Õnnelik hübriid

Eesti kunstiakadeemia fotoosakonna eesmärk on olnud luua toetav õhkkond, kus ei oleks omavahelist võistlust ja aukartust õppejõudude ees.

ANNELI PORRI

Kolleegide ja üliõpilaste koostöö ja toimimise erilisena tajumise rõõm on paljudel kunstiakadeemia õppejõududel, selle kõrval on üliõpilaste näituse- ja kunstiellu aktiivse professionaalina jäänud fotoala vilistlaste hulk ikkagi märkimisväärne. Olen õpetanud EKA fotoosakonnas 13 aastat, sealhulgas (2009–2012) ka külalisdotsendina. Püüan tagasivaatavalt panna EKA foto edu teoreetilisele taustale, keskendudes eelkõige õppekava ülesehitavatele aastatele. Kuidas üldistada fotoosakonna õpet?
Fotograafia eriala on õnnelik hübriid, kus on avamisest saadik olnud üks suuremaid sisseastujate konkursse. Tundub, et selles on paeluvat mässumeelsust ja iseteadlikkust, kunstide hierarhias oli fotograafia veel veidi aega tagasi erutavalt alternatiivne ja pool­põrandaalune, oskusena ka nii meeldivalt praktiline. Pildistamine nõuab küll erialaseid teadmisi, aga mitte tingimata käelist joonistusoskust, mis paljudele, kes tahaksid ennast siduda kunstiga, takistuseks saaks. Fotograafia on kunstilise vahendina distantseeritud, anonüümne ja tehniliselt vahendatud, kuid võimaldab väga isikupärast käekirja ja erakordset intiimsust. Nagu paljud on kogenud, annab foto rahuldava tulemuse ja eduelamuse vägagi mõistliku pingutusega. Sisseastuja meeles mõlkuv rollimudel sisaldab ilmselt nii killukest rindereporterist kui ka säravas stuudios pildistavast glamuursest moefotograafist.
Tudengeid ootasid akadeemias ees noored algajad õppejõud ja verivärsked kunstnikud, uus, ülekoormatud ja killustatud õppekava, mis alles harjus kõrghariduse mõtestamisega uues Bologna süsteemis. Ühes rühmas olid koos erineva tausta ja vanusega üliõpilased, eriala ise nõudis neilt endilt märkimisväärset rahalist panust ja isiklikku kaamerat, õpperuumide peale oli kokku kaks akent. Enamikust esimese lennu lõpetajatest said kohe õppejõud järgmistele kursustele. Ilma teoreetilise ettevalmistuseta õppejõule olid esimesed õpetatavad kursused segu püüdlikkusest ja naiivsusest, aga ka tohutust idealismist ja võimalustest. Ilma tehnikata õpetamisel on väga lihtne läbi põleda, sisemine ind ja sund kurnavad. Õppejõududel olid ebarealistlikult kõrged ootused, millele üliõpilased hämmastaval kombel tulid vastu. Ilmselt motivatsioon uut eriala õppida oli kokku toonud inimesed, kes oma elus teist võimalust ei näinud. Kui püüan meenutada probleeme üliõpilastega – arusaamatusi hindamisel, tegemata töid, vaideid –, siis neid peaaegu ei meenugi.

Reimo Võsa-Tangsoo. Kristiina Hanseni ja Johannes Säre näituse „Väike maja perifeerias“ avamine Hobusepea galeriis 9. V 2012. Teos kuulub seeriasse „Avamised ja sulgemised“.

Õppimise aluseks oli kollegiaalne suhtlus ja koostöö. Täiesti võrdne suhtlus ei ole formaalses hariduses ilmselt võimalik, aga fotoosakonnas püüti liikuda mittehierarhilise õpikeskkonna poole. Seal kujuneb õppimiseks motiveeritud inimeste vahel sõnade ja arvamuste tasakaal sotsiaalse kokkuleppe, kogemuste ja praktika abil. Eesmärk oli luua toetav õhkkond, kus ei oleks võrdlevat konkurentsi ja takistavat aukartust õppejõudude ees. Hierarhiast hoidumine osakonna pidudel aitas ka töökliimat hoida. Peeti silmas, et õppejõud oleksid ligipääsetavad ja lahked ning tudengeid julgustati koostööle, sest üksi on suurepärast tulemust keerulisem saavutada. Eestis räägitakse lavakunsti kateedri lendudest kui võimekatest loovgruppidest – ka fotoosakonnas oli väga tugev sünergia ja üksteise tööde jälgimine. Veelgi enam, üliõpilased moodustasid kas püsivamaid või lühiajalisemaid loomingulisi rühmitusi. JIM, Visible Solutions OÜ, Rundum ja Umbrella Grupp on neist kõige kauem ka väljaspool akadeemiat tegutsenud.
Kunstnikuks saab õppida ainult töö käigus ja motivatsiooni peab olema. Väga tähtis oli, et üliõpilased näeksid ennast kohe esimesest kursusest peale kunstimaailma osana, käiksid näitustel, osaleksid avatud loengutel, näituste avamistel ega peaks seda valitute privileegiks. Intensiivseim õpivorm oli kindlasti näitusega lõppev loominguline projekt. Kõige üllatavamana on meelde jäänud „OI!EMO“, „Midagi on valesti“, „Unemajandus“ EKKMis, „Interfenster“, „(f)AKT“ EKAs, „Minnes vastu lugejate soovidele“ Rael Artel Gallerys, „Tegelt on teisiti“ Arsi projektiruumis. Projektide ülesanne oli näituse tegemisega harjutada üliõpilane mõtlema ja ideid arendama näituse kontekstis, teadmisega, et kõrval on ka teisi kunstnikke. Alustada tuli näitusekoha leidmisest või loomisest ja edasi minna vormistuse, installatsiooni, avamise, valvamise, kunstnikuvestluste, dokumenteerimisega ning lõpuks jõuda koristamise ja pakkimiseni. Koostööd kuraatoriga markeeris koostöö juhendajaga.
Kunstniku rolli mõtestas fotoosakond kriitilise hoiaku ja sotsiaalse avatuse kaudu. Keeruline on planeerida (kõrg)haridust oludes, mis pidevalt muutuvad. Kunstimaailm ei ole midagi stabiilset, kesksed käsitlused vahetuvad pidevalt. EKA fotoosakond läks käima ajal, mil pildiline kommunikatsioon, sotsiaalsed teemad ja diskursiivne-kriitiline kunstikäsitlus olid valdavad. Need olid fotole erakordselt sobivad tingimused ja lubasid ka tudengitel kohe praktiseerima hakata. Kriitiline mõtlemine ja sotsiaalsus andsid võimaluse sekkuda ka kunstipoliitikasse, mitteametliku Eesti kaasaegse kunsti liidu tegevuses osales hulk foto magistrante, kes tegelesid kunstniku töö, tasustamise, näituste tugistruktuuride küsimustega.
Isegi kui ollakse fotograaf, siis professioon ei piirdu erialaga, postkontseptualistlikult järgneb teose vorm eesmärgile. Fotoosakonna näitused on alati olnud mitmekesised, väljundiks ei ole ainult kaamerapõhine kunst. Ruumi­installatsioonid, graafiline disain, skulptuur – mida just sel ajal idee paremaks teostuseks on vaja. Olen alati imetlenud tudengite väga julgeid valikuid ja suurte projektide teostamist, mis võivad näiteks hõlmata avariilise auto galeriisse toomist või hiigelmõõtmeis liumäe ehitamist, muuseumi seina aukude saagimist või täiesti uue kunstiinstitutsiooni loomist.
Õppe lõpuks ei tahtnud vist keegi enam saada romantiliseks rindereporteriks, silmaringi avardumine, maailma mõtestamise oskuse omandamine ja fotograafia kui kunsti võimaluste ja vajaduste nägemine kainestasid. Kordaläinud stuudiumi mõõdupuu võikski olla võime oma professiooni mõtestada ja tähendust hinnata. Vilistlaste puhul seda ka näeme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht