Palun vabandust linnult, et mind ei olnud seal

EKA installatsiooni- ja skulptuuriprogramm on suuresti meediumiülene, seal tegeletakse ka video, heli ja performance’iga. Seekordne preemianäitus (NSPN) on aga skulptuurikeskne.

NELE MARIE TIIDELEPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Noore skulptori preemianäitus Arsi projektiruumis kuni 5. III. Kunstnikud Zody Burke, Sophie Durand, Heleliis Hõim, Sandra Ernits, Loora Kaubi, Inessa Saarits, Jonathan Stavleu, Karoliine Lausing, Lisette Lepik, Laura Liventaal, Johannes Luik, Katariin Mudist, Aleksandra Sofia Helena Nyyssönen, Rebeca Parbus, Laura Ruuder, Taylor Tehan, Triin Türnpuu ja Junny Yeung.

Kunstiakadeemia installatsiooni- ja skulptuuriosakond annab 2012. aastast välja noore skulptori auhinda. Algne eesmärk oli juhtida tähelepanu selle osakonna õppekavale, sest see ei olnud gümnaasiumi lõpetanute esimene valik. Paljud noored joonistavad ja maalivad, pildistavad, kuid vormis mõtlemine ei ole neile nii omane.

Skulptuuri saab Eestis õppida Tallinnas kunstiakadeemias ja Tartus Pallases. Mulle oli kunstiakadeemias skulptuuri õppimine senise elu parim aeg ja jälgin nüüdki empaatiaga selle osakonna tegemisi. Kunstiakadeemia programm on suuresti meediumiülene ja üliõpilased tegelevad ka video, heli või performance’iga. Seekordne preemianäitus (NSPN) on aga võrdlemisi skulptuurikeskne. Mõtlen selle all, et tegeletakse vormi ja eelkõige ruumiga – püütakse mõtestada ruumi ja eelkõige inimese paiknemist ruumis, ka sümboolses ruumis. Huvi näitusel esinemiseks oli suur: esitati 24 kavandit, näitusele pääses neist 17. Väljajäämise põhjus ei olnud puudujääk kvaliteedis, vaid pigem isegi liiga ambitsioonikad nõudmised ruumile.

Näitusele sisenemiseks tuleb tekstiili­pilvest läbi pugeda. Aleksandra Sofia Helena Nyyssöneni installatsioon „Mittekehad“ ripub ukseavas kui etteheide. Inimkehast on võetud seekord vorm hapra tekstiiliga: see on pingutatud korraks üle keha ja ripub nüüd seda hetke taasesitades. Kui külastaja siseneb, aktiveerub järgmine kihistus: kollakate, pehmete ja turvatunnet sisendavate palakate vahelt läbi minnes püüan neid mitte puudutada, kuid see ei ole võimalik. Paariks hetkeks vormub tekstiil minu keha kumeruste järgi. Ma olen koos abstraktse ja esmalt võõrana näiva, nagu minevikust pärit kehaga.

Loora Kaubi on pakkunud välja mõtte uutmoodi kehast ja avab selle kaudu uusi kehaga katsetamise viise. Installatsioon „Nende kahe summa“ koosneb neljast betoonjäsemest, mis vormilt ei erine tavalistest kätest ja jalgadest. Neile ei toetu aga inimkeha, vaid fantastiline kootud olevus. Oleme oma kehaga piiratud: see ei suuda kõike, väsib, tunneb valu ja külma. Keha lohiseb ilusate unistuste ja mõtete järel, hoiab oma omanikku tagasi. Mis juhtub, kui käsi muutuks tiivaks, nina nokaks? Mis juhtub, kui jalg oleks nagu sokk ja käsi nagu kinnas? Tahaksin keha, mis voldiks end valuaistingu puhul pisikeseks ruuduks; keha, mis loodab kevade saabudes purjena paisuda tuules ja kus on minemise hoogu. Loora Kaubi installatsiooni puhul näib see ühtäkki võimalik.

Junny Yeung pälvis installatsiooniga „Me mälestused ei sure ühti, teekond on see, mis hoiab meid elus“ noore skulptori preemia.

Taavi Piibemann

Kaubi skulptuuri kõrval on eksponeeritud justkui selle realistlikum edasiarendus. Kui Kaubi on keha ja selle pakutavaid paindeid lahendanud lustakalt, siis Laura Liventaali „Laberik Venus“ on vaat et raevukas püüd ennast unustada, oma keha kumerused maha taguda. Täpselt seda ta ongi püüdnud teha. Postamendile asetatud kipsist skulpturaalne vorm näitab vähem ennast ja rohkem protsessi. Autor on kaastekstis kirjutanud: „Skulptuuri loomise teekonna alguses otsisin iseenda naiselikkust ning püüdsin vormida midagi õrna ja justkui ebamaist, kasutades kumerusi ning süvendatud avausi. Ühel hetkel võttis minus võimust mehelik alge ning haarasin lauajupi ning lõin skulptuuri eenduvad osad sellega lamedaks.“

Kaubi ja Liventaal näitavad unistust, aga ka reaalsust, Johannes Luige teos „Ruum igapäevasuseks: objekt 1 (Kardin)“ pakub kitsukest ruumi hüpoteetilisele kehale. Puitlaastplaadist ratastel transpordikastil on teatud funktsioonid ja mõõtmed – põhjus, et olemas olla. Kast on avatud ja näib lootusrikas, et Luige tehtud tegu (valmistada kast, see sulgeda ja siis taas avada) saab vaadata uuesti. On sulgumine ja avanemine ning selle vahele jääv miski, mida nähtavasti on vaja varjata. Võib-olla kaitsta. Kardina alt paistev valgus laseb aimata ja kadestada neid ruume, mida meil ei ole, aga mille kohta on meile räägitud, mida meid on õpetatud igatsema ja millest võime vaid unistada. On lootusrikas, et nüüd on meil paik kehale, mida ei ole veel välja mõeldud.

Junny Yeungi lambikuplitest, puuduva jalaga toolidest, öökapist, pliiatsi­joonistusest ja kardinatest koosnev installatsioon „Me mälestused ei sure ühti, teekond on see, mis hoiab meid elus“ juhatab sisse näituse teise osa, mis asub projektiruumist väljas ning kuhu jõudmiseks on vaja läbida koridor. Algab uus peatükk, mille peateemaks on suhete ja mineviku haprus, püüe seda mäletada ja ka mäletamist mäletada. Jalalt alla tõstetud lambikuppel ja puuduvad lilled tooli katvalt tekstiililt tõstatavad küsimuse: kellele need lilled on kingitud?

Projektiruumi viimases sopis asub Sophie Durandi mahukas installatiivne kompositsioon „Stseen: kokku pandud pesa(d)“. Sellega räägitakse surmast ja vajadusest endale ase teha. Võib-olla seda ka pakkuda ning paluda vabandust linnult, et mind ei olnud seal, kui ta viimast korda läbi oma linnusõõrmete soolast õhku sisse tõmbas. Eri aegadest ja paikadest pärit materjalide ühendamise abil tekib uus alternatiivne ajalugu, mis on Sophie Durandi, aga ka vastuvõtjana minu oma. Materjalide nimestikus on aasta tagasi Paljassaarest leitud noore luige suled, voodi, voodilinad, tekk ema lapsepõlvest, looduslik savi, oksad ja savi, liiv, sokid, linnupesa essents, pastapliiats ja pliiats paberil ja fotod. Durandi installatsioon on justkui teine peatükk loos, mida alustas oma projektis Junny Yeung. Selle projektiga pälvis kunstnik tänavuse noore skulptori preemia.

On hea vaadata mõttekaaslasi oma teed otsimas. Võib öelda, et skulptuuris kohtuvad poeesia ja praktilisus. Skulptuuris ei saa kõike teha, nagu saab maalida kõike. Skulptuur on selles mõttes piirav meedium. See on täiesti olemas.

Arsi projektiruumis esitatud kooslust vaadates tekib küsimus, milline on NSPNi või üldse preemianäituste eesmärk. Ehk saab Arsis eksponeeritut vaadelda noore eesti skulptuuri ja installatsiooni läbilõikena ja rääkida põlvkondlikust tunnetusest, Zeitgeist’ist? On näha, et 20aastased karjääri alguses olevad loomeinimesed huvituvad ühel või teisel moel sarnastest teemadest. Lähen isegi nii kaugele, et loetlen mõned teemakogumid: kontekstitundlikkus, ruumide paljusust ja võimalikkust laiendav suund, keha ja sellega seotud sotsiaalsed pained, narratiivsus, lüürilisus, eri aegade ja aja lugude ühendamine uueks narratiiviks, katsetuslikkus. Oleme juba mõnda aega teadnud, kuigi ei ole sellest rääkinud, et kõik on pask, loominguline tegevus on ehk lihtsalt veidi vähem pask. Selles usus on kurbust ja oleme ise sellest teadlikud. Äkki siis rohkem koos ja vähem üksi.

Näitusel käib ruumide, kehade, aegade, mineviku, tuleviku, täpsuse ja nüansside timmimine. Pidev uuesti- ja ülemõtestamine tõukab identiteedi vabalangusesse. Õhust haaratud uitmõtteid manifesteeritakse füüsilise töö kaudu ja need saavad ühtäkki tähtsaks. Näituselt lahkudes poen taas läbi linapilve ning taban ennast mõttelt, et keha, mis sisenemisel näis võõras ja kauge, on mu enda oma. Tean, kuidas selle sees olla, aga mitte samamoodi nagu siis, kui projektiruumi tulin.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht