„On üllatav sund või pigem kohustus …”

VAPPU THURLOW

Tiia Külv esineb näitustel harva, aga kui juba esineb, siis tuleb välja mõne põneva ja ootamatu ideega. Rahvusraamatukogu näitusel oli ta efektselt kujundatuna toonud iga vaadata soovija silme ette väga loomingulise, sisemistest impulssidest toituva reisipäeviku. Olen seda juba ammu mõelnud, et kunstnikud ei reisi niimoodi nagu teised inimesed. Sõites kuhugi reisivad nad tegelikult pigem nagu iseenda sisse, aga kuna nad oma mõtteid tavaliselt ei avalda, siis meie teised (isegi kui reisist inspireeritud teoseid vaatamegi) ei mõista seda, sest pilt jääb ikka eelkõige kujundlikuks. Seda ei ole kerge „lugeda” ja vähe on neid, kes sellest otsest infot ammutavad. Tiia Külvi idee oli väga hea: panna näitusele reisidest inspireeritud maalid ja samasse, iga pildi kõrvale, ka oma mõtteid väljendavad tekstid, isegi mõned fotod, mis on seotud maali tekkelooga (võimalik, et peamiselt assotsiatiivselt). On päris ilmne, et boheemlane nagu Tiia Külv lähebki matkama eelkõige selleks, et leida loomingulist inspiratsiooni, reisil olles mõtleb ta aga juba, kuidas tagasi jõuda ja maalima hakata. Selliseid kunstnikke, kelle elu koosneb põhiliselt ainult kunstist, ikka veel leidub. Tiia Külv kuulub nende hulka.

Maalid on külgetõmbavad, lummavad tänu mõjule, mida need nägemismeelele avaldavad. Ta maalib sügavate ja puhaste värvidega, mõned väiksed, mitmeti tõlgendatavad detailid annavad piltidele dünaamika ja tekstid sealsamas kõrval lähetekoha sügavamal tasandil mõistmiseks. Musta, punase ja kollase kõrvale sugenevad teisedki, enamasti ikka puhtad värvid, keereldes ja voolates nagu ürgses loomeprotsessis. Kaosest vaatavad välja üksikud näod, tabavad meid hetkeks ja pöörduvad siis ruttu tagasi iseendasse. Hoolimata elavaist värvidest, ei ole Tiia Külvi maalid liiga aktiivsed suhtlema, pigem peaks neid veidi kõrvalt imetlema, nagu mõnikord vaatleme tänaval seisatades tundmatu mööduja põgusat profiili.

Tekstides on tunnete ja meeleolude väljendus ja üldistus, millele annab vahetuse hoomatav imestus nende, ikka ootamatult tekkinud sisetunnete üle, nende kõikumise üle ühest äärmusest teise. Seal peituvad ka seletused paljude peaaegu märkamatute pisiasjade kohta, mis mõjutavad ja seletavad kunstnikku ja tema siseilma, samuti välismaailmani jõudvat loomingut. Loomingulise mõttelennu tõusud ja mõõnad avalduvad neis tekstides, kus on kohal kujundid, mis arenevad märkamatult metafoorideks: Iisraelis kaljud, mis panevad sisemuse jõnksatama, Inglismaal ämblikuvõrkudesse mähkunud jaapanlanna kujuke aknalaual, Egeusel papagoi, Tiibetis valge madu.

Kui need tekstid eraldi ette võtta, võiks näpuga järge ajades nii mõneski kohas öelda, et kõik pole päriselt tasakaalus, et puudub selgus või loogika. Ent asi ongi selles, et need on kunstnikutekstid ja seetõttu just nii keerukad, ilmekad ja hämarad, nagu vaja. Siin valitsevad kujundieelsed sõnad, silma- ja mitte verbaalse mõtlemisega tekkinud seosed, mis eelnevad kunstilisele loomingule. Sellist sõnumit on suur vaimne nauding vastu võtta, mõttes kunstnikuga koos reisida, tema reisimõtteid kaaluda ja võrrelda.

Pärast tekstide lugemist tekkis soov vaadelda pilte veel kord ja tähelepanelikumalt. Silm asus neist tähendusrikkamaid nüansse ning detaile välja noppima: seal on Kasesaarele sõudja vanamehe põgus siluett, mis hõljub üle kullana helendava vee, helendusega üks. Tegelikult on igal maakohal oma poeesia, olgu siis kodu- või välismaal. Ja kuna poeesia on kõige individuaalsem asi üldse, siis võib seda tabada ainult üht kitsast poeetilis-isiklik-õrna vaatekanalit mööda liikudes. Selles on nagu ürgolluses koos minevik ja tulevik, nii ammu kui ka hiljuti saadud elamused ja äratundmised. Tema piltide pealkirjad aitavad seda õnnekat müstifikatsiooni edasi arendada.

Kuna ka näituselkäik on teekond, siis oli seegi näitus reis reisimise teemal – läbi Tiia Külvi ja/või vaataja poeesiakanali, mille lõpusirgel võis lugeda kunstniku kohtumisest ühe väikese, juhuslikult ta maalimist pealt vaatama sattunud poisiga (selles metafooris kohtuks kunstnik nagu oma teisikuga), kes palub: „Maali mind, maali tunnet minust!” Kahju, et tookord valminud maali enam alles ei ole. Mis on juba langenud mineviku kaevu, kütkestab meid just sellega, et tundub nii väga omane, kuid on siiski ka ebaselge nagu unenägu.