Otsus tunnistada ja tunnustada

Promoda ainult seda, milles ollakse ise veendunud. Teha seda väsimatult ja õigel ajal. Tark turundus ja ka kunsti(kultuuri)diplomaatia on raske töö.

REET VARBLANE

Anu Põder. Kompositsioon torso ja lapse kätega. 1986, puit, plast ja tekstiil.

Eesti Kunstimuuseumi kogu

Möödunud teisipäeval, 26. IV kogunesid kunstnike liidu liikmed muusika- ja teatriakadeemia kontserdimaja suurde saali, et pidada maha suurim ja tähtsaim koosolek – suurkogu. Kõik läks plaanipäraselt: kvoorum oli koos, üksmeelselt hääletati Elin Kard presidendiks ja Vano Allsalu asepresidendiks, suurkogude vahelise aja esinduskogu – volikogu sai otsevalimisega värsket verd. Kõlasid kultuuriministri ja auliikme pöördumised. Oli ennast ja oma tööd positiivselt reflekteerivaid ning kunstivälja toimimist kritiseerivaid sõnavõtte, aga ka spontaanseid loomingulisi hüüatusi. Et koosviibijatel ei läheks meelest, et tegemist on loomingulise liidu, mitte korteriühistu aastakoosolekuga, nagu märkis tabavalt Allsalu. On ka loomulik, et argise kõrval räägiti kunstist ja kunstnikest mitte ainult toimetuleku küljelt, vaid keskenduti praegusest kaootilisest ajast tingitud mõtteviisile ja kunsti suundumustele.

Ainult kolm päeva varem, 23. IV avati maailma vanimaid ja suurejoonelisemaid kunstibiennaale – Veneetsia biennaal. Eesti on sellel oma paviljoniga osalenud järjepanu veerand sajandit, seekord tänu Hollandi paviljoni kutsele lausa biennaali keskpunktis – Giardinis. Seetõttu pole ime ega ka juhus, et kunstist kõneldi ka suurkogul Veneetsia biennaali muljete põhjal.

Seekordne biennaal pälvis meil üldse rohkem tähelepanu kui varasemad. Ei tea, kas asukoht või tõsiasi, et president Alar Karis avas Eesti väljapaneku, või on noored kultuuritoimetajad ja -reporterid väga agarad, kuid ei päevalehtedes ega ka teles ja raadios ole varem biennaalile avamisnädalal või vahetult selle järel nii ohtralt ruumi antud. Seekord ei olnud tegemist pelgalt uudisnupukeste või päevakajalise reportaažiga, lugeda sai korralikke, lausa põhjalikke intervjuusid ja ülevaateid. Tähelepanu köitsid nii meie paviljoni Corina L. Apostoli kureeritud Kristina Normani ja Bita Razavi projekt „Orhideliirium. Isu külluse järele“ kui ka Cecilia Alemani suur kuraatoriprojekt „Unistuste piim“ („Milk of Dreams“).

Viimase kuu rahvusvaheliste kunsti­uudiste tipus ongi visalt püsinud esimese itaallasest naiskuraatori Cecilia Alemani kunstnike valik. Elame küll juba XXI sajandi kolmanda aastakümne alguses, kuid ka poliitiliselt korrektsed ja sotsiaalse närviga kunstist kirjutajad on pidanud vajalikuks eraldi välja tuua, et kuraatoriprojektis on ainult 10% mehed (meeskunstnikud), 90% on naised. Ning arutletakse, kas on ikka mõistlik nii teha. Meie seekordsetes teleuudistes peatuti eraldi ka Alemani kuraatoriprojektil, ikka tänu asjaolule, et seal on esindatud Anu Põdra (1947–2013) looming. Maria Arusoo rõhutas, et nii mõnigi 1980ndatel ja hiljem sündinud rahvusvaheliselt tuntud (nais)kunstnik on pidanud Põtra lausa oma eeskujuks.

Anu Põdra tähelend algas pärast Rebeka Põldsami kureeritud Kumu näitust „Haprus on vaprus“ (2017). Kunstniku rahvusvahelisele tuntusele aitas kindlasti kaasa ka mainekate kunstnike (Ana Mendieta, Alina Szapocznikow, Iza Tarasewicz, Ursula Mayer) teoste lisamine, kuid karta on, et kui teave näitusest ei oleks jõudnud kunstimaailma õigete inimesteni, oleks seegi „haprus“ jäänud vaid meid ennast rõõmustavaks „vapruseks“. Anu Põder tõusis rahvusvahelisele areenile: tema tööd olid väljas mitmel suurnäitusel, näiteks Liverpooli biennaalil (2021), ning Põder on esimene Eesti kunstnik üldse, kelle teos osteti Tate Moderni kogusse. Ka Cecilia Alemani valis kõigi Eesti kunstnike seast – kelle kunsti talle tutvustati – oma Veneetsia suurprojekti Anu Põdra. See on suurepärane ja Anu Põder on selle igati ära teeninud. Aga miks see kõik juhtus alles pärast tema surma?

Anu Põder ei olnud meie kunstielust kõrvale jäänud või ka tähelepanust ilma jäetud. Ta hakkas näitustel esinema 1970ndate lõpul, 1979. aastal autasustati teda noore kunstniku preemiaga. Esimese isikunäituseni jõudis ta küll 1985. aastal, aga kui mõelda skulptorite grupinäituste peale, eelkõige novaatorlike omadele, siis Anu Põtra naljalt välja ei jäetud. 2009. aastal ilmus kunstnikust raamat, mida sai ka levitatud Viinis feministlikul suurnäitusel „Gender Check“. Näitusel oli väljas Põdra skulptuur „Astuma pandud nukk“ (1984, Tartu kunstimuuseumi kogu). Aga tunnustust tookord ei tulnud.

Ka Anu Põdra üks varajasem Veneetsia biennaalil osalemise katse ei osutunud edukaks. See ei oleks olnud isikuprojekt, vaid kahasse teise naisskulptori – Mare Mikofiga. Kui Põdra-Mikofi ühisprojekt oleks õnneks läinud, siis ei oleks 2007. aasta Eesti paviljonis väljas olnud Anu Põdra 1980ndate alguse pehmed nukutaolised figuurid, mida praegu Veneetsias näha saab, vaid installatsioon, mille kallal ta parajasti töötas. Ja on küllaltki tõenäoline, et see kooslus ei oleks äratanud sellist tähelepanu, nagu pälvivad Anu Põdra 1980ndate tööd praegu.

Tänavuse Veneetsia biennaali ohoo-efekt ei seisne ainult naiskunstnike suures arvus, vaid ka selles, et enamik on rahvusvaheliselt vähe tuntud või isegi tundmatud. Kirke Kangro sõnavõtust kunstnike liidu suurkogul jäigi kõlama hämmeldus, et Veneetsia biennaalil (ja eelkõige kuraatoriprojektis) on nii palju nii häid kunstnikke ja et tema ei teadnud varem neist peaaegu mitte kedagi. Kas ikka kehtib veel Linda Nochlini omaaegne retooriline küsimus „miks meil on nii vähe suuri naiskunstnikke?“ (1971), mis osutas juba viiskümmend aastat tagasi vildakale kunstiväljale? Mida ikkagi teha, et meie nii-head-aga-tundmatud-naiskunstnikud leiaksid tunnustamist ikka õigel ajal, s.t oma eluajal?

Olla õigel ajal õiges kohas. Aga kui tõsiselt rääkida, siis tuleb rääkida mitte ainult õigete inimeste, vaid ka õigete sõnadega. Promoda ainult seda, milles ollakse ise veendunud. Järjekindlalt ja väsimatult. Tark turundus ja kunsti(kultuuri)diplomaatia on raske töö.