Pannood, performance’id ja punk

Kunstide süntees Kumu sügiskonverentsil

Linda Kaljundi

Konverentsi „Jagatud praktikad: kunstiliikide põimumised sotsialistliku Ida-Euroopa kultuuris“ Kumu auditooriumis 22. – 24. X. Korraldas Eesti Kunstimuuseum koostöös Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudiga. Kolleegium Anu Allas, Andres Kurg, Lolita Jablonskienė ja Klara Kemp-Welch.

Binokulaarne tantsu-performance Riia teadlaste majas 16. IV 1987.

Binokulaarne tantsu-performance Riia teadlaste majas 16. IV 1987.

Imants Žodžiks

Mis ühendab Moskva pioneeride maju kaunistanud seinamaale, Ida-Saksa punkmuusikat ja arhitektide jalutuskäike Riia lähistel? Kõik see tuli jutuks Kumu sügiskonverentsil „Jagatud praktikad“, mille teema oli kunstiliikide piiride murdmine ja murdumine Ida-Euroopas sõjajärgsetel aastakümnetel. Vaatluse alla võeti ametliku kunsti raames propageeritud kunstide süntees. Kõneks tuli aga ka interdistsiplinaarne kunstipraktik: happening’id, urbanistlikud interventsioonid, multimeediakunst jne. Käsitlemist leidnud ainese kirevusest hoolimata joonistusid välja mitmed küsimused, mis on olulised, et mõista paremini Ida-Euroopa kultuuris sulaajal ja sellele järgnenud kümnenditel toimunut.

Ida-Euroopa eripära. Üks sõlmkohti on Ida-Euroopa kunsti ja kultuuri eripära. Igasuguse omapära määratlemine kätkeb endas alati võrdlust ja Ida-Euroopa kunsti puhul on see traditsiooniliselt tähendanud võrdlemist Lääne omaga. Konverentsil tõusis see kõrvutus kõige selgemalt esile peaettekandes, mille pidas New Yorgi linnaülikooli kunstiajaloo professor Romy Golan. Loengus sõjajärgsete aastakümnete Itaalia kohta näitas ta, kuidas Mussolini-aegsete esindushoonete taaskasutamisel sai üheks peamiseks võtteks kunstide sünteesi idee dekonstrueerimine. Uue otstarbe saanud ruumid sisustati uuesti ja sealjuures on märgilised iroonilised võtted dekooris. Nii näiteks paigutati kaunistused rippuma lakke, mitte seintele, kus need olid olnud senini. Teise võimalusena paigutati need hoone tähtsusetuks peetud osadele (varikatused, rõdud) või detailidele (ukselingid). Sealjuures kasutati ebasümmeetrilisi vorme, mis lõid kontrasti fašistliku vormikeele harmooniataotlusega. Võib muidugi küsida, kas sellistes lahendustes ei peitu iroonia kõrval ka tugev annus pragmaatilisust kasutada suuri ja efektseid hooneid edasi, hoolimata muutunud poliitikast ja moest. Sellegipoolest suunab see ilmekas näide kunsti võimest sekkuda oma väljendusvahenditega poliitikasse märkama, kuidas esmapilgul täiesti süütud orgaanilise vormiga dekoratiivkunsti objektid võivad fašistlikesse residentsidesse paigutatuna kujutada endast ootamatultki teravat poliitilist kommentaari.

Ka Ida ja Lääne sõjajärgsete aastakümnete kunsti kõrvutamisel ei pääse poliitikast, isegi kui sealjuures pole põhjust laskuda liiga lihtsatesse vastandustesse. Ehkki kunstide süntees oli soositud nii fašistlikus Itaalias, natsionaalsotsialistlikul Saksamaal kui ka Nõukogude Liidus, ei saa seda siduda üksnes totalitarismiga – sünteesi viljeleti sama innukalt näiteks juugendi ja historitsismi raames. Läänes oli see suund end sõjajärgseteks kümnenditeks tõepoolest lõplikult diskrediteerinud. Ida-Euroopas jätkas aga kunstide süntees oma võidukäiku, tehes ühtlasi sula ajal läbi suure vormilise moderniseerumise: just sellest ajast pärinevad selle tuntuimad monumentaal-dekoratiivsed näited ka Eestis.

Kunstiliikide piiride ületamine pidi aitama luua kunsti, mis kuulub – nagu kuulutas leninlik loosung  – rahvale. See pidi andma edasi ühiskondlikult olulist sisu, seejuures enamasti ühiskondlikus ruumis, mitte muuseumis. Tähelepanuväärsel moel oli samasugune eesmärk ka 1960. aastatel Läänes alguse saanud uuel interdistsiplinaarsel kunstil: selle loojate sihiks oli tuua kunst galeriidest välja ja kaotada kunstiliikide traditsiooniline jaotus. Siiski erines Lääne uus kunst mitmes põhimõttelises punktis Ida-Euroopas propageeritud sünteesi ideaalist. Viimast iseloomustas mitte ainult nägemus kunsti positiivsest ühiskondlikust programmist, vaid ka eesmärk luua kunstide sünteesimise kaudu uus ja veel parem kunst – arusaam, millest õhkub üksjagu teaduslik-tehnilise progressi ajastu vaimu. Lääne kunstnike hoiak oli vähem didaktiline ning suunatud rohkem kunsti enese ühiskondliku rolli uurimise ja dekonstrueerimise poole.

Ida-Euroopa kunstnikud võtsid mitmed ideed üle, neid mitte üksnes passiivselt matkides, vaid loovalt uutele oludele kohaldades. Enamik konverentsi ettekandjaist vaatleski mitmesuguseid uue kunsti vorme. Siinjuures tuli huvitavalt välja Ida-Euroopa sisemine mitmekesisus ja uue kunsti kohati üsna arvestatavad mastaabid. Viimasest andis aimu 1985. aastal DDRis korraldatud mitmepäevane meediakunsti festival „Intermedia“, mille võimud küll enne õiget aega lõpetada käskisid. Iseäranis laialt näis interdistsiplinaarne kunst olevat levinud Jugoslaavias, mille kunstimaailma suhteliselt suurem vabadus ettekannete põhjal hästi välja joonistus. Valdkondadest tõusid esile arhitektuur ja linnakeskkond, mida kunstnikud hakkasid üha enam eelistama eri kunstiliikide sünteesi võimaldava meediumina – suur osa näidetest olidki linnaruumis läbi viidud aktsioonid.

Eesti kunst Ida-Euroopa kontekstis. Leidis veel kord kinnitust, et arhitektuuri esiletõusu 1970.–1980. aastate Eesti kunstielus saab vaadelda osana märksa laiemast arengust. Ehkki Eesti nõukogudeaegsest kunstist on just ehituskunst viimasel ajal eriti palju tähelepanu pälvinud, tulid sellel konverentsil kohalikest teemadest käsitlemisele Tõnis Vindi looming kui omamoodi Gesamtkunstwerk (Elnara Taidre) ja sõjateema 1970.–1980. aastate kultuuris (Virve Sarapik). Mõlemat materjali oli valgustav vaagida just nimelt Ida-Euroopa kunsti uuenemise kontekstis. See andis aimu, kui viljakaks võiksid sellised kõrvutused osutuda veelgi laiemas plaanis. Sageli tuginevad Eesti nõukogudeaegse kunsti ja kultuuri kirjeldused võrdlusele Läänega, kelle vaatenurgast on kirjutatud ja kujundatud ka XX sajandi suured kunsti- ja kultuuriajalood. Senisest rohkema tähelepanu pööramine kõrvutustele sotsialismileeri kuulunud Ida-Euroopaga võiks aga aidata paremini mõista nii mõndagi toonaste kultuuriliste suundumuste eripära.

Ettekandeid kuulates tekkiski paratamatult küsimus, mil määral saame Ida-Euroopa uue kunsti vorme tõlgendada Lääne interdistsiplinaarse kunsti võtmes. Sellega seostub tihedalt küsimus, kust lähevad elu ja kunsti piirid. See on muidugi tunnuslik uuele kunstile ülepea. Ehk teisisõnu: kes ütleb, millisest piirist saab ühest või teisest etenduslikust käitumisest kunst, kui sotsioloogid ja antropoloogid on meile juba viiskümmend aastat õpetanud, et suuremal või vähemal määral tegeleme me kõik iga päev iseenese etendamisega? Ida-Euroopas on see arutelu olnud paljuski retrospektiivne, kuna 1960.–1980. aastate aktsioone on kunstikirjutuses hakatud mõtestama suuresti alles viimastel aastakümnetel. Sealjuures on palju kasutatud just Lääne kunsti jaoks loodud tõlgenduslikke raame ja malle.

Rühmituse Tundmata Tunnete Taastamise töötuba viivad läbi Juris Boiko, Hardijs Lediņš ja Inguna Černova 1987. aastal.

Rühmituse Tundmata Tunnete Taastamise töötuba viivad läbi Juris Boiko, Hardijs Lediņš ja Inguna Černova 1987. aastal.

Oma vaatepunkti otsimine. Markantseks, kuid ilmekaks näiteks on konverentsil esinenud Matteo Bertele uurimused, mis aitavad ilmselt kirjutada kunstiajalukku Valera Tšerkašini 1960. aastatel Harkivis iseendast tehtud fotod. Paroodilises võtmes kujutavad need toona teismelist noormeest nõukogude kultuuris heroiseeritud rollides nagu näiteks sportlane või pioneer. Praeguseks kinnistunud sõnavara võimaldab neid nimetada fotograafilisteks happening’ideks või dokumenteeritud performance’iteks, ehkki Tšerkašin oma tegemisi toona sellises raamis mõtestada ei saanud. Seega toob Ida-Euroopa uus kunstiajalugu välja veel ühe uuele kunstile omase paradoksi. Kuigi see on oma loomult õõnestav, sõltub lõplikus ehk kunstiajaloolises plaanis ka selle tunnustamine kunstina institutsionaalsetest raamidest ja kunstimaailma spetsialistide otsusest.

Siiski polnud Ida-Euroopa kunstnike suhe institutsioonidega lihtne ka ajal, mil sotsialismileer veel toimis. Kunstiliikide piire lõhkuv kunst sündis Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas soovist hakata vastu kunstimaailma kommertsialiseerumisele. Ida-Euroopas sai selline kriitika tekkida alles 1990. aastatel. Nagu näitas Amy Bryzgel, reageerisid kunstnikud järsule murrangule kiiresti. Sealjuures polnud nende kriitika suunatud üksnes kunsti kaubastumise, vaid ka Ida ja Lääne ebavõrdsuse vastu, osutati Lääne domineerimisele kunstituru, -kaanoni ja -ajaloo üle.

Ebavõrdses positsioonis olid Ida ja Lääne kunstnikud ka kogemuste poolest kommertsliku kunstimaailma kritiseerimisel. Ehkki sotsialistlikus süsteemis oli kunstimaailm samuti tugevalt institutsionaliseeritud, puudusid idablokis suure kommertsliku kunstituruga seotud nähtused, mida ründas interdistsiplinaarne kunst Läänes. Erines ka uue kunsti ideoloogiline taustsüsteem. Läänes oli interdistsiplinaarne kunst kantud vasakpoolsetest, kapitalismi- ja sõjavastastest hoiakutest, Ida-Euroopas moodustasid aga needsamad ideed ametliku ideoloogia tuumiku, mille väljendamist oodati ka kunstilt. Olukord, kus riigivõimu ei saanud avalikult kritiseerida ja vasakpoolsed ideed seostusid sellesama võimuga, tekitas vajaduse leida alternatiivne positsioon. Sama probleem seostub 1960.–1970. aastate Lääne uue ja kriitilise kultuuri ilmingute ülevõtmisega idablokis laiemalt. Teisisõnu vajasid ka teatritegijad, kirjanikud ja teised kriitilisi lähtepunkte, millega samastuda, ning nähtusi, millega kriitiliselt suhestuda.

Alternatiivne positsioon. Nende omaaegsete ideede üleskaevamine võiks ühtlasi rikastada nõukogudeaegse kultuuri tõlgendamist. Sageli oleme sellest kõneledes harjunud eristama kaht justkui ainuvõimalikku platvormi, milleks on ametlik-(riigi)sotsialistlik ja mitteametlik-rahvuslik. Ida-Euroopa interdistsiplinaarne kunst näitab, et nende kõrval oli ka terve rida muid positsioone, näiteks tõusis tugevalt esile keskkonnakaitse teema. Samuti on uue kunsti puhul raske alati selgelt eristada ametliku ja mitteametliku piiri. Hea näide on konverentsil palju käsitlemist leidnud filmikunst, mis oli ametlikult toetatud meediumina ühtlasi uue multimeediakunsti väljendusvahend.

Ametliku ja mitteametliku piiri hägustas ka ametlik kunstikirjutus. Teatud piirini oli ametlik diskursus, mis ülistas progressi, noorust ja otsingulisust, huvitatud kriitiliste ilmingute hõlmamisest. Konverentsil kõneles Stella Pelše Läti näitel, kuidas positiivsena mõistetud kunstide sünteesi märksõna alla mahutati väga palju eriilmelist kunsti. Sealhulgas võimaldas see ühiskondlikult kasuliku nähtusena kirjeldada ka radikaalsemaid kunstivorme. Eesti kunstiga seoses pakkus samalaadseid näiteid sel aastal Anu Allase Kumus kureeritud näitus „Kunstirevolutsioon 1966“. Tollel ajal loodud tööd näitasid hästi, et noorte kunstnike töödes tõusis esile nõukogude kunsti peavoolust selgelt eristuv sisu ja vorm: nende loomingu keskmes olid subjektiivsed ja sürreaalsed, psühhoanalüütilised ja irratsionaalsed teemad. Poleemikast hoolimata ei mõistetud seda hukka. Kunstikriitikud käsitlesid neid töid noortele omase otsingulisuse võtmes, mis laskis tõlgendada piiripealseid ilminguid – muidugi teatud piirini –ametlikult soositud progressiivse kunsti raamistikus. Mil määral võib selle taga näha ajaga kaasaskäimise, mil määral aga kriitiliste loojate teadliku tasalülitamise soovi, jääb muidugi tõlgendamise küsimuseks. Tõenäoline näib, et siingi ei päde ühene hinnang.

Ometigi oli see tõlgendusraamistik märkimisväärselt nihkes, tekitades omakorda uusi raskusi. Need võttis hästi kokku Māra Traumane, kes seostas interdistsiplinaarsete kunstnike tegevusega 1970. ja 1980. aastate Ida-Euroopas „kahtlemise“ märksõna. Sellega pidas ta silmas kunstnike kahtlusi oma loomingu žanrilise kuuluvuse osas, aga samuti ebakindlust selle määratlemisel kunstina ülepea. Traumane seletas neid kõhklusi kunsti uusi vorme toetavate institutsionaalsete ja kunstikirjutuslike raamide puudumisega, väites, et see tegi interdistsiplinaarsete kunstiteoste ja kunstnike identiteedi määratlemise Ida-Euroopas keeruliseks.

Kuidas eksponeerida toonast kunsti? Seda aktiivsemalt tõlgendatakse tolleaegseid teoseid praegu. Märkimisväärselt on Ida-Euroopa kunstiajaloo kirjutamisel aktuaalsed samad märksõnad, mis olid keskmes jagatud kunstipraktika sünni juures: seniste piiride lammutamine ja uute seoste loomine. Sealjuures oleks vaja ületada nii kunstiliikide kui rahvuslikkuse piir, et hõlmata valdkondade- ja rahvusülest arengut. Konverentsi lõpudiskussioonis kerkis esile küsimus, kas toonast uut kunsti tuleks ka paremini eksponeerida. Kuigi liikide piire ületavad kunstid on praegu kunstiteadlaste huvi keskmes, ei ole neid Ida-Euroopa suurte muuseumide ülevaatenäitustel kuigi palju näha. Nende näitamisega on nimelt seotud rida probleeme. Etendused ja aktsioonid ise on päästmatult lõppenud ning neist on heal juhul alles filmilõigud või fotod. Nagu selgitas Lolita Jablonskienė, tõstatab nende kasutamine ka autorsusega seotud küsimusi. Kas autoriõigus peaks kuuluma ennekõike filmijale-fotograafile või kõigile aktsioonis osalenutele? Kas kõik kunagised osalejad peavad olema eksponeerimisega nõus? Publiku seast kõlas soovitusi, et Kumu peagi valmiva uue püsiekspositsiooni raames võiks vanu performance’eid aeg-ajalt ka uuesti lavastada. Vahest oleks isegi maestro Arvo Pärt nõus mõne oma toonase avangardse eksperimendi taas­etendamist juhendama?

Konverentsi küll kindlasti uuesti lavastama ei hakata, kuid seal kõlanud ettekandeid saab järelvaadata Kumu kodulehel ja nende tuumikut lugeda aasta pärast kunstimuuseumi toimetistest.

1966. aasta noortenäitusel eksponeeritud kunst näitas hästi, et noorte kunstnike töödes tõusis esile nõukogude kunsti peavoolust selgelt eristuv sisu ja vorm: nende loomingu keskmes olid subjektiivsed ja sürreaalsed, psühhoanalüütilised ja irratsionaalsed teemad. Poleemikast hoolimata ei mõistetud seda hukka. Seda problemaatikat käsitles Anu Allas  Kumus näitusel „Kunstirevolutsioon 1966“.

1966. aasta noortenäitusel eksponeeritud kunst näitas hästi, et noorte kunstnike töödes tõusis esile nõukogude kunsti peavoolust selgelt eristuv sisu ja vorm: nende loomingu keskmes olid subjektiivsed ja sürreaalsed, psühhoanalüütilised ja irratsionaalsed teemad. Poleemikast hoolimata ei mõistetud seda hukka. Seda problemaatikat käsitles Anu Allas Kumus näitusel „Kunstirevolutsioon 1966“.

Stanislav Stepaško

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht