Otsitakse kuraatorit!

REET VARBLANE

Narvas on oma kunstnikkond. Esimene ühenduski loodi juba 1981. aastal, küll koos Ivangorodi kunstnikega. 1999. aastal Narva kunstigalerii tollase juhataja Karin Taidre algatusel asutatud Vestervalli ühendus toimib siiani aktiivselt.

1991. aastal loodi Narva muuseumi allüksusena Narva kunstigalerii. Kunsti­galerii tegutseb siiani muuseumi tiiva all ning, nagu kinnitab muuseumi direktor Andres Toode, „on kunst kui valdkond muuseumile vajalik, sest muuseumil on kunstikogu ja kunstigalerii on sobiv koht, kus seda näidata“. Ta on veendunud, et galerii ei jää tegutsema mitte ainult muuseumi, vaid ka Narva ja ülejäänud Eesti kunstnike näituste paigana. Mõned muutused teevad siiski ärevaks: galerii III korrus on kujundatud ümber hoidlaks, muuseumi oma kunstikogu ja ka näituste tarbeks on vaid II korrus, I korruse ruumide suhtes ei ole veel selgust. Kunstigalerii tegevust korraldavad näituste kuraator ja vanempedagoog ning suunad on endiselt näitusetegevus ja haridustöö. Narva kunstigalerii ei olnud 1990ndatel ja ka päris 2000ndate algul üksnes neutraalne näitusepaik, vaid kunstnike oma koht, kus käisid arutelud, peeti loenguid, käidi koos, et rääkida elust ja eelkõige praegusest kunstist.

Arvestatava kunstilinnana hakkas Narva toimima juba 1980ndatel, pärast seda, kui 1984. aastal korraldati just Narvas kunstnike liidu ettevõtmisel kunstinädal. Kunstinädalad olid ametlikud ettevõtmised ega toonud kaasa sisulisi muutusi kunstiloomes, samuti selle vastuvõtmises. Narvaga olid teised lood: just selle ürituse kaudu jõudis Narva kunstnikkond Eesti kunstikaardile. See ei olnud mitte niivõrd kunstnike liidu tollaste juhtide, kuivõrd just Narva kunstielu eestvedaja Karin Taidre teene. 1988. aastal korraldati just Narvas mitteformaalse kunsti festival, seda eelkõige sidemete tõttu Peterburi kunstnikega. Kohal olid kunstnikud Moskvast, Valgevenest, Gruusiast, Armeeniast, Siberist, sellest kirjutati ka ajakirjas Iskusstvo. 1989. aastal registreeriti Narva kunstnikud EKLi juures kollektiivliikmena.

2006. aastal Karin Taidre lahkus Narvast ning elab ja töötab nüüd Tallinnas. Kumu venekeelne külastajaskond on sellest palju võitnud. Vestervalli kunstnike ühendus tegutseb edasi, neil on olnud järjest näitusi peaaegu kõigis Eesti linnades. Ühenduse liikmete arvgi on kasvanud veerandsajani. Nii mõnedki Vestervalli ühenduse liikmed on kas suure kunstnike liidu või maalijate liidu või vabagraafikute ühenduse liikmed, kuid tegu ei ole enam kunstnike liidu kollektiivliikme ehk alaliiduga, sest nad ei ole ennast ametlikult MTÜ või mõne teise ühendusena registreerinud. Aeg on teine ja kunstnike liidus kehtivad rangemad reeglid. Vestervalli ühenduse liikmed kinnitavad (vähemalt need, kellega Narvas kohtusin), et nad on Eesti kunstnikud ja kuuluvad Eesti kunstiruumi.

Tekstiililinn Narva on juba kümmekond aastat möödanik, nagu seda on teisedki Euroopa tekstiililinnad. Kreenholmi manufaktuur oli kunstnikelegi suurim tööandja ning nemad olid esimesed, keda seal uuenenud tingimustes enam ei vajatud. Kreenholm on paelunud mitmeid nüüdiskunstnikke, ka kunstiresidentuuri esimene kunstnik Maria Kapajeva on pühendunud sellele teemale. Narva kunstnikud ise ei ole seda teemat puudutanud. Ümberkorraldused on olnud liiga valusad, et neid kunstis uuesti läbi elada, kinnitab Natalja Kapajeva. Kunst seostub vestervallilastele esteetilise vormi ning krüptilise, metafoorina esitatud sõnumiga.

Narva kunstikool pole sugugi halvem kui Tallinna, Tartu või Jõhvi oma. Kunstiajaloo kursusel jõutakse päris praeguse ajani. Kunstikool, laste loomemaja kunstiringid, koolid on kunstnikele vaata et ainukesed tööandjad. Tavaliselt ühes kohas täiskoormuseks tunde ei jagu, enamik kunstnikke õpetab mitmes koolis. Mõnedki neist, nagu Irina Kivimäe, on tõelised entusiastid. Praegugi laste loomemajas vaadata noorte rahvusvaheline fotofestival on huvitavalt koostatud. See ei ole pelgalt kahe venelase ja ühe soomlasega nii-öelda rahvusvaheline üritus. Eeltöö on olnud korralik, kuid millegipärast on just ülejäänud Eesti väga halvasti esindatud.

Narva kunstnikke näiksegi aga kimbutavat infosulg. Tõnis Saadoja projektist, residentuurimaja esimesest näitusest, kirjutasid kõik Eesti lehed, kuid Narva kunstnikel polnud sellest aimugi. Veelgi kummalisem on, et ka vene kultuuriruumis nüüdiskunsti kohta levitavast teabest jõuab Narva väga vähe. Kivimäe, kes on ennast praeguse fotokunstiga igati kurssi viinud ja kes külastas ka kaks aastat tagasi mitmel korral Peterburi, ei tea midagi näiteks „Manifestast“.

Erilist puudust tuntakse aga entusiastlikust kuraatorist, kes suudaks tegutseda põlvkonna- ja esteetiliste arusaamade üleselt, kuid seejuures kontseptualiseerida ja kontekstualiseerida oma tegevust. Kunstikolonialism ei aita ning varjaage ei oodata.

13. kuni 19. juunini toimub Narva-Jõesuus II rahvusvaheline kunstnike laager ehk plenäär. Selle taga on Irina Jugolainen ja Vadim Jerohhin, mõlemad kuuluvad Vene Kunstnike Ühendusse, aga on ka Vestervalli liikmed. Plenääri töid näidatakse juunis Narva-Jõesuu spaas, septembris vene kultuurikeskuses Tallinnas ja detsembris Narva kolledžis. Kas seegi jääb pelgalt narvalaste ürituseks?