Päästerõngas või prügi?

Laurentsiuse töödel kujutatud kummirõngal on ühiskonna diskursuses võimas tähendus.

EERO KANGOR

Laurentsiuse (Lauri Sillaku) näitus „OOOO“ Vaalas kuni 26. I.

Kunstikriitiku ülesanne on pakkuda kunstipublikule oma kogemusest ja lugemusest sõltuvat arusaama sellest, mis on hea kunst. Hea kunsti eesmärk on luua tõlgendustele avatud kultuurimärke.

Avatud kultuurimärgid on kirjeldavad (deskriptiivsed), mitte ettekirjutavad (preskriptiivsed). Kunstniku eesmärk on leida ühisosa ühiskonnas juba tähenduse omandanud kollektiivsete märkidega. Kultuuri- ja kollektiivsete märkide vahel peab olema tuvastatav korrelatsioon. Kunstnik võib omaloodud kultuurimärkide tõlgendamisest taanduda või vastupidi, sellekohast diskursust suunata. Kunstiobjekti kui teksti tehniline keerukus on üks eeldusi, mis võimaldab kunstnikul ennast kultuurimärkide tõlgendamisest taandada. Lihtsamalt öeldes: keerukas töö saab rääkida iseenda eest, sest mida keerukam on tehnoloogia, seda enam on selles tõlgendusvõimalusi.

Kunstikriitiku ülesanne on dekonstrueerida valminud tööd, selle valmistamise tehnoloogiat ja tekste, aga ka kunstniku diskursiivset strateegiat ning kaaluda nende tekstide väidete paikapidavust. Kunstikriitika on subjektiivne ning antud hinnangute pädevus ja väärtus jääb kunstipubliku otsustada. Igal juhul jääb kriitika funktsiooniks säilitada tuleviku tarbeks kontekst, kus kunstiobjekte avalikkusele esitleti.

Laurentsius on väljapaistvate tehniliste oskustega maalija, kelle looming loob tõlgendama kutsuvaid visuaalseid kultuurimärke. Lauri Sillaku selgitused oma loomingu kohta on ausad ja lihtsad. Kunst peab pakkuma elamust eelkõige sellele kultuuritarbijale, kellel on piisavad eelteadmised ja arusaam heast kunstist. Laurentsiuse looming on elitaarne ja esteetiline. Tema loodud visuaalsed kujundid ei ole agressiivsed ja lubavad vabu assotsiatsioone. Teisalt tahab Laurentsius nähtavasti puudutada ühiskonna valupunkte ja tabusid ning leida ühisosa kollektiivsete märkide ja alateadvusega.

Laurentsiuse näitusel „OOOO“ on eksponeeritud ühest visuaalsest kujundist lähtuv narratiiv.

Vaal

Laurentsiuse näitusel „OOOO“ on eksponeeritud ühest visuaalsest kujundist lähtuv narratiiv, mis moodustab seeria. „OOOO“ tõmbenumbriks on neli suurt maali, kus hiiglaslikus mõõtkavas kummirõngas katab peaaegu kogu pildipinna. Kummirõngas või sõõrik võimaldab Laurentsiusel eksponeerida oma suurepäraseid tehnilisi oskusi kolmemõõtmelise objekti kujutamisel kahemõõtmelisel pinnal. Mõnel maalil eristub rõnga motiiv selgemalt, teisel sulandub tausta. Kuuel miniatuursel pleksiklaasifotol hulbib kummirõngas kusagil metsas väiksel tiigil. Näitusetekstis on juttu „ühest kuumast aprillikuuõhtust Suurupi lähedal jää­vesises võpsikus“. Vee peal hulpiv aiakäru sisekumm on justkui stoppkaader mingist filmist, mille sisu ja narratiivi peab vaataja ise rekonstrueerima. Kas taustaks on linnulaul, laste naer, võpsikus vägistatava karjed, püssipauk või tühi, piinav, rõõmustav, rahustav, lõputu ja helitu vaikus, sõltub vaataja fantaasiast või tema traumast. Galeriirõdul on mitmes formaadis maalid, kus on kujutatud kummirõngast või seda ümbritsevat loodust, nt rohukõrred vees, võsa jms.

Näituse leitmotiiv on kummirõngas, mis lummab Laurentsiust oma ümaruse ja lõputusega. Rõngas ehk ring (nt sanskriti keeles mandala) on võimas kultuurimärk, elementaarkujund, mis sümboliseerib kõiksust, korduvust, elutsüklit, aastaaegu, lõpmatust, tühjust, eimiskit jne.

Keskse elemendi visuaalne vastandamine ümbritsevale/kontekstile on Laurentsiuse loomingule tunnuslik ja toob tema töödesse tähendusliku pinge. Kummirõngas on tehiselement, selle on välja mõelnud ja tootnud inimene, kasutades sünteetilist materjali ja keerulist tehnoloogiat. Toormaterjalid on pärit loodusest, kuid neist loodud objekt on looduse vastand – antropotseeni, inimese kujundatud ajastu nähtus. Olles tehislik, sümboliseerib see loodusest võõrandumist ja kõike, mis sellega üldisemalt on kaasnenud.

Laurentsiuse töödel kujutatud kummi­rõngal on ühiskonna diskursuses võimas tähendus. Kas selle näitusega ülistatakse nelja rõngaga logoga Saksa autofirmat või on see hoopis ümberpöördult auto- ja naftatööstuse vastu suunatud keskkonnaaktivisti vimm? Kas siin on kujutatud äravisatud nisujahutainast sõõrikut sümboliseerimaks arenenud ühiskondades epideemiana levivat ülesöömist või hoopis juurviljast valmistatud loodussõbralikku vegan-toodet, mis progressiivsete ühiskonnagruppide arvates peab aitama maailmal vabaneda monokultuuride ikkest ja gluteenist? Kas see on kasutuseta jäänud päästerõngas Vahemerel, mis eraldab loodusliku barjäärina Aafrikat ja Euroopat ning sümboliseerib unistustele kaotatud inimelu? Või on see hoopis kondoom, et see võluvitsana pidurdaks arengumaade rahvastiku plahvatuslikku kasvu ja seega leevendaks inimühiskonna survet taastumatute ressursside muundamisele kaupadeks, mida inimkond tegelikult ei vaja? Kas see tähistab maa ja vee peal ja all, õhus ja kosmoses leiduvaid prügimägesid, mida näib juba lootusetu kokku korjata, kuigi selleks võetakse ette suuri kampaaniaid, mis ei anna selgust, kas eesmärk on saada võimalikult palju tähelepanu või vältida looduse liigirikkuse pöördumatut vaesumist? Võib-olla on see kõik liigtõlgendamine ning selle asemel peaks hoopis nautima head kunsti ja mitte muretsema selle pärast, mida üks inimene saab väga vähe mõjutada? Kes teab?