Otsides ja leides kunstielamusi talvises Pärnus

Kui tahta aru saada võimu tegelikust kavatsusest kunstielu korraldamisel, ei tuleks keskenduda sellele, mida võim räägib ja lubab, vaid sellele, mida ta teeb.

HEIKO LEESMENT

Tänavakunstnik Kryptik linnaruumis; Pärnu kunsti aastanäitus 8. XI – 30. XII Pärnu linnagaleriis; Piret Bergmanni näitus „Hall ala“ 22. XI – 16. XII Pärnu linnagalerii kunstnike majas; ARSi kunstistuudio maalinäitus 1. – 31. XII TÜ Pärnu kolledži raamatukogus; Svetlana Okuneva näitus „Rahu pale“ 6. XII 2023 – 5. I 2024, Pärnu üldhariduskoolide näitus 30. XI 2023 – 8. I 2024 ja Vivian Schotowsky näitus „Jõulud Uus-Meremaal“ 4. – 30. XII Pärnu keskraamatukogus; Anu Raua näitus „Koguja“ 14. XII 2023 – 4. II 2024 ja taaskasutusnäitus „Anna uus elu“ 26. XI 2023 – 25. II 2024 Uue kunsti muuseumis; Marko Toomasti fotod ja Pärnu kultuuriseltskond #piilurgaleriis 24/7.

Pärnakana tean, et siinse talvise eluolu osas jagunevad arvamused selgelt kaheks. Ühed peavad seda aastaaega tänu rahule ja vaikusele parimaks ning teiste arvates seisneb Pärnu väärtus suvises möllus. Pärnu on talvel mu meelest ehedam ja kui tahta tõelist Pärnu kogemust, siis saab selle pigem ikka väljaspool turismihooaega.

Pärnu kunstielus on kirge. Kunstnike sõnul on linnal ikka veel vaja täpsustada, kas kunstihoonet on vaja. See arutelu on kestnud juba terve igaviku! Viimase aja teravaim kohalik kunstidiskussioon puudutab tänavusi maakondlikke kultuuripreemiaid. Tänavakunstnik Kryptiku Pärnu linnaruumi tänavakunstiga rikastamise eest saadud loomingupreemia asjakohasus tekitas küsimusi ning kunstiteadlase Marian Grau reaktsioon oli aus ja valus: „Tänavu olin tõesti šokeeritud, et preemia pälvib tänavakunstnik, kes on rõõmsalt värviliseks võõbanud mõne elektrikapi, värava ja muu linnaruumiobjekti. Kui Käsna-Kalle elektrikapil või ufod vanglaväraval on Pärnu kultuuriaasta tippsaavutus, siis andke andeks, see saab olla vaid märk kultuuri mandumisest“.*

Millist galeriid vajab kunst?

Pärnu kultuurilise mandumise narratiiv on muidugi kerinud aegade algusest: alati on olnud olevik kohutavam kui ükski varasem periood. Kõik see paneb mind küsima, mis seisus see Pärnu kunst ikkagi on.

On südapäev ja päike limpsab lumise suvepealinna katuseharju. Tänasel jalutuskäigul võtan missiooniks leida Pärnus üles galeriid, kust on võimalik leida kunsti. Minu esimene peatuspaik on Pärnu linnagalerii, mis tegutseb juba mõned aastad endises linnavalitsuse majas. Eveli Variku kujundatud Pärnu kunsti aastanäituselt leiab 55 kunstniku 93 teost. Kõrvuti on professionaalid ja harrastajad, mis torkab muidugi silma, aga ei häiri. Mööda linnaametnike endisi kabinette ja nõupidamisruume kulgev näitus avab mulle siinse kunstielu eri tahud.

Järgmisena asutan end rannapiirkonna alguses asuva linnagalerii kunstnike majja Piret Bergmanni ehk Pusa näitusele. Linnagaleriis peagaleristina töötav Pusa võtab soojalt vastu ja räägib oma tööde taustast. Muuseas ka sellest, kuidas endises muusikakoolis tegutsevasse galeriisse (esimesele korrusele) ühe suuremahulise töö sisse saamiseks tuli see mööda sama maja välisseina ateljeest (teiselt korruselt) alla libistada. Maja sees mööda treppe poleks nii suurt tööd saanud liigutada. Kuigi see on juba teine galerii, kus on selge, et Pärnu kunstil on kasutada justkui hädapärane pind, on Pusa vastupidisel seisukohal. Ta räägib mulle, et just see galerii on tema hinnangul Pärnu parim ja oma näituse kujundas ta just arvestades selle ruumiga.

Kunst vallutab raamatukogud ja pangakontori

Sean Visit Pärnu lehelt leitud info alusel sammud Pärnu kolledži raamatukokku ARSi kunstistuudio maalinäitusele. Siin on tegemist täiskasvanud harrastajatega, kes Annela Raud Selge juhendamisel pühapäeviti maalimas käivad. Kunsti eksponeerimisel näen siin leidlikkust. On korraga naljakas ja kurb, kuidas igast kitsukesest riiulivahest ja vabalt postilt vaatab-piilub mõni maal ning näituse tutvustust ei õnnestunudki mul selles ruumis üles leida.

Järgmiseks lähen kolledžist Pärnu keskraamatukokku, kus on praegu vaatamiseks suisa kolm näitust. Siin on lisaks ehetele vitriinis nii reisifotosid, kohalikke postkaarte kui ka reisil valminud maale. Keskraamatukogu trepigalerii on ka esimene koht, kus ma näen veel kedagi kunstielamust saamas. Ka siin on kõik tööd justkui jõuga surutud mingisse ruumi ja näiteks akendele asetatud maale on raske vaadata, sest väljast kiirgav valgus ja infomüra ei lase hoida fookust.

Minu järgmine sihtkoht on bussijaama kõrval asuv endine pangahoone, kus Pärnu kultuuriskeene maamärk, endiselt vitaalne Mark Soosaar ja tema Uue kunsti muuseum on jätkuvalt töös. See on esimene koht päeva jooksul, kus pean kunsti nautimise eest kukrut kergitama. Mõtlen, et oleksin võinud seda ju ka varem teha, aga kuskil isegi ei küsitud toetust. Nelja euro eest ostetud piletiga pääsen muuseumi esimesel korrusel eksponeeritavale taaskasutusnäitusele (Anu Raua näitust teisel korrusel pandi selle loo kirjutamise ajal alles üles).

Muide, taaskasutusnäitus toimub juba üheteistkümnendat korda. Galeriis liikudes leian end taas keset ruumiprobleemi. Näiteks näitusel eksponeeritud hülgenaha jääkidest tehtud ruutudest pildi tervikuna nägemiseks on vaja distantsi. Kuigi tagurdan seljaga kunagise võlanõustaja kabineti klaasseina vastu, on vahemaa liiga väike ja ma ei saagi aru, mida seal on kujutatud. Muidugi on hea, et kunsti saab näidata igal pool, aga kas see ka igas ruumis toimib, on eraldi küsimus.

Galerii, mida muidu ei leia

Päike on juba loojunud, kui võtan ette teekonna Pärnu vahest kõige omanäolisemasse galeriisse, mis asub aadressil Suur-Posti 2. Sealset näitust ei leia Visit Pärnu lehelt ega linna kultuuriportaalist. Uulu paruni venna rajatud vana maja esimese korruse kahest aknast kiirgab ööpäev läbi valgust ja möödujad saavad igasuguse valehäbita piiluda akendest sisse. Tavalise elutoa mõõtu ruumis tegutseb #piilur­galerii. Galerist Jürgen on omamoodi Pärnu maskott ja parimatel päevadel on seal peale praegu seinu kaunistavate Marko Toomasti fotode võimalik näha Pärnu kultuuriseltskonda kogunemas, arutamas või filmi vaatamas. See on korraga omamoodi muuseum ja lava. Galerii kõrval köögis saan aru, et see koht eksponeerib reaalajas Pärnu kultuuriskeene argipäeva ja selles mõttes on tegemist igati tänuväärse ettevõtmisega, mis on muide organiseeritud puhtalt kodanikualgatuse korras ja ilma igasuguse toetuseta.

Pärast #piilurgaleriis käimist on jäänud mind kummitama kogu Pärnu kunstielu küsimus. Muidugi võib olla nii, et kunsti saab näidata, kus tahes, ja eks loojad ka kohane oludega, aga ma ei näe oma kodulinnas plaani, kuidas meie kunstielu peaks toetatud ja korraldatud olema. Ma ei tea vastust, aga tean Michel Foucault’le toetudes, et võimu tegelikust kavatsusest arusaamiseks ei tule keskenduda sellele, mida võim räägib ja lubab, vaid sellele, mida ta teeb. Seega: kui ühtegi päriselt galeriiks ehitatud pinda ei ole, siis järelikult ei ole seda vaja, isegi kui väidetakse teisiti. Kesistes oludes leiutatakse muidugi tänuväärseid ja ägedaid algatusi, mida #piilur­galerii kahtlemata on. Tunnustust väärivad muidugi teisedki, sest kunsti nimel on pingutanud kõik selle väikese ja kirgliku Pärnu kunstikogukonna liikmed.

* Marian Grau, Pärnu linna kunstipreemiad – kellele ja milleks? – Pärnu Postimees 5. XII 2023.