Orienteerumismäng Arsis

Vaevalt see nüüd nii mõeldud oli, kuid „Arkaadia“ ja „Tuleb ise“ haakuvad hästi. Arsi näitusi võib vaadelda omalaadse maastikuorienteerumisena.

GRETE TIIGISTE

Näitus „Arkaadia“ Arsi videomängude muuseumis (LVLup!) kuni 9. II. Kuraatorid Brigit Arop, Kleer Keret Tali, Laura Elisabeth Konsand, Magdaleena Maasik, Maria Ravaev ja Olesja Semenkova; kunstnikud Bita Razavi, Johanna Ruukholm ja Katarina Kruus, Helle Ly Tomberg, Kristen Rästas, Moonika Maidre, Anna Kaarma, Bruno Quast ja Jose Aldemar Muñoz ning Sarah Elizabeth Johnston; graafilised kujundajad Elisabeth Juusu ja Mikk Oja.

9. II sõidetakse Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnissooga Lilleorgu.

Laura Põllu ja Eva Volmersoni näitus „Tuleb ise / Beautiful Necessity“ Arsi väikeses galeriis ehk Showroomis kuni 29. II.

Kunstiakadeemia kuraatoriõppe magistrandid otsivad koos kümne kunstnikuga Arsi videomängude muuseumis Arkaadiat. Peloponnesose poolsaare Arkaadia maakond on juba Antiik-Kreekast peale kõige tuntum ideaalmaastiku sümbol, mida on iseloomustatud rahu, vabaduse ja idüllilise maaelu kaudu. Paik, mis ühendab endas jumalikkuse ja paradiisi, aga ka inimliku igatsuse looduse järele.¹ Praegusel ajal toimib see linnastumise, kliima- ja tarbimisproblemaatika vastandina. Arkaadia tähistab ka utoopilist sisemist otsingut, millega kaasnevad eksirännakud maastikul, et tunda ära kõige õilsam ja õigem paik. Ka kuraatoriõppe üliõpilaste projekti kaasatud kunstnikud väljendavad neid püüdlusi.

LVLup!-i interaktiivse püsi­väljapaneku kõrval, aga ka sees, toimib „Arkaadia“ peidetud maastikuna – seda nii ülekantud kui ka otseses mõttes. Oleme harjunud mõistma maastikku millegi välisena, kus puuduvad sulgevad ja piiravad osad. Selle näituse puhul on tegemist aga maastiku kui idülliga müüride vahel, intra muros’ega. Videomängude muuseumisse paigutatud teosed toimivad niidistikuna, mis kokku moodustab omamoodi pastoraalse narratiivi. Pastoraal on Arkaadiaga koos käinud samuti antiikajast ja illustreerinud vajadust lihtsuse järele.² Praegu võiks see tähendada ka päevapoliitilisest märulist eemalehoidmist, kapitalistlike väärtuste vastu võitlemist. Nii on kuraatorid ise selgitanud oma projekti väljapanekuga kaasnevas pisitrükises.

„Arkaadia“ näitus on kahtlemata ruumispetsiifiline. Isegi enam: võib öelda, et ruum on selle kõige tähtsam element. Võib tekkida küsimus, miks on noored kuraatorid valinud oma projekti paigaks videomängude muuseumi, kuigi erilisi sisulisi kaalutlusi seekord ilmselt ei olnud. Muuseumi eestvedaja Camille Laurelli oli selleks ise soovi avaldanud ja kuraatorid võtsid ettepaneku vastu. Seetõttu ei ole nad käsitlenud Arkaadia teemat ainult ideaalmaastikuna, vaid on lisanud sinna ka videomängude, eelkõige arkaadmängude liini, mille hiilgeaeg jääb 1970ndatesse ja 1980ndatesse. Praeguste tehniliste lahendustega võrreldes on arkaadmängud algelised.

Algelisuse peale mängimist võib näha ka näituse teoste puhul ja nii tekib habras seos 1990ndate videokunstiga. Näiteks Helle-Ly Tombergi videoteoses „Vaatle, ära reageeri“, kus roheliste taimede detailid on esitatud pikslitega. Ekraan ja projektsioon on ümbritsetud toataimedega. Nii on installatsioon kenasti kooskõlas LVLup!-i püsivälja­panekuga.

Kuid nii mõnigi teos kipub ruumi ära kaduma, mõni juhuslikuna mõjuma. Ei tea, kas see on kuraatorite teadlik otsus või on videomängude muuseumi pealetükkiv mürarohkus summutanud teosed? Selge see, et sellises keskkonnas tajub iga vaataja töid omamoodi.

Näitusepaigas valitsevast kirevusest ja mäsust jääb eraldiseisvana silma Kristen Rästa virtuaalreaalsust käsitlev teos „Hoolekandja. Interaktiivne virtuaalreaalsuse kogemus“ (2019) ehk interaktiivne virtuaalreaalsuse kogemus, nagu pealkirjaski seisab. Kunstnik ise on seda kirjeldanud kui väljamõeldud maastiku turvalist kogemust. Rästa installatsioon kujutab endast kaljude vahel paiknevat ruumi, mida saab vaadata ka kui osutust Peloponnesose Arkaadiale.

Anna Kaarma teose materjal on Google’i kaardid ja nende abil mööda maailma reisimine. Sellega seoses meenub Jon Rafmani ülipopulaarne video „Üheksa silma. Google’i tänavaade“ („9 Eyes. Google Street View“), mida kunstnik on 2008. aastast peale täiendanud. Rafmani teoses tuleb selgelt välja postinternetikunstile omane pilge. Kaarma teose puhul seda ei kohta, pigem on tegemist pehme ja lennuka kulgemisega paigast paika. Tema teos toimib tänapäevase maastikupildi illustratsioonina, iseäranis „Arkaadia“ kontekstis. Kaarma installatsioon on valgunud läbi mitme ruumi, videomängude muuseumi ülakorruse galerii ja mängusaali vahele. On oht, et teos võib tervikuna märkamata jääda.

Bita Razavi on Teheranist pärit kunstnik, kes elab ja töötab Helsingis ja Tartus. Tema teos „Kuumalaine on varsti möödas“ („Dog Days Will Be Over Soon“) koosneb mänguelektroonikast, orgaanilisest materjalist ja videomängu kuvatõmmistest. Kuvatõmmised on asetatud kitšilikesse kuldsetesse raamidesse, mida võib tõlgendada maastiku­maali kui žanri kriitikana, kuid selle põhjal saab ka ette kujutada, milline näeb välja Razavi arvutimängu põhjal loodud Arkaadia. Küsitavust tekitas kütuse­kanistrite kujutis piltidel. Kuraatorid on väljapaneku kaastekstis osutanud kemikaali- ja plastireostuse teemale, kuid Razavi teoses jääb see liiga ebamääraseks.

Johanna Ruukholmi ja Katarina Kruusi kohaspetsiifiline installatsioon „Hingemaastikud“ on omamoodi ruum ruumis. Pealkirjal on küll klišeelik alatoon, kuid heledates toonides materjalidest kokku pandud ruum, millega kaasneb ambient-helitaust, võib tõesti kellegi hinge peegeldada. Porolooniga kaetud põrandal saavad külastajad mõnusalt lesida, et teosest mitte ainult aru saada, vaid sellega nii-öelda üheks saada. Hele värvigamma tekitas vähemalt minus rahustava tunde, tundsin, nagu oleksin vaikselt hulpinud üksikul jääpangal.

Eelmistele töödele täieliku kontrastina mõjub Sarah Elizabeth Johnstoni heliinstallatsioon „Batcave“, mida eksponeeritakse pimedas ruumis. Arkaadia teemaga pole sellel teosel küll palju pistmist, kuid sõnumilt on see igati päevakajaline. Johnston osutab Austraalias kuumalainete tagajärjel nahkhiirte massilisele suremisele – 2014. aastast peale on seal hukkunud juba rohkem kui 200 000 nahkhiirt.³ Tänavuste metsapõlengute kontekstis on Johnstoni teos vägagi terav. Erilise kogemuse saab, kui liikuda Ruukholmi ja Kruusi ülakorruse valgest ruumist otse alla Johnstoni koopasse. Heleda ja tumeda vastanduse kõrval hakkavad kaasa mängima ka madala ja kõrge heli kontrast.

„Arkaadias“ ekslemise kõrval on Arsi väikeses galeriis ehk Showroomis väljas Laura Põllu ja Eva Volmersoni ühisteos „Tuleb ise“ / „Beautiful Necessity“. Sellelgi on idüllilise paiga hõngu. Põllu ja Volmersoni puhul tuleb rääkida skandinaaviapärasest Arkaadiast – seda nii tonaalsuse kui ka materjalikasutuse seisukohast. Kõik see sobib hästi kokku stereotüüpse ideega, milline on Põhja­maade disain. Põllu ja Volmerson on kirjeldanud väljapanekut ühise mõtteharjutusena, mille käigus on autorid analüüsinud materjale ja ühendanud objekte, et luua privaatseid pühapaiku. Iseäranis tugev seos on Põllu ja Volmersoni teose ülesehituse ning Ruukholmi ja Kruusi installatsiooni vahel.

Vaevalt see nüüd niiviisi mõeldud oli, kuid „Arkaadia“ ja „Tuleb ise“ haakuvad hästi. Arsi praegusi näitusi võib vaadelda omalaadse maastikuorienteerumisena.

1 Juhan Maiste, „Minagi olin Arkaadia teel …“ – Parkide restaureerimine. Koostanud Nele Nutt. Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž, Tallinn 2008, lk 30–32.

2 J. A. Cuddon, A Dictionary of Literary Terms and Literary Theory. Oxford: Blackwell Publishing, 2013, lk 517–518.

3 Sarah Gibbens, Bats Are Boiling Alive In Australia’s Heat Wave. – National Geographic 9. I 2018.