Otsekohene diskussioon ja kuraatori roll

Ajale jalgu jäänud kuraatoritöö mudel, mida rakendatakse kuraatoriõppes üle kogu maailma, ei toiminud Riia biennaalil.

MARGARET TALI

Riia I nüüdiskunsti biennaal ehk Riboca Läti Ülikooli bioloogiaosakonna endises hoones, Kristaps Morbergsi villas, Andrejsalas, endises tekstiilivabrikus Bolševitška, Sporta2 väljakul, Zuzeumis, Kaņepesi kultuurikeskuses kuni 28. X ja Jūrmala Dubulti kunstijaamas 6. VI – 30. IX, kuraator Katerina Gregos.

Survival Kit“ („Ellujäämise komplekt“) Riia endises tsirkusehoones 6. – 30. IX, kuraatorid Solvita Krese ja Inga Lāce, Sumesh Sharma ja Àngels Miralda.

Rahvusvahelise ja kohaliku kunstimaailma toimimisloogika on tihti vastuolus. Mis ei ole võimalik kohalikul tasandil, on seda rahvusvahelises kontekstis, ja ideid, mida ei toeta kohalikud kunstiinstitutsioonid, toetatakse tihtipeale rahvusvahelistel biennaalidel. Paljud rahvusvaheliselt tegutsevad kunstnikud ja kuraatorid on selle paradoksiga harjunud ning tegutsevad kahe tule vahel laveerides – viies ühes paigas ellu poliitilisi teemapüstitusi, ning neutraalsemaid seal, kus poliitilised ideed on liiga teravad. Nii kipub see praeguses kunstimaailmas käima. Õnneks on erandeid.

Peagi lõppev Riia biennaal Riboca on Baltimaades tekitanud huvitava olukorra, kus rahvusvaheline kunstimaailm on tunginud ootamatult siinsesse kunstivälja ja raputanud nii omavahelisi suhteid kui ka tegutsemisviise. Riboca meenutab mõneti maavälise objekti maandumist, biennaali suhe Läti kontekstiga on jäänud tagasihoidlikuks. Korraldajad on näidanud biennaali toimumist kas iseenesestmõiste-tavana, kuigi iseenesestmõistetavat ei ole sellise mastaabiga ürituse juures midagi, või presenteeritakse seda kingitusena. Riboca on erainitsiatiiv, mis tugineb konsortsiumi North West Fishing rahastusele. Konsortsiumi omanik on Vene ärimees Gennadi Mir­gorodski, biennaali asutaja Agnija Mir­gorodskaja isa. Biennaali teised asutajad on Moskva Triumphi galerii juhataja Jemeljan Zahharov ja pangandusmagnaat Aleksandr Gafin, kes on Läti kommertspanga Rietumu Banka juhatuse liige ja Vene Alfa Banka asepresident. Kreeka päritolu Brüsselis elav Katerina Gregos oli valitud Riia esimest biennaali kureerima konkursi tulemusena.

Helsingisse kavandatud Guggenheimi muuseum on meile kõige lähem näide sellest, kuidas rahvusvaheline suurraha tahtis tungida kohalikku kunsti­struktuuri. Eestis väljendasid mõnedki tegelased sel puhul omakasupüüdlikku arvamust, et meil on sellest ainult võita, võtmata arvesse Soome avaliku sektori raha arulagedat kulutamist uue muuseumi ehitamisele Helsingi kesklinna. Hoolimata Guggenheimi muuseumikorporatsiooni agressiivsest lobitööst kandis vastupanuliikumine vilja ja Soome vahendite ekspluateerimisele toetunud muuseumiidee suudeti tagasi lüüa. Kuigi muuseumistruktuur erineb biennaali omast, on sellel turismitööstuse ja linna ikoniseerimisega ometi palju ühist.

Eestis on Riboca juba tekitanud poleemikat eeskätt Rebeka Põldsami artikli tõttu, kus käsitleti biennaali kohta levitatud kuulujutte (Sirp 1. VI). Sellele reageeris tuliselt kuraator Katerina Gregos, süüdistades Põldsamit valeinfo levitamises ja laimus. Lätis on sealne kunstiüldsus jagunenud biennaali toetajateks ja vastasteks.

Mark Dioni installatsioon „Tuur hämaras muuseumis“ (2018) fragment. Installatsiooni objektidena kasutati bioloogiaosakonna museaale.

Pressifoto

Kohaliku kunstiüldsuse kaasatus

Riia biennaali korraldamisest hakati rääkima juba paar aastat tagasi. Katerina Gregosi valimist biennaali kuraatoriks tervitati uudishimuliku kahinaga, tema esimesed avaldatud problemaatilised seisukohad said aga terava kriitika osaliseks just seetõttu, et kuraator esitles ennast siinse kunsti avastajana ja alahindas Baltimaade kunstielu. Gregos, kellel olid kuraatorina vabad käed teha, mida ta soovis, jäi Baltimaade kunsti kaasamises tagasihoidlikuks.

Suurüritusega, mida rahastajatele tõestama ei pea, luuakse kahtlemata palju uusi võimalusi. Vaadates Riboca sisu, võime küsida, mida saab biennaalil Baltimaadest teada. Veelgi olulisem on: kuidas Baltimaadest räägitakse? Kuraator ei ütle fookuse püstituse ega ka kunstnike ja tööde valikuga midagi uut. Aleksei Jurtšakilt laenatud pealkirjas, selle kandvas mõttes ei ole midagi Baltimaadele ainuomast. Läti kriitik Maija Rudovska on kirjutanud biennaali teemavalikust: „Muutus, olgu siis tehnoloogiline, klimaatiline või poliitiline, on XXI sajandi kontekstis libe diskussiooniteema: see puudutab rohkemal või vähemal määral kõiki. [—] Sõltuvalt kellegi elupaigast või päritolust tähendab muutus eri asju: muutus, mida kogetakse linnas, ei ole sama, mida tehakse läbi maal, põgeniku elu ja selle muutusi ei saa võrrelda nende omaga, kellel ei ole sõjaolukorra kogemust ja kes ei ole pidanud kodu maha jätma. Muutus on nii üldine mõiste, et selle all võib rääkida kõigest ja mitte millestki, puudutades näiliselt kõiki, samal ajal justkui mitte midagi öeldes.“1 Olen kriitikaga nõus, lisan veel omalt poolt, et igaüks elab muutust isemoodi läbi ja selles on kohapealsel elul suur osa.

Riboca suhted Läti kunstiinstitutsioonide, näiteks Kaasaegse Kunsti Läti Keskuse (LCCA) ja kim?-iga on jäänud jahedaks. LCCA on järjepidevalt tegutsenud juba veerandsada aastat, kasvatanud nüüdiskunsti publikut, ühendanud professionaale ja kureerinud näitusi Lätis ja ka välismaal, korraldanud arvukalt üritusi – lugemisrühmi ja suvekoole, dokumenteerinud ja arhiveerinud Läti kunstielu ja kunsti. Võrreldes Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega, on LCCA tegevusvaldkond laiem, kuid ka organisatsioon ise on suurem. Solvita Krese juhitud institutsioonis tegutseb kümmekond kuraatorit-projektijuhti.

Suhtluses publikuga on Riboca algatajad jäänud ettevaatlikuks. Hoolimata arvukatest giidituuridest ja lugemisrühmadest on Riboca programmis võrdlemisi vähe arutelusid, eriti mis puudutab väitlusi biennaali asutajate ja kuraatoriga. 2010. aasta Kunst.ee artiklis „Biennaal kui sündmus, biennaal kui statement“ olen eristanud kuraatoritaktikas diskussioonile platvormi pakkumist ja oma seisukoha, statement’i avaldamist.2 Diskussioonile platvormi andmisega kasutatakse kõiki vahendeid, et tekitada kriitiline arutelu, sinna alla kuulub ka enesekriitika. Diskussiooni abil saab biennaalist sündmus, mis läheb korda ka seal, kus biennaal aset leiab: biennaaliga ei tooda esile ainult uusi ideid, vaid edendatakse ka ideede teostamiseks vajalikke suhteid ja sünergiat. Statement’i-biennaal on huvitatud ennekõike iseendast ja lõpetab diskussiooni niipea, kui ilmub kriitikat. Sellist eristust pean jätkuvalt tähtsaks, sest selle abil saab tuua esile kuraatori suhte kohaliku kunstikeskkonnaga, kuid osutada ka avatud kureerimismeetodile, enesekriitikavalmidusele ning kriitika talumise võimele, mis ei ole üldse kerge, kuid rahvusvaheliseks toimimiseks ometi väga tähtis oskus. Ka biennaalide diskussiooniprogrammi planeerimise viisid on kõnekad, sest nendes väljendub korraldajate huvi kohaliku kunsti ja -publiku vastu. Arutelu täitmine loenguga, nagu Gregos mitmes avalikus ülesastumises tegi, on strateegiline manööverdamine. Osava oraatorina on kuraator leidnud võimaluse, kuidas hoiduda diskuteerimast biennaali fookuse, teemavaliku ja oma ambitsioonide üle. Sellest on kahju, sest see on jätnud jälje ka biennaalile tervikuna. Et kriitilist arutelu biennaali osana ei toimunud, siis oli vältimatu, et kriitika kolis tagatubadesse.

Skaala

Ribocaga loodud skaala on Baltimaade kohta enneolematu. See puudutab tööde hulka, reklaami ja ka eelarvet. Tihti peetakse suure mastaabiga üritusi paremaks, need pälvivad rohkem tähelepanu. Kuid ürituse skaala on ka kureerimise tööriist – vahend, mis aitab publikul kunstnike ideedega paremini suhestuda või siis sulgeb tee nendeni. Muidugi räägib skaala ka kuraatori ambitsioonidest ja rahastusest.

Biennaali kohaliku teisiku, tänavu kümnendat korda toimunud festivali „Survival Kit“ („Ellujäämise komplekt“) – mille on algatanud LCCA juht Solvita Krese, et kasutada majanduskriisi tagajärjel tühjaks jäänud hooneid – neli kuraatorit panid kokku väikese, kuid äärmiselt külastajasõbraliku näituse. Septembris Riias endises tsirkusehoones3 korraldatud „Survival Kit’il“ oli ulatust teadlikult vähendatud – kaasa oli haaratud kolmteist kunstnikku. Festivali teine osa on otsustatud korraldada kevadel. Paljud näitusetööd lähtusid tsirkuse keskkonnast, nagu läti kunstikollektiivi Orbīta ja Alžeeria päritolu Prantsuse kunstniku Nasr-eddine Bennacer’ omad. Või ehitati sümboolseid sildu, nagu oli Sudaani päritolu Norra kunstniku Cassius Dadlabi suurepärane seinamaaling koer Laikast, keda kaitsevad tsirkuse sissekäigu kõrval kaks Etioopia inglit, või Anastassia Sossunova suurepärane videoinstallatsioon, kus vene päritolu Leedu kunstnik võrdleb Ignalina linnas oma identiteeti Demihhovi koeraga. Tänavust „Survival Kit’i“ iseloomustas tervikuna harukordne kultuuride segu, sest kuraatorite hulka kuulusid Solvita Krese ja Inga Lāce kõrval veel India päritolu Sumesh Sharma ja katalaani kuraator Àngels Miralda.

Ribocat külastades seevastu sattusin jutlema Hollandi turistidega, kes jooksid paar päeva mööda linna, et näha võimalikult palju biennaali kunsti. Mina nendega tempot hoida ei suutnud. Nad olid kunstiväljal tegutsejad, kuid minu üllatuseks ei olnud nad Riboca kriitikast midagi kuulnud, kuigi biennaal oli peamine eesmärk, miks nad Riiga olid tulnud.

Riboca esindab praegusaegset biennaalikultuuri, kus eksponeeritud kunst on hajutatud üle linna. Biennaali­külastaja keskendub kunstile ja tavaliselt jääb tal biennaali toimumispaigale väga vähe või üldse mitte aega, seetõttu jääb tihti märkamatuks ka ürituse kohapealne kriitiline taust. Selline biennaalikogemus on võrdlemisi tavaline.

Kui arvata välja südalinnas asuv ülikooli bioloogiaosakonna endine hoone, siis Ribocal esitatud kunstiteoste suhe keskkonnaga oli harv. Üks minu biennaali lemmiktöid oli Mark Dioni kohaspetsiifiline installatsioon „Tuur hämaras muuseumis“ (2018), kus külastaja pannakse kunstiotsija rolli, kuid selle asemel et leida kunsti, kohtab ta pimedas bioloogiaosakonna jäänukeid – veepurki pistetud muumiaid ja kiletatud loomatopiseid ning aeg-ajalt komistab kohmetudes teiste biennaalikülastajate otsa. Installatsioon suutis ruumilise kogemuse kaudu ühendada külastajad kogukonnaks. See oli aga kunstniku, mitte kuraatori teene. Midagi autentset oli ka Bolševitška tekstiilivabrikus Robert Kusmirowski salaviinatöökojas. Töid, mis mind puudutasid, oli muidugi veel, kuid põhjused olid teised.

Ambivalentse sõnumiga Anaïk Pitteloud’ installatsioonid „Glamoglobaalsus“ („Glamoglobality”) ja „Narküünilisus” („Narcynicism”), 2017, bioloogiaosakonna hoone fassaadil. Kas see on Riboca tellitud institutsioonikriitika?

Andrejs Strokin

Katerina Gregos mainis oma giidituuri alguses – olin sattunud seda bioloogiaosakonna endises hoones juhuslikult kuulama –, et Ribocale osaks saanud kriitika osutab tõsiasjale, et sellisel kujul on biennaalid oma aja ära elanud. Kui aga tagasi mõelda tänavusele Berliini biennaalile, siis see toimis suurepäraselt. Keskendudes Euroopa mustanahalistele kunstnikele ja postkolonialismi kriitikale tõi see biennaali formaadis esile värskendava vaatenurga, mida kunstiinstitutsioonid ei ole pikka aega toetanud. Sellega osutati Euroopa endiste koloniaalriikide valukohale ning loobuti tavapärasest mustanahaliste kunstnike marginaliseerimisest, asetades nad ürituse keskmesse. See, mis Riia biennaali kontekstis ei toiminud, on ajale jalgu jäänud globaalse kuraatoritöö mudel, mida paljudel kuraatori­õppe kursustel üle kogu maailma on edendatud ja peale surutud. Kunsti­teoreetik Vesna Madžoski on selle mudeli kohta kirjutanud: „Oma hiljutistes manifesteerimistes on see [kuraatorlus] muutunud naiste pärusmaaks, kes on seejuures karikatuursed mütoloogilised võimumaailma esindajad.“4 Kuraatorid tegutsevad ühtaegu vahendajate, produtsentide, ühendajate ja uuskriitikutena ning globaalselt tegutsedes on nad seotud korraga mitme projektiga, mille vahel siis žongleerivad. Pidades sellist rolli fiktiivse kapitali reguleerijaks, seob Madžoski sellist tüüpi kuraatorluse tõusu neoliberalismi võidukäiguga 1990ndate keskpaigas. See ajajärk tähendas kunstinstitutsioonidele ka korporatiivsest kapitalist sõltuvuse algust. Selline suhe on Riboca kontekstis tähtis. Ma ei ela küll Riias, kuid võttes läti kolleegide kriitikat tõsiselt, tundub mulle, et esimene Riboca on õpikunäide, kuidas ei tuleks erarahastusel põhinevat biennaali alustada. Selle asemel et tunnistada tehtud vigu, kaebleb kuraator, et Lätis teda ei mõistetud.

Kahju on sellest, et komplekssem küsimuseasetus oleks võinud viia huvitavamate uute töödeni, kui need, mida selleks biennaaliks oli tellitud. Sellisteni, mis tõepoolest raputavad ühiskonda. Seda aga ei juhtunud. Äärmiselt huvitav oleks jälgida ka biennaaliks valminud tööde saatust, et näha, mis nendest ikkagi saab. See võiks vabalt olla mõne magistritöö teema.

Järeldused

Hierarhilise kureerimise mudeli päevad on loetud. Riboca kogemusest on selge, et selline mudel maailmas enam ei toimi, kui see kunagi üldse on toiminud. Kohaliku ja rahvusvahelise kunstimaailma kokkupõrge Riias annab tunnistust, et kunsti suurüritusi, mis kohalikku kunstivälja ja publikut tõsiselt ei võta, ei võeta enam tõsiselt. Tuleviku kuraatoritöö põhineb koostööl, on üksteise kuulamisel ja usaldamisel põhinev ettevõtmine, kus keskmesse liigub üha enam publik oma huvide ja ootustega. Kohaliku kunstivälja kaasamine ja sünergia tekitamine on tähtis – seda osatakse hinnata ning see tagab ka edu. Samuti on selge, et institutsionaliseeritud kunstis vajab ümberhindamist ka diskussiooni osatähtsus ja pikemas perspektiivis toob see kaasa institutsionaalse konteksti muutumise. Kunstialane diskussioon on Baltimaades tervikuna võrdlemisi alahinnatud, sest kuigi tajutakse selle toetavat rolli, hinnatakse kunstnike ja kuraatorite tööd ikka ainult näituste põhjal. Loomulikult hindavad kunstiprofessionaalid ka seda, missuguste teemapüstitusteni või artikliteni näitus või üritus on viinud, ka Eesti kunstimuuseumis kogutakse teoseid, mis on viinud diskussioonini. Kuid mida see õigupoolest tähendab? Kuidas diskussioone mõõta? Artiklite arv iseenesest ei ütle kuigi palju ürituse kvaliteedi kohta ning see seab rahvusvaheliste kunstituristide arvu kõrval märksa tähtsamale kohale suhte kohaliku publikuga. Diskussiooni toetamine eeldab ka enesekriitikavõimet, mida kunstiväljal tihti kardetakse. Usun, et peame diskussiooni kvaliteedi mõtestamiseks leidma uusi viise. Riias minu ja Ieva Astahovska korraldatud töötoas, kus keskendusime keelele ja konkurentsi toimimisele, tuli välja, et ka kunstiilmas kasvab vajadus korraldada seda laadi üritusi, kuhu inimesed tulevad, et koos aega veeta ja tunda, et neid midagi ühendab.5 Meie digiteeritud ja sotsiaalvõrgustike maailmas on selle tähtsust raske ülehinnata. See tähendab kuraatoritele uusi väljakutseid ja vahest just siis selgub, kuidas rahvusvahelise ja kohaliku kunsti alast koostööd arendada.

1 Maija Rudovska, Obsessed with Change. Reflections on the first Riga International Biennial of Contemporary Art. Echo Gone Wrong, 23. VIII. http://echogonewrong.com/obsessed-change-reflections-first-riga-international-biennial-contemporary-art/

2 Margaret Tali, Biennaal kui sündmus, biennaal kui statement. – Kunst.ee nr 3-4, 2010.

3 Baltimaadest ainsana on Riias püsiva hoonega tsirkus. LCCA kasutab aega, mil tsirkuses tehakse põhjalikke ümberkorraldusi.

4 Vesna Madžoski, Kuraatorite leiutamine. Arhiivid ja allumatus, 2016, lk 78.

5 Töötuba toimus Inga Lacē ja Maija Rudovska kureeritud programmi „Language: From Practice to Action“ osana.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht