Pöörane isand Rops

Tiina Abel

Ajastu kroonikust ja kriitikust Ropsist sai eluõhtuks druiid, kellena ta ise kunstnikku ja loojat alati oli kujutlenud.  

 

Nõiasõnad. Illustratsioon Octave Uzanne’i teosele“Tema kõrgus Naine”. 1885. A. Bertrand’i värviline gravüür F. Ropsi järgi. Félicien Ropsi muuseum.

 

“Eros ja Surm. Félicien Ropsi looming” on esimene suur rahvusvaheline kunstiklassika projekt uues hoones. Koostöös kunstniku sünnilinnas Namuris asuva Félicien Ropsi muuseumiga valiti spetsiaalselt Kumu ruumidesse mõeldud väljapaneku jaoks 270 belgia-prantsuse sümbolisti Ropsi joonistust, graafilist lehte, maali, raamatuillustratsiooni, moejoonistust, -aksessuaari ja raamatut. Lisaks Félicien Ropsi muuseumile on esinduslikule ülevaatenäitusele töid loovutanud Genti ja Charleroi’ kunstimuuseum, Mariemont’i muuseum, Belgia kuningliku raamatukogu, Valloonia ja Brüsseli regiooni prantsuse kogukond, galeriid ja kümned erakogujad. Näituse ettevalmistamisel oli oluline prantsuse kogukonna välisasjade ülemkomissariaadi initsiatiiv, Valloonia regiooni, Eesti Brüsseli saatkonna, Belgia Tallinna saatkonna, EV Kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali abi ja toetus.

 

 

 

Näitus “Eros ja Surm. Félicien Ropsi looming” Kumus kuni 18. II 2007.

 

Félicien Rops (1833 – 1898), see pöörane isand, nagu belgia kunstnikku sõbralikult kutsus Charles Baudelaire, kehastab üht Euroopa kultuuriajaloo poole sajandi pikkust peatükki. Isegi sel juhul, kui jätta kõrvale olulisim, kunstniku erakordselt mahukas ja mitmekihiline looming, ja keskenduda inimestele, kellega ta ametialaselt või sõbra-mõttekaaslasena läbi käis, avaneb silme ees imetlusväärne panoraam. Pariisis kuulus ta tutvusringkonda kirjandus- ja kunstiringkondade eliit: Edgar Degas, Alfred Delvau, Henri Gervex, Edouard Manet, Nadar, vennad Goncourt’id, Stéphane Mallarmé, Théophile Gautier, Joséphin Péladan jpt. Oma maise teekonna jooksul suutis see kire ja loovusega skandaale korraldanud kunstnik tutvust teha kõikide tema eluajal sündinud kunstiliikumistega realismist impressionismi ja sümbolismini. Tema sõltumatuseiha ja vaimu kammitsematus avaldus noorpõlves tembutav-satiirilise tühisuse kriitikana, ent arenes aja edenedes teadlikuks avalikkuse provotseerimiseks ja pühaduseteotuseks. Pärit põlisest Namuri kodanlasperekonnast tundis ta hästi selle ühiskonnakihi meelelaadi ja kombeid. Silmakirjalikkus ja konventsioonid, mille taha kodanlane varjas oma väikesed vaenud, hirmud ja himud, käivitasid Ropsis soovi maskid maha rebida ja näidata asju nii, nagu need on. Sümbolistide-dekadentide kaasaegsena vihkas Rops leigust nii elus kui ka kunstis. Kunstniku noorusaastate realismgi, mida on õigusega võrreldud Gustave Courbet’, Honoré Daumier’ ja Jean-François Millet’ teoste laadiga, oli pseudoneutraliteedist läbi imbunud realism, kunstiline alibi kaitseks häbematu pilkamise ja jumalavallatuse tagajärgede vastu.

 

 

Pariis, Baudelaire, femme fatale

 

Alates 1863. aastast elas Rops otsekui topeltelu, jagades oma aega kodumaa ja Pariisi vahel. Belgiaga sidusid teda perekondlikud, ametialased ja sõprussidemed. Pariis tähendas eluhaarde piiritut avardumist, karjääri ja kuulsust. Kuigi kunstnik tundis aeg-ajalt vajadust Pariisi tolm jalgelt pühkida ja rändama minna, oli see linn Ropsi jaoks loodud. Ta ülistas Pariisi kui artistlikku, tundlikku, intelligentset ja silmale naudingut pakkuvat kultuurielu keskpunkti. Pariisis sigines 1863. aastal kunstniku tutvuskonda julgeim toonastest kirjastajatest Auguste Poulet-Malassis, kelle tellimusel illustreeris Rops 34 tema kirjastusel ilmunud raamatut. Poulet-Malassis tutvustas kunstnikule ka 1864. aastal tsensuuri ja võlausaldajate eest Brüsselisse pagenud Baudelaire’i, kellega kunstnikul oli mõndagi ühist: kalduvus dändismi, kombevabadus, hirm keskpärasuse ja halli argipäeva ees. Ropsis leidis Baudelaire oma visuaalse luule taltsutamatu fantaasiaga illustraatori. 1866. aasta kevadel, pärast seda, kui Baudelaire’i tabasid Ropsi kodulinnas Namuris poeedilt kõnevõime röövinud haigushood, ilmus Prantsusmaaga võrreldes tunduvalt suuremat sõnavabadust nautivas Belgias 260 eksemplaris Ropsi kujundatud palgelehega luulekogu “Vrakid”. See haruldane üllitis sisaldas ka kuut omal ajal “Kurja lilledest” kohtuotsusega kõrvaldatud luuletust.

Baudelaire’i mõju Ropsi loomingule ulatub sellest põgusast koostööst sügavamale. Tänu luuletajale hakkas ta Pariisi nägema flanööri silmadega, registreerima moodsa elu triviaalsusi, läbima linna erinevaid elukihistusi. Pariisist kujunes Ropsi elus lõputu kujundite varamu, inspiratsiooniallikas ja kaasautor. Jõudeelu hetked ei viinud kunstnikku ainult boheemlaskonna seas armastatud kohvikutesse ja salongidesse, kus Rops võlus oma vestlusoskuse ja erakordse sarmiga, vaid ka Pariisi kõrtsidesse ja tantsusaalidesse. Siit avastas ta saatusliku ja surma pitseriga naise, keda ta armutu realistipilk oli kaua otsinud: kurnatud, deliiriumis, elukogenud, haige prostituudi. Nende avalikus ruumis liikuvate vähimagi reputatsioonita naiste kujud tunduvad Ropsi piltides sama ahvatlevate ja ohtlikena nagu Baudelaire’i luulemaailma müstilised vampiirid.

Silmitsi himude ohvrite ja müüdava armastuse ümber hiiliva surma hingusega asendus varasem naise jumaldamise ja põlgamise lustlik sulam 1870. aastate lõpust dramaatilisema ja misogüünlikuma naise kuju käsitlusega. Üha enam oma fantaasiat piitsutades ehitas Rops üles keerulist sümbolite süsteemi rõhutamaks ideed kõigi moekate võlumisatribuutide – lintide, sukapaelte, mustade sukkadega varustatud erootiliselt mõjuvast raugest naisest kui mehega manipuleerimise ja kurja kehastusest, olevusest, kes on mehe hukutamiseks sõlminud Saatanaga lepingu.

 

 

Tabud ja pühaduseteotus

 

1878. aasta, Pariisi maailmanäituse eelne aeg, oli kunstniku üks loomingulisi kõrghetki. Ta alustas 114 tööst koosneva inimliku komöödia sarjaga “Sada kerget pretensioonitut visandit ausameelsetele inimestele”, teostas suuremad kompositsioonid “Püha Antoniuse kiusamine” ja “Pornokrates”. Kui pildisarja tellis kunstnikult Pariisi bibliofiil Jules Noilly, siis kaks viimast jõudsid lõpuks Belgia advokaadi ja Ropsi teoste kollektsionääri Edmond Picard’i kätte. Kuna Belgia kuningliku raamatukogu gravüürikabinetis säilitatav “Püha Antoniuse kiusamine” on sedavõrd habras, et selle näitamine nõuab eritingimusi, saab Ropsi näitusel uurida ainult kaht gravüüri, kuid tööga seotud lugu nihutab sellegipoolest esile kaks Ropsi loomingulise elu juhtmotiivi: tabude ületamise ja antiklerikaalsuse. “Püha Antoniuse kiusamine”, kus ristilöödud Jeesus Kristuse kuju oli asendatud kunstniku ühe elukaaslase Léontine Duluci aktifiguuriga, oli sedavõrd tavatu teos, et Picard otsustas selle säilitamiseks ehitada oma eluaseme luksuslikku interjööri kapi. Teose teemakohast väärikust rõhutava kapi uksed avanesid vähestele äravalitutele, seetõttu kujunes selle teose vaatamisest ajapikku eriline tabude “paljastamise” rituaal. Paradoksaalsel kombel hakkas teos seeläbi üha enam pühapilti meenutama. Sellest sai kultusobjekt, millega suhtlemine eeldas mõtiskelu ja eelarvamuste ületamist. Kahtlemata kaasnes kehalisuse ja seksuaalse kiusatuse piirideta kujutamisega Ropsi puhul alati teatav vastuhakusoov, olulisem on aga muu. Rops võrdsustas moodsad vabad armusuhted, mis tema jaoks tähendas kõike muud kui perekondlikku või pastoraalset idülli, isikliku ja ühiskondliku vabadusega. See oli armastus, mis võis kanda mürgiseid vilju, tuua kaasa kannatust ja enesehävitamise. Paratamatult seostus vabaduse sellise tõlgendamisega armastuse ja kurja seostamine, naise stigmatiseerimine, nagu Rops seda “Püha Antoniuse kiusamises” sõna otseses mõttes tegigi, üritades kokku põimida patu ja lunastuse ideed, pühitseda keelatut.

 

 

Saatan, Eros ja Surm

 

Ropsi teosed on nii pildiliselt kui tähenduslikult mitmekihilised. Paigutades tihti töö keskpunkti mõne graafilise tõmmise või põhikujundi, täiendas ta seda servadesse joonistatud piltidega, mis enamasti pärinesid hoopis mõne teise töö kujundiruumist. Tihtipeale lisas ta teosele kirjaliku kommentaari, mõne tema elu müstifitseeriva loo või elulise tähelepaneku. Nii moodustus kujundite võrgustik, pildiahelad, mida mööda liikumine pakub loomulikult erakordset intellektuaalset naudingut. Aja edenedes hakkas kunstnikku üha enam vaevama mõte absoluudi saavutamise võimatusest, hirm selles ees, et kogu oma elu- ja hingejõu mängupanemisest ei piisa lõpliku äratundmise läve ületamiseks. Aeg, mil nii kunstnike kui teadlaste huvi oli nihkumas ühiskondlikult isiklikule, piltlikult öeldes Marxilt Freudi suunas, soodustas Ropsi kõhklusi. Müstika ja teosoofiaga seotud liikumised (Ropsi seostatakse Roosi ja Risti Ordu tegevusega) toitsid ta palavikuliselt töötavat kujutlusvõimet. Kuigi Rops oli moetundliku inimesena valmistanud kavandeid elukaaslastest õdede Dulucide moeärile, ei huvitanud Ropsi kaasaja väline pale. Tema kaasaegsuse kontseptsioon tähendas moraalsuse, kirgede ja psühholoogiliste nüansside uurimist. Kunstnik pidi üht-teist teadma prantsuse psühhoterapeudi Jean Martin Charcot uurimistööst hüsteeria, hüpnoosi ja sugestiooni alal. Nagu kinnitavad mitmete näitusel eksponeeritud teoste teemad ja figuuride poosid, huvitasid Ropsi psüühiliste protsesside füüsilised avaldumisvormid. Ihast tulenevad piinad, ekstaas, saatanlik transs, meeleheide, kahjurõõm, surmaagoonia ja vägivald sulanduvad Ropsi 1882. aastal valminud “saatanlikeks piltideks” nimetatud sarja viies töös võikaks põrguvisiooniks. Saatan on vallutanud hüpnootilises transis naise, et teha tast oma ohver ja kaassüüdlane, naine ja hullus on maailma vallutanud.

XIX sajandi lõpukümnendite dekadentlikus kirjanduses ja kunstis oldi võlutud Saatana müstilisest võimust. Suure Prantsuse revolutsiooni järel inimestes süvenenud ebastabiilsuse tunne ja usuliste tunnete allakäik inspireerisid ettekujutuse kõikjal varitsevast Kurivaimust, kelle kujuteldavate rünnakute vastu korraldati isegi spetsiaalseid seansse. Nii käis Rops ajaga kaasas ka vanakurja kartmisel ja manamisel. Ropsist kui ajastu kroonikust ja kriitikust oli eluõhtuks saanud druiid, kellena ta kunstnikku ja loojat alati oli kujutlenudki.