Oma kodu otsingul

Reet Varblane

 

Tarmo Milleri 2005. aastal III kursuse kevadsemestri õppetööna valminud EKA hoone (Tartu mnt 1/3) projekt. 

 

Kuni 12. XI on arhitektuuri ja disaini galeriis vaadata kunstiakadeemia uue maja ideeprojektide näitus. Oma kodu otsinguid kommenteerisid EKA rektor Signe Kivi, arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep ja arhitektuuritudengid Kadri Kerge ning Raul Kalvo.

 

Eesti Kunstiakadeemia läheb kultuuriajalukku ka tõsiasja tõttu, et  on aastakümneid oma kodu otsinud: küll on kõne all olnud paik Tallinna kaubamaja kõrval, küll tselluloositehas, küll endine Patarei vangla, küll psühhoneuroloogia haigla Seewaldis. Ilmselt pole ükski teine Eesti kõrgkool nii palju vaeva näinud oma kodu leidmisega.

Milline on teie arvates kunstikõrgkoolile ideaalne koht? On see kesklinn või pisut kaugemal, kuid oma personaalse ruumiga?

Signe Kivi: Juba siis, kui mina õppisin kunstiakadeemias (tollal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, 1975 – 1980), käisid uue maja otsingud, kuid siis käis jutt juurdeehitusest Tartu maantee 1/3. Üks neist projektidest on ka praegusel näitusel väljas. Kuid pärast kõiki huvitavaid projekte ning otsinguid, mis on Tallinnale tiiru peale teinud, olen veendunud, et kunstiakadeemia peab asuma kesklinnas. Kui kunagi olin nukker, miks nii kergemeelselt hüljati Tondi kasarmud, siis praegu ütlen, et kaasaegne kunstikõrgkool peab suhestuma ja suhtlema just südalinnaga.

Kadri Kerge: Kunstiakadeemia on ju kogu aeg õige koha peal olnud, seepärast me pole ju sealt kuhugi läinud. See ongi märk, et ta peakski sinna jääma. Aastatega on tekkinud ruumiprobleemid: mahtu on vähe, kuid sellises kohas on võimalik hoonet ehitada kõrgusesse. Koht on õige.

Raul Kalvo: Kesklinnast väljas võib lubada avaraid ruume, kuid kui tahame käia ülejäänud Euroopaga sama rada, siis tuleb ka meil linnasüdamesse jääda.

Jüri Soolep: 1960ndate ja 70ndate ideedest lähtuvad kogemused, mis näevad ette, et peab olema üks terviklik campus, kus on koos üliõpilased ja õppejõud,  kus paiknevad töökojad, ühiselamu ning seal tekib õppimist soodustav akadeemiline õhkkond, on minu meelest iganenud. Selle idee taga on tegelikult 1968. aasta Pariisi urbanistlikud sündmused, võimude sihipärane poliitika oli tõsta ülikool kui aktiivne sotsiaalse elu keskus südalinnast kaugemale. Marseilles’s , kus kaasaegne kõrgkool, kaasa arvatud arhitektuurikool, viidi looduskeskkonda Vahemere rannikule, üldse mitte nii kaugele kesklinnast, ainult kolm-neli kilomeetrit, vaevalt viisteist minutit bussiga sõita, ei rõõmusta ei üliõpilased ega ka õppejõud selle üle: neil on suurepärased võimalused, väga hea maja, kaunis keskkond, kuid puudub sotsiaalselt aktiivne ümbrus.

Võiksime küsida, mida linn sellest võidab, kui kunstiakadeemia asub kesklinnas? Mis meil siis kesklinnas on? Hiigelsuured pangahoone, hotell, büroohoone ja siis on tohutu suur Viru keskus, mida võiks kutsuda ostukirikuks.

Mis siis jääb kesklinna, kui kunstiakadeemia ära kolib. Tahaksin meenutada Andres Alveri sõnastatud linnaehituslikku ideed, mis on natuke aega juba õhus hõljunud: see on kultuuritelje idee. Piki Rävala puiesteed kulgev kultuuritelg, mis võtaks ühest otsast enda alla kunstiakadeemia, siis Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu, uued saalide kompleksid ehk Sakala keskuse, miks mitte välisministeeriumi, kui see muutub natuke intellektuaalsemaks ja ühineb selle kultuuriteljega. Selle lõpus näeme muusikaakadeemiat.

Kui kunstiakadeemia koht Tartu maantee 1 ei osutu realistlikuks, siis võib-olla ehitame selle kuhugi siia lähedale. Kultuuritelg või vaimne ideestik hakkab toimima siis, kui ühiskond sellega kaasa tuleb, kui arendajad mõtleksid selle peale, et tekiks ühtne kesklinnaline elutsoon.

Kuid arhitekti seisukohalt on kunstiakadeemia praeguses asukohas väga komplitseeritud projekt.

 

Kas praegusesse asukohta on võimalik luua niisugune kompleks, mis mahutaks praegu kunstiakadeemia peamajast välja viidud üksused, nagu on skulptuur Mustamäel, sisekujundus ja restaureerimine vanalinnas? Kas see on ikka reaalselt võimalik?

S. K.: Kunstiakadeemia õppetegevus toimub praegu Tartu maantee 1/3, siin on ka väike puumaja, mis suurhoonete vahel mõjub tõelise pärlina. Siis on meil Suur-Kloostri 11/Nunne 16 sisearhitektuuri osakond, loodame, et saame kogu seal asuva kompleksi akadeemia käsutusse.  Gonsiori  tänavas päris peahoone läheduses on ühiselamu, aga seal toimub ka õppetöö: rahvakunsti õppetool, õpetajakoolitus, järgmisest sügisest alustab seal animatsioon. Ja Raja tänaval on skulptuuriosakond. Arvan, et ka kõige paremate ettekujutuste korral pole meil mõtet vanalinna kompleksist loobuda ja kui sinna läheb praegu Pikal tänaval asuv restaureerimisteaduskond, siis moodustub sünergiline ja linnaelanikele avatud kooslus. Kogu muu õppetegevuse peaks küll koondama ühte kohta ja seda on arvestatud ka rahastamisskeemide arutamisel. Praegune orienteeruv uue hoone maksumus koos töökodadega oleks ~ 300 miljonit krooni. Üks osa tuleks koolil endal panustada, mis on üsna realistlik, arvestades kinnisvara müüki.

Kuid muidugi on praegusel asukohal ka omad probleemid. Tänase päeva seis on selline, et oleme piiratud kindla mahuga ja tõsiasjaga, et saame kinnistut arendada ainult koostöös naaberkinnistu omanikuga. Minu kartus rektorina ongi, et võime saada küll kunstiakadeemiale uue ruumi, kuid see pole siiski see ideaal, mida vajame. Raske on ühitada ka ehitustegevust ja õppetööd.

Kuid see aeg on küll möödas, kui me ummisjalu põhjalikult läbi arutamata vormistame mingi otsuse ja pärast oleme lõhkise küna juures. Iga kord, kui seisame silmitsi faktiga, et just akadeemia peab ennast mugandama, siis tasub järele mõelda, sest eesmärk on ju ehitada akadeemia, mis inspireeriks õppetööd ka järgmisel sajandil.

 

Kui rääkida kultuuriteljest, siis võime selle tõmmata ju ka Kadriorust Lasnamäe nõlvale või kui vana katlamaja läheb kultuuritehasele, siis võime rääkida ju kultuuriteljest, mis kulgeb Linnahallist endise Patarei vanglani, mis on ka ju täiesti kesklinn ja mis kannab vahest veelgi enam tänast kultuurimärki.

K. K.: Kui me praegu näeme skulptuuriosakonna probleemi selles, et nad on eraldatud ja seetõttu on ka õppekvaliteet langenud, kas siis ei või juhtuda, et kui kogu akadeemia kolib linnast välja, siis tabab langus kogu kooli. Kuid ehitada ning jätkata õppetööd ühes ja samas kohas, see tekitab kindlasti suuri probleeme, Eesti ehituspraktikas vist sellised näited puuduvad.

 

Kas on ikka vaja kramplikult kesklinnast kinni hoida?

J. S.: Kindlasti mitte, iseäranis kui rääkida arhitektuuriõppest ja sellest näitusest siin, siis on selge, et arhitekt peab olema avatud kõigile, ka kõige hullumeelsematele lahendustele. Kui me juba alguses need eemale lükkame, siis jäämegi keskkihti, mis ei paku huvitavaid loomingulisi tulemusi. Meie peame kõik kohad läbi katsetama. Praegu oli olukord selline, et kunstiakadeemia oma krundile polnud veel katsetatud, siis oli mõistlik ühendada kursuse- ja semestriprojektid ning nende põhjal vaadata, mis juhtub siis, kui… See on arhitekti kõige loomingulisem ülesandepüstitus. Alles siis saab väita, et see meeldib, see mitte.

 

Kommenteeriksime nüüd  kunstiakadeemia uue maja lahendusi ning tooksime välja  erinevate kohtade positiivsed ja negatiivsed küljed. Alustame ajaloost.

S. K.: Vana maja oli Tartu maanteel samal kohal, paljud kunstnikud mäletavad seda veel. Uus maja kerkis vana kohale, osa seinugi on veel alles. Avalikkusele ei ole ilmselt ka teada Linnahalli kõrval olnud krunt Logi tänavas, mis oli planeeritud üheks akadeemia asukohaks. See oli mereäärne ja samas südalinnas asuv soodne variant.

 

Patarei projekt on kõige rohkem meeli ärevuses hoidnud. Kuidas kommenteerite endist Patarei vanglat kunstiakadeemia võimaliku koduna?

K. K.: Patarei puhul on olemas kindel raam, kuhu kunstiakadeemia peab proovima ennast kohandada. Praeguses situatsioonis asume siiski paigas, kus oleme ajalooliselt kujunenud, seal peaksime teiste raamid omaks võtma.

Te olete ju ka praegu raami surutud: uued kõrghooned suruvad ennast peale, omaruumi jääb järjest vähemaks?

K. K.: Kuid Patareil on nii tugev iseloom.

2004. aasta kevadel tundus küll, et kui oleks raha taha saadud, oleks Patarei variant käiku läinud.

K. K.: Ka ümbritsev keskkond eraldub linnakeskkonnast, see loob küll sideme merega, mis on ideaalne, kuid kesklinna poolt võttes ei ole see ju nii atraktiivne.

 

Kuid kui polüfunktsionaalne Kultuuritehas läheb seal käiku, kas see pole parim naaber kunstiakadeemiale?

R. K.: Kunstiakadeemia peaks olema siiski veelgi enam kõikide silme all.

K. K.: Igal kohal on oma potentsiaal, kuid kui võrrelda praeguse asupaigaga, siis kaalukauss langeb just selle kasuks.

J. S.: Kui jätame kõrvale esoteerilised vägivalda ja verd puudutavad argumendid, sest meie pragmaatiline ühiskond on usu- ja moraaliküsimused niigi üle parda visanud, siis arhitekti seisukohalt ütlen, et paksude seinte, hüdroisolatsiooni ning ventilatsioonita ehituse tänapäeva kooli nõuete tasemele viimine on niivõrd kallis töö, et on mõttetu raisata kunstiakadeemia raha et ühe mälestise eluleaitamiseks. Kunstiakadeemia ei pea seda ohvrit tooma.

 

Mida positiivset võiks öelda Patarei projekti kohta?

J. S.: Kui see suudab enda ümber tekitada positiivse välja, siis linnaehituslikult on see piirkond järgmise saja-kahesaja aasta jooksul suurepärane paik. Praegu tuleks Patarei konserveerida, vaadata, et see ei laguneks, ja loota, et tulevikus genereeritaks selle ümber niisugune positiivne energia, mis avaldab mõju kogu Paljassaare poolsaarele.

 

Paldiski maantee ja Seewaldi kompleks – mida on selle kohta öelda?

K. K.: Seal on kõige olulisem just looduskeskkond ja arhitektuurselt väärtuslikud hooned. Linnakeskkonda silmas pidades eelistan juba Patareid.

R. K.: Koht on hea: seal on kõikidel palju ruumi, ei pea pinges olema, kuid kas ei muututa liialt lodevaks, kui puudub pinge ja sellega seonduv kohustus? See on nagu heaoluühiskond.

K. K.: Kuid see on ka suurte muutuste ala: siia planeeritakse Põhja väila läbilõiget. Magistraali lähedus pakuks intensiivsust.

S. K.: Seewaldi haiglahoonete kompleks tuli jutuks üsna hiljuti. Mul ei ole ühegi paiga suhtes – olgu haigla, tehas, vangla – ängi, kuid siin pean ütlema, et mulle ei meeldiks olla õppeasutuse eesotsas, mis pole nagu kaasaegne ülikool, vaid XVIII sajandi tütarlaste käsitöögümnaasium. Just selle mulje kompleks olemuslikult jätab.

J. S.: Olen selle imagoloogilise kirjeldusega sada protsenti nõus, et juugendi, isegi Heimat’i sugemetega romantiline viilkatustega hoonete kompleks on küll meeleolukas, kuid uue meediaga ei saa seda kuidagi kokku sulatada. See on antipood Patarei rämedusele ja jõhkrusele, need on mingis mõttes kaks äärmust, millest kunstiakadeemia peaks hoiduma, et ise olla novaatiliselt äärmuslik.

 

Nüüd siis endine tselluloositehas.

K. K.: Tehase hoone on hästi universaalne: raam on olemas, kuid selle sees saab vabalt mängida. Seal saab luua toredaid lahendusi. Sinna on viimasel ajal loodud ka uusi funktsioone: galerii, spordikompleks, muusikaklubi. See asub isegi rohkem kesklinnas kui Patarei.

S. K.: Kahju, et see projekt omal ajal kõrvale lükati. Praegu kerkivad sinna korterid, nii et sellest pole mõtet enam rääkida. Kui omal ajal oleks saadud seda visiooni edasi arendada, siis olen kindel, et akadeemia oleks praegu juba seal ja valmis.

J. S.: Selle hoone struktuur on hulga sobivam kui Patarei oma. Ka on see tulevikus üks Tallinna aktiivsemaid arenduspiirkondi. Arendajad oleksid pidanud olema ise aktiivsemad, et sellist atraktiivset institutsiooni nagu kunstiakadeemia sinna saada.

 

Mis saab tegelikult?

S. K.: Kui me isegi suudaksime need kompleksid restaureerida, siis kas on reaalne, et suudame neid hiljem majandada? Kas me toetame õppetööd või kütame-valgustame-puhastame kurjadest vaimudest hoonet? Tahaksin ikkagi eelkõige näha sisu – õppetööd.