Pärnu fideofest kui maailma köök
Pärnu XVIII filmi- ja videofestival Pärnu Kunstnike Majas, kaubanduskeskuses Port Artur 2 ja „Like-Kuldrula” rulafestivalil 9. – 13. VIII . Pärnu filmi- ja videofestival ehk fideofest toimus sel aastal kaheksateistkümnendat korda. Festivali traditsioon sündis 1990. aastatel ideest kaotada filmi- ja videokunsti, narratiivse ja kontseptualismi, professionaalide ja profaanide, kunstnike ja kinofriikide institutsionaalsed piirid. See energeetiline pluralism väikesel territooriumil – hierarhiate ümberlükkamine ja selgeksrääkimine, ühisosa või konfrontatsiooni määratlemine – oli tollasel eesti audiovisuaalmaastikul enneolematu nähtus ja tekitas üsna uskumatuid reaktsioone. Praeguseks on olukord muutunud, piirid on avardunud, igaüks võib vaadata filmitegija positsioonist maailma läbi oma mobiilikaamera ja produtseerida selle otse ühismeediasse.
Pärnu filmi- ja videofestivali eesmärk on olnud kaardistada Eesti audiovisuaalse kunsti maastikku meediumiüleselt (film, videokunst, dokumentaal-antropoloogia, virtuaalmeedia) ja esitada sisselõikeid ka mujal maailmas mittekommertsiaalsel eksperimentaaltasandil toimuvasse.
Selleaastase festivali eripära oli programmi jaotumine mitmete kuraatorite vahel, et tagada võimalikult laiapõhjaline valik. Lisaks viis päeva väldanud kuraatorite koostatud video- ja filmiprogrammi näitamisele kanti kaubanduskeskuses Port Artur 2 ja Munamäe rulapargis ette „Like-Kuldrula” tänavakultuurifestivali noorteprogramm.
Rahvusvahelise video- ja filmiprogrammi pani kokku Ville-Karel Viirelaid festivali avatud konkursile laekunud Jaapani, Saksamaa, Ameerika Ühendriikide, Poola ja Inglismaa autorite töödest. Viirelaiu kuraatoriprogrammi valiku aluseks olid abstraktsus, metamorfoos, sürreaalsus ja illusoorsus. Enamik töödest liigitub kahtlemata videokunsti alla ja neil ole narratiivset loomust; programmi võiks liigitada seisundivideote nimetuse alla.
Festivali kodumaise osa panin kokku Minna Hindi, Raoul Kurvitza, Andres Lõo, Remo Randveri, Martin Saare ja Birk Rohelennu lühifilmidest. Sellise koosluse puhul oli ühendav aspekt „vabadus” ehk siis esitatud tööde võimalikult lai ampluaa nii geograafiliselt, temaatiliselt kui ka lähenemisnurgalt: alates Minna Hindi jutustus „Jailbird” („Puurilind”) Hispaania külades peetavatest traditsioonilistest linnulauluvõistlustest ja lõpetades kehtivatele ühiskonnanormidele vastandumisega Andres Lõo dokumentaalis Raul Velbaumist ja Remo Randveri „I live here” („Ma elan siin”). Inglismaal elav vene rahvusest kunstnik Jelena Popova esitles oma tuumautoopiat käsitlevat lühifilmi ja vestles publikuga raudeesriide taga asunud kinniste linnade ajaloost. Tema huviorbiidis on Nõukogude Liidu tuumaajalugu ja pikka aega kaardilt puudunud kinnised linnad, kus toodeti või hoiti massihävitusrelvi ja radioaktiivseid aineid. Eestisse saabus ta muuhulgas eesmärgiga filmida samasuguse minevikuga Sillamäed.
Popova on dokumentaalfilmis „Unnamed” („Nimetu”) keskendunud peamiselt tuumalinnale, kus ta ise üles kasvas. Filmi püüdlused küünivad tüüpiliste dokfilmide omadest veidi kaugemale: ta vahendab reaalsust ning ühtlasi mõtiskleb fiktsioonide üle. Ta ei räägi ainult isiklikest kogemustest ega heieta linnaelanikega nende mälestusi, vaid avab huvitava vaatenurga linna sotsiaalsele ja füüsilisele struktuurile. Tema käsitluses on tuumalinn midagi Thomas More’i Utoopia saare sarnast. Utoopia tähendabki sõna-sõnalt „mitte-kohta”, muust maailmast isoleeritud paika, mis sissetungijatele nähtamatu ja kättesaadamatu. Popova endine kodulinn on midagi poolsaaretaolist, seda piiravad mitmest küljest järved ning linna piiri valvas omal ajal sõjavägi. Linna ei haljastatud mitte ainult esteetilistel põhjustel, vaid haljastus pidi linna ka varjama. Kõrgete puude varju mattunud linna üritati hoolikalt peita võõra silma eest. Lahkumine ja sisenemine territooriumile oli võimalik vaid lubadega.
Ka utoopiliste ühiskondade eesmärke annab võrrelda kommunistlike tuumalinnade omadega. Kunstniku kodulinna-, aga ilmselt ka teiste kinniste linnade elanikud kogesid elu nii, nagu seda kujutati tolle aja sotsrealistlikel maalidel ja propagandaplakatitel, millega eristuti Läänest ja ülejäänud riigist. Tuumalinnade kodanikke ümbritses külluslik kommunism, nende ainus missioon oligi kaitsta sellist elulaadi võimaluse kaudu töötada tuumatehases. Popova läheneb ajaloole ja mälule süvitsi ning teda huvitavad personaalsed ja jagatud ideaalid. Utoopiate puhul ei saa rääkida individualismist: kogu elu mõttetasandilt füüsilise funktsioneerimiseni on korraldatud kehtiva süsteemi poolt. Tema mõttekäiku iseloomustab hästi Pierre Nora tsitaat: „Ajalugu kuulub kõigile ning mitte kellelegi, kuni toetub sümboolsele autoriteedile. Mälu on juurdunud ruumidesse, piltidesse, žestidesse ja objektidesse: ajalugu suleb silmad pideva kestvuse, edasiliikumise ja olemise seoste ees. Mälu on absoluutne, ajaloo mõistmine relatiivne.”1 Festivali teine väliskuraator hispaanlane Jaime Noguera tõi festivalile tükikese oma kodumaisest kultuurist. Ta on olnud kolmteist aastat Benalmadena rahvusvahelise lühi- ja alternatiivfilmide festivali direktor, töötanud lühi- ja dokumentaalfilmide produtsendi ja režissöörina, samuti filmikriitiku ja näitlejana, kirjutanud esseesid filmikunsti teemadel. Pärnu fideofesti programmi jaoks oli ta välja valinud Šveitsi lühianimatsioonide ja Hispaania filmide kogumiku, mille puhul kõige tähtsamaks aspektiks on inimestevahelised suhted, mis moodustavad omanäolise telenovellide ja filmikunsti segu.
Noguera koostatud valikust võiks esile tuua sel aastal valminud Ignacio Nacho filmi „Harsh” („Karm”): see oli mulle eriline elamus ja pean seda parimaks filmiks, mida olen üldse juhtunud nägema. Tegevus toimub jõululaupäeval pidusöögilauas, mille ümber on kogunenud veider hispaania perekond. Filmi võiks pidada geniaalseks ja õnnestunud katseks filmida üht tegevust ühes kindlas kohas (õhtusöögilauas), ilma et kaoks pinge ja atraktiivsus ning seda 90 minutit järjest. Domineerib dialoog, mis on lõunamaiselt temperamentne ja terav, humoorikas ja kohati absurdne.
Kokkuvõtteks võib öelda, et fideofest täidab ka kaheksateist aastat hiljem oma püstitatud eesmärgi ja pakub eripalgelist filmimenüüd, millest leiab kõiki maitsevarjundeid psühhedeelsest ulmest antropoloogiliste dokfilmideni. 1 Pierre Nora, Between Memory and History. – R epresentations, nr 26, kevad 1989.