Pallase kooli XXII lend, suunad ja valikud

Pallase kooli lõputööde näitus tõestas, et elame parimas võimalikus kultuuriruumis, kus üliõpilased saavad ette võtta just need teemad, mis on neile praegu tähtsad.

KADRI ASMER

Kõrgema kunstikooli Pallas tänavuste lõpetajate stardipositsioon on oma tugevuste ja nõrkustega eriilmeline, kuid ka lõpunäituse põhjal on ennatlik prognoosida tuleviku läbilööjaid ja kunstielu kujundajaid. Esmajoones saab tänavuse koondnäituse põhjal hinnata peasuundi ja -teemasid, mis uut põlvkonda enim näivad puudutavat: digiloome ja taaskasutus, minapilt ja selle kujunemine, inimolemise (düs-)funktsioonid ja sotsiaal-poliitiline ruum.

1924. aastal, ligi sajand tagasi, lõpetas legendaarse kunstikooli Pallas esimene lend, mis koosnes neljast õppurist: maalijad Kuno Veeber (1898–1929) ja Natalie Mei (1900–1975), skulptor Ferdi Sannamees (1895–1963) ja graafik Eduard Wiiralt (1898–1954). 2022. aastal sai Pallase lõpudiplomi 61 tudengit.* Ainuüksi neist arvudest on selge, et kunstihariduse järjest suurem interdistsiplinaarsus ja loominguline vabadus hoiavad valdkonna populaarse. Samuti võiks sellest järeldada, et ka ühiskonnas on vajadus ja tellimus kunstniku järele (selle kõige laiemas tähenduses) tõusmas. Tegelikult on pilt muidugi keerulisem ning pigem julgen väita, et lõpetajate arv ei ole kooskõlas pärast lõpetamist avanevate uste ja akendega. Rolli hakkab mängima igaühe läbilöögivõime ja valmisolek pühenduda oma erialale. Viimast ka juhul, kui puuduvad sotsiaalsed garantiid või stabiilne sissetulek.

Vähem konventsionaalsust, rohkem innovatsiooni. Praegustes valikutes on selges vähemuses klassikalised kahemõõtmelised maalipinnad ja kolmemõõtmelised vormid. Meedia- ja reklaamidisaini eriala lõputööd moodustasid lõputööde näituse suurima ja eriilmelisema osa koomiksikunstist mobiilirakendusteni, veebilehtede analüüsist visuaalse identiteedi loomise ja vinüülplaadini. Kvantiteedilt (ja ka kvaliteedilt!) järgnes tekstiilieriala, kus avaldub kõige ühtsem suund ning peamised märksõnad on „keskkonnahoid“ ja „jätkusuutlik tootmine“, sh on olulised taaskasutus ja naturaalne materjal. Ühe huvitavamana tõuseb esile Marge Alliku „Funktsiooniga tekstiilid. Valgustehnoloogia ja moedisaini ühendamine ülerõivaste näitel“. Noor kunstnik on puudutanud kahte liini: Eesti geograafilist asukohta, mis tingib aastaringis pika pimeda perioodi, ning maakera piiratud ressursse, mis sunnib ümber hindama senise tarbimisviisi. Sellest ajendatuna on Allik ühendanud rõivaste ja valgustehnoloogia ning loonud nii praktilise kui ka esteetilise väärtusega ülerõivaste seeria.

Kunstiajaloolasena jälgisin erilise huviga näitusel eksponeeritud foto-, maali- ja skulptuuriloomingut. Tähele­panu tasub pöörata tõigale, et kolme nimetatud eriala lõpetajaid on ligi poole vähem kui näiteks meedia- ja reklaamidisaini erialal. Eks peegelda seegi ajastu nägu.

Järjepidevus. Tartu maalikoolile on olnud iseloomulik abstraktsionismi tugev positsioon ja koloriidipõhine maalilaad. Selle puhul saab rääkida juba järjepidevusest ja põlvkonnaülesusest. Nii domineerib ka tänavuste Pallase lõpetajate maaliloomingus liikumine figuraalse ja nonfiguraalse piirimail, kaldudes kord rohkem ja kord vähem abstraktsionismi. Näiteks Joel Vedru. „Minu enda ja teiste kunstnike pastapliiatsijoonistuste“ sari, Renate Ermeli maaliseeria „Mina leian“, Meriliis Volmeri viiest tööst koosnev seeria „Defekt“ jt. Visuaalselt ja ruumikogemuselt kõige mõjusama tulemuseni on jõudnud Anni Liina Mets oma teosega „Kalamehejutt“ (triptühhon koos installatsiooniga), näidates erivahendite ja klassikalise maalikunsti ühendamisvõimalusi ning pakkudes seejuures kunstielamuse.

Kummastavalt värskelt mõjub, et ka 2022. aastal on tudengeid, kes on pöördunud õhtumaa kristliku kultuuri alustekstide juurde ning leidnud ainese piiblist. Siinkohal võib provokatiivselt küsida, kas ja miks neid teemasid praegu käsitleda. Milles seisneb nende päevakajalisus või kuidas peegeldavad need praegust aega? Ühehäälne seisukoht kunsti taotluste osas puudub, aga pean tunnistama, et kunstiklassikas kohati lausa üle-ekspluateeritud teemade nüüdisaegsed tõlgendused ei mõju korduste kordusena, vaid pakuvad üllatuslikkust ja lisavad üldpilti huvitavust. Nii näiteks on Kadri Krüüner loonud maaliseeria „Eesti evangeelse luterliku kiriku liturgilised värvid“, mis koosneb kuuest eri värvi poolabstraktsest kompositsioonist, millest igaüks on piibli kirjakoht kunstniku tõlgenduses. Skulptuuris tõuseb esile Urmas Aaviku terasskulptuur „Eeva õunaga“. Seinast „välja astuv“ ja õuna haarav naisfiguur mõjub graatsiliselt ja enesekindlalt, hoolimata materjali raskusest, on selles liikumist ja amatsoonlikkust, mida võimendavad igasse ilmakaare suunda pürgivad terasjuuksed.

Noorte kunstnike loometöös on tavapärane püüdlus millegi uue ja seninägematu järele. Selle valguses tuleb otsuses astuda hoopis oma eelkäijate rada ja töötada tuntud motiividega näha julgust.

Skulptuuri võimalusterohkus. Nüüdiskunsti piiride nihutamine on skulptuuri valdkonda avardanud. Uudsete materjalide ja vormide kõrval on samaväärselt tähtis teoreetiline taust ja alltekst, mis sünnib objekti ja subjekti koosmõjus. Aaviku terasskulptuuri kõrval on Rivo Mändmets diplomitööna loonud lehtmetallist valmistatud konstruktivistliku autoportree „Nüüd seisan ma teraselt Teie ees“. Uudsemate lahendustega esinevad Daniil Piskun ja Olger Lehtsaar. Piskun on loonud 3D-modelleerimisprogrammi ja 3D-printeri abil seenetsivilisatsiooni dioraami. Lehtsaare galvanoplastikas valminud skulptuuride seerias „Res publica animalium sentientium“ käsitletakse inimese ja looduse suhet, täpsemalt inimese kaugenemist loodusest, mille tulemusel on temast saanud teist hävitav jõud.

Interdistsiplinaarsemate lähenemistega tõusevad esile Jonna Kubu ja Liina Kinks. Kubu on ühendanud kirja- ja kujutava kunsti võimalused ning publitseerinud tundliku sõnameistrina raamatu „Kest, mine“ ja loonud samanimelise segatehnikas komplekti (graafilised lehed, kipsvormid ja trükipoognatest origamid). Sõnamäng kestmisest kui püsivusest ja ka oma kestast vabanemisest annab ka raamatut lugemata vaatajale otsa kätte. Eneseotsingute analüüs on algajale kunstnikule asjakohane valdkond, näiteks tegeleb sellega kaude ka fotograafia eriala lõpetaja Richard Ojar isikunäitusega „Pidu Kilukarbis“. Kubu on lõputöös jälginud enese arengut viimasel neljal aastal. Mäng sõna ja tekstiga näib talle vägagi sobivat. See ajendab küsima, mis tuleb järgmiseks? Kuidas veel siduda skulptuuri ja teksti?

Üliõpilastelt oodatakse päevakajalisust, dialoogi aja ja ümbritsevaga. Selles osas on julge valiku teinud Liina Kinks, kelle lõpuprojektiks oli ühisnäituse „Jää inimeseks“ kureerimine. Näitus tõukus 24. veebruaril alanud sündmustest Ukraina territooriumil ja koosnes skulptuuritudengite spetsiaalselt selle tarvis loodud teostest. Ei ole midagi uut selles, et kunstnikud avaldavad oma seisukohti või protestivad suurriikide agressiivse välispoliitika vastu, kuid tuleb tunnustada nende kiiret reaktsiooni tegeleda sõjateemaga niivõrd keerulisel ja karmil ajal. Nad viisid sõnumi näituseruumist otse rahva sekka (näitus oli eksponeeritud Tartu kaubamajas 30. IV – 19. V). Naiivne oleks eeldada, et ühel näitusel on võimu toimuvat muuta, aga ekslik on ka arvata, et sellisel juhul tuleks vaikida. Mis aga kindel: elame ühes parimas võimalikus kultuuriruumis, kus kunstitudengid saavad vabalt tulla välja oma ideedega piirangute ja keeldudeta. See annab kinnitust, et kunstis arenevad suunad ja teemad, mis on päris ning kunstnikele olulised siin ja praegu.

* Meedia- ja reklaamidisainis 13, tekstiilis 12, maalis ja restaureerimises 9, mööblidisainis ja restaureerimises 9, nahadisainis ja restaureerimises 6, skulptuuris 7 ja fotos 5 lõpetajat.