Paljas või riides, hindeks saate viie!

Iga teos sõltub teda saatvatest teostest. Figuurijoonistuste näituse sisu koorub välja tööde vastastikustest suhetest ja riimidest.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Näitus „Riides ja alasti. 110 aastat figuuriõpet Eesti Kunstiakadeemias“ EKA galeriis kuni 29. XI. Kuraatorid Reeli Kõiv ja Brita Benno.

Sünnipäev! Eesti Kunstiakadeemia pidupäeva (110 aastat) tähistatakse EKA galeriis suure figuurijoonistuste näitusega. Tegu on klassikalise väljapanekuga: seinad on taieseid triiki täis ja teemavalik traditsiooniline. Ajaliselt on haaratud kõik need 110 aastat, mille jooksul EKAs on figuurijoonistamist õpetatud. Ning figuuriõpe on kunsti(üli)kooli seisukohast vist kõige klassikalisem tegevus, mida suudan ette kujutada.

Seetõttu rõõmustabki, et näitus ei mõju kuidagi tolmuselt ega ka ohutu väljapanekuna, millega vanemaid vilistlasi ja niisama diletante rahustada: „Näe, ikka oskavad joonistada ka.“ Tegemist on fragmentidest kokku pandud polüfoonilise, veel parem, sümfoonilise tervikuga, mis allub analüüsile nii ajaloodokumendi kui ka kuraatoritöö suurepärase näitena.

Nauditav tihedus

Reeli Kõiv ja Britta Benno moodustavad kuraatoritena tandemi, mis toimib juba paberil: esimene on EKA muuseumi, teine EKA joonistustuudio juhataja. Teisi­sõnu, kompetentsi neil selle näituse kureerimiseks pehmelt öeldes jagub. Samal ajal nõuab materjal ka kompetentset lähenemist: sada ja kümme aastat joonistusõpet kunstiakadeemias on neile kinkinud rohkelt ainest. Näitusele on sellest kõigest jõudnud alla kümne protsendi. Sellegipoolest on tervik intensiivselt tihe: välja on pandud 185 teost.

Teostest kombineeritud väljapanek tekitab esimese hooga tunde, nagu vaataks kunsti mõnes Itaalia palazzo’s või konservatiivsemas rahvusmuuseumis. Kõike on kole palju! Ja nii tihedalt! Teosed jooksevad mööda seinu lae alla välja, seda neljas, kohati isegi viies-kuues reas! Sinna, kus seina asendab liigutatav vahesein (EKA galerii on ühendatud aulasaaliga), kuhu teoseid ei saa riputada, on ikkagi paigutatud trossidega kaks rida maale. Ruumi keskele on toodud skulptuure ja molberteid teostega. Loodud on isegi väike kompositsioon seapeaga, aimates küllaltki edukalt järele tüüpilist joonistusklassi miljööd.

Ühesõnaga, see on maksimalistlik klassikaline väljapanek. Hingamisruumi on teostel vähe, kuid joonistusi raamivad umbes viie sentimeetri jämedused paspartuud, mis jätavad piltide vahele piisavalt õhku, nii et tervik ei mõju kakofooniliselt. Teoste paigutus pole kronoloogiline ega johtu banaalsest loogikast „siia paljad poisid, siia paljad tüdrukud, siia riides poisid, siia riides tüdrukud“. Teosed on üksteisega kontakti asetatud sarnasuse või, nagu on sõnastanud kunstiajaloo korüfee Aby Warburg oma pildikollektsiooni puhul, sõpruse põhimõttel. Vähene hingamisruum on siin tulnud suurema eluruumi arvelt.

„Elu kui selline“ sobib näituse võtmeks üldse väga hästi. Seintele on jõudnud joonistusklassides valminud piltidest ikkagi tugevamad tööd ning puiseid esmakursuslaste katsetusi sealt ei leia. Teatavast kvaliteeditasemest näitus allapoole ei lange: vaatajale näidatakse inimese kujutisi, mitte katsetusi inimest kujutada. Koolitööde näituse puhul on see küllaltki oluline nüanss. Kui käsi saab inimeselooma kujutamisega juba suuremate raskusteta hakkama, on kergem mängida kujutamislaadiga (kui õpe seda lubab). Ning laadist ju paistabki välja kunstniku isikupära, tema kui inimene. Isegi kui inimene ei pruugi olla kõikide asjade mõõt, on ta vähemasti elu tähistaja. Sedapidi on ka näitus – siinkohal igati kahemõtteliselt – elu tähistav.

Üksikisiku elu on habras ja ainuline, ent suuremate kollektiivide ja avaramate ajaraamide vahel muutub ta mingit sorti voolavaks, igavikuliseks ja ennast üha taastootvaks nähtuseks, mis ilmutab ennast sundimatult ja vabalt. Näitusel ei võta ilmutus isegi mitte põlvkondadeülese dialoogi kuju, vaid ilmneb põlvedevahelise sädistamise-sidistamisena. Kui Sirje Runge ja Mark Antonius Puhkani tööd astuvad kõrvuti asetatuna sama jalga oma joone ranguse ja kontrolli all laadiga, on nende all kohe Tiit Pääsukese visandlikust visandlikum joonistus kursusekaaslastest, mis sarnasuse kohe tuvastada lubab. Jüride (Kaarma ja Arraku) eksistentsiaalselt istuvate mehekujude kohalt leiame kohe Herald Eelma ja Mall Nukke erootiliselt laetud külitavad meesaktid, mis teevad omakorda paaristantsu vastanduvate naturalistlike ja juugendlike rütmidega.

Uudishimulik silm paneb näitusel igasuguseid asju tähele. Kui Kaido Ole ja Tõnis Saadoja naisaktid jäävad nende praegusest laadist kaugele-kaugele, siis Alice Kask on oma teise kursuse figuurikäsitluses küllaltki lähedal viimaste aastate motiividele. Põnev on jälgida, kuidas on mõjutanud kujutamislaadi eriala. Kui seista skulptori, näiteks mõne Jaak Soansi või Arseni Möldri joonistuste ees, on selgelt näha, et ka nende joonistuse aluseks on ennemini mahud kui jooned-toonid. Õpetajate mõju võib õpilaste puhul avalduda kardinaalselt teisiti. Nii Aapo Puki meesakti kui ka Eve Kase naisaktide paari puhul on otseselt tunda õpetaja Silvi Liiva mõju. Ent kui Pukk on kasutanud Liiva võtteid otsekui trotslikult oma naturalistlike eesmärkide saavutamiseks, siis Kask on lausa andunud oma õpetaja stiilile.

Kuna iga teos sõltub seda saatvatest teostest nõndavõrd palju, on millestki üksikust raske sisukalt kirjutada, ei teagi, kas selleks tarvidust on. Näituse sisu koorub välja vastastikustest suhetest ja riimidest, mille märkamiseks on arvustusest rohkem abi suurepärase pildimaterjaliga kataloogist. Reeli Kõiva sissejuhatus sobib aga heaks kaardiks ja kompassiks EKA joonistusõppe ajaloo küllaltki spetsiifilises diskursuses orienteerumiseks.

Vaateid murrangutele

Ajaloo võtmes eksponeerib näitus ühte suurt murrangut, nimelt kuuekümnendail kunstis toimunut. Ka kõige töntsimale ja kunstikaugemale pilgule peaks väikese silmitsemise järel selge olema, et siis midagi juhtus: lõpptulemus polnud enam ühetaoliselt naturalistlik, katsetatakse stiiliga, käsiteldavate meeleolude diapasoon laienes hüppeliselt ning ülepea läksid kunstnike tööd kuidagi põnevamaks.

Selle murrangu puhul intrigeerib mind väga meesfiguuride kujutamine. Sirbi kunstikülje lugejale ei tohiks üllatusena tulla, et klassikalise akadeemilise kujutamise, eriti aktide puhul, kipuvad naisfiguurid välja kukkuma ülesensualiseeritult, üleseksualiseeritult ja üheplaaniliselt. Näitus „Riides ja alasti“ illustreerib aga meessoo kujutamise üheplaanilisust XX sajandi esimese poole kunstiõppes. Esimese vabariigi ajast kuni viiekümnendate lõpuni on kõik mehed heerosed, kangelased ja macho’d, eranditeks vaid tööd, kus kunstnik on kujutanud kunstnikku, ja juba eespool mainitud Herald Eelma meesakt. Eriliselt huvitav on see, et ainus kvalitatiivne muutus mehe kujutamises on vormiline. Kergelt juugendlik laad asendub Tšistjakovi meetodi, sotsialistliku realismi vundamendiks oleva joonistusõpetuse nurgelisema stiiliga. Ent see ei muuda meest. Mees jääb kangelaseks!

Veetlev on näha seda kuuekümnendatel muutumas. Meestele tuleb silma hoopis teine pilk, tööliskangelased muutuvad raskepilgulisteks töölisteks ning meesfiguuridesse seestub teatav eksistentsiaalne element – võiks isegi öelda, hing. Tegu pole küll minu valdkonnaga, ent julgen siiski arvata, et siin võib peituda materjali suurepäraseks feministlikuks analüüsiks.

Ma ei taha välja tulla mõttega, nagu oleksin teinud näitusel mingit sorti suure avastuse. Endale ootamatult leidsin võimaluse minna kohtingule ajalooga, haarasin sellest kinni ja panin endale kuuekümnendate mehe kohta paar tähelepanekut taskusse. Aga sel näitusel on kohtumisi peidus veel palju-palju. Soovitada võin ma seda näitust kõigile. Aga kunstiteadlastele ja ajaloolastele teeksin selle lausa kohustuslikuks, sest see on näitus, kus ajalugu kõneleb.