsiooni toel tegutsevad nad kõigil mõeldavatel loomingulistel aladel, kombineerides need kokku oma kunstiks: muusika, performance, skulptuur, avaliku ruumi projektid, maal, video, fotograafia. Lutziga õnnestus mul Zürichi lähedal ka nende stuudiot külastada, kusjuures ta ei suutnud poole päeva jooksul humoristi rollist välja tulla. Guggisberg tegeleb duos muusikalise poolega, 1990ndatel produtseeris ta koos Pipilotti Ristiga muusikaplaate ja muusikat videokunstile. Nende tegevuse üks osa on ka sünnipäevad: nii kummaliselt kui see ka Eesti kontekstis ei kõla, käivad nad rikaste ja kunstilembeste šveitslaste kodudes tähtpäevadel muusikalisi huumorietendusi andmas.
Kumus eksponeeritav „Püha puu“ iseloomustab hästi Lutzi ja Guggisbergi loomingu põhituuma. Irooniaga vürtsitatud huumoriga käivad kaasas viited kunstiajaloole, kirjandusele, praegusel juhul isegi institutsioonikriitikale. Nad valivad oma töövahendiks lihtsa materjali, näiteks metsast leitud puurondi, ning lisavad detaile (lihvivad puurondi siledaks ja asetavad selle keerlevale postamendile antropoloogiamuuseumi õhustikku). Looduse ja kultuuri, kunstlikkusega seotud klišeed on leidnud siin kõik oma tervitava kodu. „Püha puu“ ruumis kostuv tekst on väljamõeldud keeles, kuid selle „tõlget“ saab lugeda seinaprojektsioonis. Puuront jutustab oma kaugeltki mitte loogilise loo. Kunstnikud esitavad küsimusi mänguliselt, lihtsate žestidega, objektide – kas siis kunsti või arheoloogiliste objektide väärtustamise kohta. Lutz ja Guggisberg on loonud „väärtustamise ruumi“: pimedas ruumis toob prožektori valgusvihk esile olulise, pöörlev postament lisab kogu etendusele muuseumlikku glamuuri. Klassikaline võte, eriti ilmselt kommertskeskkonnas eksponeerimiseks. Kunstimuuseumis käib puurondi iroonia ilmselt klassikalise skulptuuri ja selle eksponeerimisviiside pihta.
Laurent Kropf ja Sandrine Pelletier käsitlevad väikeste kogukondade müüte ja ajalugu. Kropfi huviorbiidis on olnud mormoonide kultuur, Pelletier on pühendunud Kairo XX sajandi esimesel poolel maha jäetud ja tänini oma müütidega saladuskatte all töösturi lossile. Kuigi üksikutelt kunstnikelt on valitud ka pisut kontseptuaalsemaid narratiivi esitamise formaate, siis näitusel moodustavad enamuse ikkagi sotsiaalkriitilised tööd.
Baltlaste mikroajalugu
Kuraator Felicity Lunn rõhutas kogu kureerimise protsessi jooksul asjaolu, et šveitsi kunstnikud ei huvitu eriti oma ajaloost, oma lugude jutustamisest. Need lood on alati olnud nii-öelda välised: Köhle ja Vermot on need konstrueerinud Saksamaa ajaloo põhjal, Kropf USA mormoonide, Pelletier Egiptuse painaja põhjal. Seetõttu tundubki, et kuraatori sümpaatia kuulub oma maa ainesega tegelevatele kunstnikele. Eesti, Läti ja Leedu valik on tehtud mõne erandiga just selle kriteeriumi põhjal.
Marge Monkolt on näitusel „Punane koit“, mida eksponeeriti Tartu kunstimuuseumis tema Henkeli auhinna näitusega seoses ja millest on ka pikemalt kirjutatud. Teine Monko töö, sukakandmise ajalool põhinev mitmeosaline installatsioon, on samuti paari aasta tagusest ajast, kuid seda pole palju näidatud.
Liina Siibilt on näitusel üks vanem ja teine uus töö. Veneetsia biennaali fotoseeria „Naine võtab vähe ruumi“ on Eesti kunstikultuuris niivõrd märgiline, et selle veelkordne mõtestamine ei ole siinkohal mõistlik. Olgu vaid öeldud, et Siib on seeriat täiendanud pidevalt uute fotodega. Teine töö, installatsioon „Saaremaa valss“ on valminud sel aastal ning oli esimest korda eksponeeritud Saksamaal. Töö põhineb legendaarsel Georg Otsa esituses ajalukku läinud Raimond Valgre laulul, paljastades selle kultuslaulu tagamaid, kultuurilisi ja tõlgenduslikke transformatsioone ajas, ning pakub sinna juurde välja tänapäevase vaate ühes Saaremaa spaas vändatud kummastava muusikavideo näol. Sellest teosest tuleks kirjutada pikemalt ja analüüsivamalt, kui lubab praegune maht.* Olgu vaid otsekoheselt öeldud, et selle nägemine on lausa kohustuslik.
Dainius Liškevičius esindab Leedut selle aasta Veneetsia biennaalil. Kumu näituse installatsioon „Rahu“ on seal samuti osaliselt esindatud. „Rahus“ on dokumenteeritud samanimelise nõukogudeaegse kortermaja ühistu ajalugu. Liškevičiusel on sellega seotud lapsepõlvemälestused. Tegemist on tüüpilise formaadiga selliste teemade käsitlemisel, kuid loo jutustamisel täidab see kindlasti oma koha näitusel ära.
Kui enamik näitusetöid on valitud üsna otseselt näituse pealkirja märksõnade põhjal, siis läti kunstniku Paulis Liepa toomine on neist kõigist kõige vähem narratiivne. Liepa kollograafia- ja kartonglõiketehnikas tööd moodustavad omamoodi märgisüsteeme põhinedes peamiselt netižargoonil ja lühiväljenditel. Tema pildikeel on lähedane popkunsti või neljakümne aasta taguse plakatikujundusega. Praeguses materjalilembes kunstis on rohkesti näha sellist keelekasutust, et hingestada inimsoojusega külma kübermaailma.
Teiselt läti kunstnikult, Liepast põlvkond vanemalt Katrīna Neiburgalt on näitusel kaks videotööd: „Ajakirjandusmaja“ (2011-2012) ja „Topoloogia“ (2007). Neiburga töötab, intiimsete lugude ja ruumidega, mikroajalooga. „Ajakirjandusmaja“ järgib palju järeleproovitud meetodit: hüljatud hoonest räägivad seal kunagi töötanud ja nüüd pensioniealised inimesed, samal ajal kolab kunstnik mööda tühje koridore ringi. „Topoloogia“ seevastu on vuajeristlik töö. Kui tavaliselt on Neiburga nii-öelda tunginud läbi oma uurimisobjekte ümbritsevatest müüridest, et jõuda nende sisemaailma, siis „Topoloogias“ rekonstrueerib ta elulaadi ja identiteeti näiliselt kiiruga maha jäetud korteri, raamatute, nõude, mööbli, fotode ja teiste esemete abil.
Mida öelda lõpetuseks? Kas ühe järjekordse rahvusvahelise näituse puhul on üldse mõtet regionalismil eraldi peatuda? Kui Bieli ja Vilniuse näitusel, kus „Jutustades lugusid“ oli eksponeeritud enne Tallinna, oli iga kunstniku nime taha ontlikult kirjutatud ka nende „riiklik kuuluvus“, siis Kumus ei ole seda enam oluliseks peetud. See olevat anakronistlik jäänuk, funktsioonita sabakont. Tendentslikust kuraatoripositsioonist ei saa minna mööda ei riiginimede eemaldamise ega näitusekujunduse puhul. Lunni sümpaatia Baltimaade valiku puhul kuulub kindlalt nõukogude perioodi kultuurkihti kompavatele töödele. Väljastpoolt tulijana Šveitsi kunstile etteheidetava on ta kompenseerinud Eesti, Läti ja Leedu kunsti väga subjektiivse valikuga. Šveitsi kunstnikega vesteldes sain aru, et ka nende kunstnikud ei eira oma ajalugu ning sealsest kunstist oleks ainest leidnud. Süveneda oleks vaja olnud.
*Redi Koobak on analüüsinud Liina Siibi „Saaremaa valssi“ möödunud sügisel Sirbis artiklis „Õõvastav kummituslikkus“ (Sirp, 10. X 2014).