Ootan aega, kui inimesed enam ei valitse

Kuraatorid Saskia Lillepuu ja Ann Mirjam Vaikla osutavad nii tekstides kui ka teostega, et inimene ei ole maailma kese, vaid osa kõigist elusolenditest Maa peal, nagu nemadki on osa meist.

PIRET KARRO

Näitus „Taganemisteeta. Kohaloluharjutus“ Narva kunstiresidentuuris kuni 20. VI. Kuraatorid Saskia Lillepuu ja Ann Mirjam Vaikla, kunstnikud Saara-Maria Kariranta, Hans Rosenström, Marit Mihklepp, Felipe de Ávila Franco, Alma Heikkilä, Hannah Mevis, Pia Arke, Juss Heinsalu, Manfred Dubov, Flora Reznik, Sissel Marie Tonn, Melanie Bonajo, Anne Noble, Nina Schuiki, Vera Anttila, Sepideh Ardalani ja Sandra Kosorotova. Haridusprogrammi kuraator Kerttu Juhkam ja filmiprogrammi kuraator Piibe Kolka.

Saskia Lillepuu ja Ann Mirjam Vaikla kuraatorituurid 30. V, 5. VI ja 20. VI.

www.nart.ee/et/sundmused/kuraatorituurid-taganemisteeta-kohaoluharjutus/

Teel raudteejaamast Narva kunstiresidentuuri möödun Amalie Kreisbergi büstist. On 1. mai, töörahvapüha, seisatan korra selle naise kuju ees, kes võttis Kreenholmi manufaktuuri töölisvanemana osa 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustest ning mõrvati selle eest 26aastasena Kingissepa vanglas. Seda Joala tänava maja, kuhu nüüd suundun, kutsuti kunagi Amalie Kreisbergi nimeliseks laste loomemajaks. Veel enne seda elas seal Kreenholmi manufaktuuri direktor.

Näitusekataloogi avaessees tunnistab Ann Mirjam Vaikla hoone võimet olla „kolmas kuraator“ – tema ja Saskia Lillepuu kõrval. Lillepuu kritiseerib oma kuraatoritekstis globaalset kapitalismi, mille tõttu on palju kohti maailmas elamiskõlbmatud. Vaikla tõdeb, et Kreenholmil kui endisel tehasekompleksil on väga tugev mõju sellele, milline kunstikeskkond on NART praegu ja tulevikus.

Endises tööstuskompleksis on praegu näitus, kus uuritakse kliimamuutustest tingitud keskkonna krahhi paratamatust. Kuhu see mõtte viib? Kogemuse, mille mina sain pärast näitusel käimist Kreenholmi territooriumil uidates, on hästi lahti mõtestanud ka kataloogi külalisautor, kliima- ja energiapoliitika ekspert Kaja Tael: Kreenholmi varemed, mis meenutavad nii XIX sajandi tööstusrevolutsiooni tippaega kui ka XX sajandi riigisotsialismi, justkui ennustavad seda, et varsti uitame neoliberalismi varemeil. Vajame revolutsioonilist muutust, uut majandust, ütleb Tael.

Paratamatus

NARTi esimeses saalis vaatan, kuidas must vedelik nõrgub alla mööda suurt ümmargust oranži elektripirni. Põlev­kiviõli? (Felipe de Ávila Franco „Varjutus“, 2020.) Ruumi keskel on hiiglaslik maal, mis võiks olla korraga mikroskoobis avanev pilt ühest bakterikultuurist kui ka ortofoto mõnest maastikust (Alma Heikkilä „Elu täielikust pimeduses“, 2020). Mõned baasmustrid on mikro- ja makroskaalal väga sarnased. Põrandal on eksponeeritud Marit Mihklepa korjatud kivid Kreenholmi kose jõesängist („Mineraalsed igaühed“, 2021). Seal on ka televiisor, kus näidatakse inuiti-taani kunstniku Pia Arke videot „Arktiline hüsteeria“ (1996): alasti kunstnik roomab suurel fotol, kus on kujutatud tema Gröönimaa lapsepõlvekodu, ning lõpuks rebib selle puruks. Arke on öelnud, et võtab kolonialismi ajalugu isiklikult. Kuraator Vaikla tõdeb Anna Tsingile osutades, et lääne kolonialismi vastu tuleb modernsuse tempost irduda ja hoopis bakterite, seente ja vetikate järgi tiksuda.

Selles ruumis (kus on teoseid veelgi) jalutades tuleb pähe sõnapaar „geoloogiline paratamatus“. Mitte ehk teaduslikus tähenduses, vaid mõeldes kivide ajast, millest on kirjutanud ka Vaikla. Kividel seal puitpõrandal on oma süvaaeg. Geoloogiline paratamatuse tunne tekib taipamisest, et ökosüsteeme eksp­luateeriv majanduskäitumine toob igal juhul kaasa laastavad tagajärjed, mida miljardid meist on juba metsatulekahjude, uputuste, põudade ja saagikaona kogenud. See on võrrand, mille vastus on meile teada, kui vaid silma kinni ei pigistataks. Ilmselt täpsem oleks „ökoloogiline paratamatus“ – ent kõik need kivid ja maastikud panevad mõtlema geoloogiale ning see ongi poeetiliselt korrektsem. Kivide ajale pole inimesel võimet kätt ette panna. Ehk annab see jõuvahekord paremini edasi tajumust, et kui inimene hävitab oma elukeskkonda, hävitab ta iseennast. Ülal mainitud õlist nõretav elektripirn on justkui karm meeldetuletus, et tarvitame iga päev elektroonikat, mille risoomid ulatuvad naftapuurkaevudeni. Me ei saa midagi teha – oleme loonud meid ennast hävitava süsteemi. Juss Heinsalu hallitusest, kividest, elektroonikast ja veel millestki koosnevas installatsioonis „Ootel tagavara tarbetus“ (2021) justkui kinnitatakse seda kujutluspilti, põimides omavahel kokku vanad ei-tea-milleks kasutatud aparaadid ja neid õgivad elusorganismid.

Teine saal seob inimest oma keskkonna külge veel enam. Sissel Marie Tonn on kangasse trükkinud ärevuse seismogrammi, mis on loodud lugude põhjal, kuidas İstanbulis maavärinaid kogenud kirjeldavad oma hirmu ja tähelepanu („Tähelepanukasvatus“, 2018–2020). Tekstiili on kodeeritud hirm, et kodu võib saada ohtlikuks, aga seal on tähelepanu teiste liikide käitumisel, ilmastikunähtustel ja muul, mis võib osutada peatsele ohule. Oleme oma tajumeeltega justkui seeneniidistikku pidi keskkonnaga ühenduses. Võib luua ka piltlikumaid metafoore: Flora Reznik jälgib videoteoses „Muutus Y-is, muutus X-is“ (2019) armkude oma venna jalal, vaatajale paistab see sinisest laguunist kõrguva mäeahelikuna.

Ülakorrusel naudin üksindust kinosaalis, kus Melanie Bonajo lühifilmi­valik „Öömuld – öine aiandus“ (2016) tuletab Põhja-Ameerika põlisrahvaste suu kaudu meelde, et oleme suguluses kõige elavaga.

Inimese ajastik

Näitus „Taganemisteeta. Kohaloluharjutus“ on loodud posthumanistliku teooria valguses. Seda teooriat on hakatud arendama antropotseeni tingimustes: kätte jõudnud ajal, kui üks kõige tugevamaid geoloogilisi mõjutajaid on inimene. Kuraatorid osutavad oma teoseid saatvates tekstides läbivalt autoritele nagu Anna Tsing, Donna Haraway ja Timothy Morton, aga ka Hasso Krull. Nad kõik kirjutavad ühel või teisel moel sellest, et inimene ei ole maailma kese, vaid elame siin koos kõigi teiste olenditega ning õieti oleme osa neist või nemad on osa meist. Nagu Tanel Rander kataloogi lõpuessees ütleb, aitaks sellest arusaamine meil lõpuks olla ka inimlikum. Tunnen isegi, kuidas looduse krooni mentaliteet minus üha enam õõva tekitab. Posthumanistliku käsitusega loobu­takse ülbest illusioonist, justkui suudaksime liigina püsida teistest liikidest eraldi.

Taganemisteeta

Sammume NARTi administraatori Maria Železnovaga Kreenholmi värava poole, mille taga ketrusvabriku territooriumil on viimane kunstiteos – Sepideh Ardalani ja Sandra Kosorotova „Surmaaed“ (2021). Ringpeenar, kus ehk nüüdseks kasvavad taimed, mille rohelisi päid kuu eest mullast piilumas nägime. Aed on surma ja taassünni täiuslik metafoor – lõtvunud taimede kompost väetab uue põlvkonna tärkajaid. Esimesel mail seal veel peale varjatud võimaluse palju näha ei olnud. Liikusime Mariaga edasi kompleksi sügavusse. Olles varem näinud Kreenholmi vaid fotodelt, olin rabatud hoonete kõrgusest, laiusest, vaate avarusest Narva joa kohal. Kunagi oli Kreenholm tööstusrevolutsiooni pärl, tuhandete töötajate argireaalsus, kapitalismi mootor. Seal seisab ka mälestusmärk 1872. aastal toimunud tööliste streigile, mis oli üks esimesi Tsaari-Venemaal toimunud tehasestreikide laines.

Nüüd on sellest kõigest järel varemed. Võtan omaks selle lootusrikka mõtte, et võib tulla aeg, kus meie elukeskkonda laastav neoliberalistlik tehas on seiskunud ning selle varemetes vormuvad aegamisi stalaktiidid.