Paradoks ei ole kompromiss

REET VARBLANE

Kate Lyddoni ja Angela Maasalu ühisnäitus ei ole traditsiooniline feministlik väljaastumine ega ka kunstimetropolile omane kontseptuaalne sõnavõtt. Kuid see on aus ja tark väljapanek.

Kate Lyddoni ja Angela Maasalu näitus „Throbwerk“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 13. X, kuraator Tamara Luuk.

Kate Lyddoni ja Angela Maasalu ühisnäituse peamine teema ja aines on naisekeha, selle tähendus ja funktsioonid ühiskonnas. Või nagu näituse kuraator Tamara Luuk on väljapaneku voldiku sissejuhatuses öelnud, et „töötades argiste, intiimsete ja isiklike teemadega, on nad neist välja võlunud midagi üdini jõulist ja kehalist, oma naiselikkust füüsiliselt maksma panevat“.1 Seda mõtet on kinnitanud ka inglise kunstiteadlane Alice Butler ja eesti kunstiteadlane Katrin Kivimaa. Alice Butler: „ [—] Lyddoni ja Maasalu figuratiivsed teosed (osutavad) erinevale tegevusele, mis traditsionaalselt on naise kogemust määranud. Aga ka sellele, kuidas kapitalism on sundinud naised sünnitajateks ja kannatajateks, pannud nad palgatöö pärast ebakindlasse olukorda. See, mis on tehtud tähtsusetuks ja nähtamatuks, see, mis on maha vaikitud, on hoolitsuse ja armastuse töö.“ 2 Katrin Kivimaa: „Kunstnikele on inspiratsiooniks isiklik elu, kuid oma kogemusi elatakse läbi alati ühiselulises kontekstis, mida kujundavad ideoloogiad ja tavad.“ 3 Aga seda on vähemalt seoses Tallinna Kunstihoone galerii Lyddoni ja Maasalu näitusega juba puudutatud ja vaevalt suudaksin Sirbi artiklis midagi uut lisada.

Londonis elavate ja töötavate Kate Lyddoni ja Angela Maasalu ühisnäitus ei ole ka traditsiooniline feministlik väljaastumine, kontseptuaalne sõnavõtt. Ekspressiivne, ülimalt emotsionaalne maalimislaad tundub esmapilgul kuuluvat kas just eelmisesse sajandisse, aga mitte ka Euroopa ühe keskse kunstimetropoli, Londoni nüüdiskunsti agendasse. Kuid niisama lihtne, kui on millegi sissearvamine või välistamine – see on feminism ja see mitte –, on ka selle ümberlükkamine. Igal kunstnikul on õigus valida viis, kuidas ta midagi kujutab ehk siis keel, milles kõneleb, peaasi, et sõnum liiga segases või krüptilises väljendusviisis kaotsi ei lähe. Lyddon ja Maasalu ei ole täielikult selga pööranud modernistliku (maali)kunsti esteetikale, kuid nad ei ole sellega teinud vaataja elu liiga lihtsaks ega ka mitte ülearu keeruliseks. Nad kasutavad arhetüüpseid kujundeid ja kultuurilisi vihjeid, et luua pinnas ühiskogemuseks. Aga nad armastavad maalikunsti ja on valmis maalimismõnu ka vaatajaga jagama, kuid usaldavad ennast ja seetõttu ei muretse liialt, kas vaataja ikka suudab nendega sammu pidada. Või kui tsiteerida taas kuraatorit, siis „olles valus, naljakas, poeetiline ja julm, osutab see kunstnikuks olemise ühele võimalusele tänapäeva ühiskonnas“.4

Kuid peateema, naisekeha ja selle isikliku kogemuse edastamise-jagamise kõrval või, kui täpsem olla, siis sellest tingituna, on väljapanekus alateemasid, teatud mõttes paradokse, millel tasub peatuda.

Kate Lyddon. Elusasi. Segamaterjalid, 2017.

Tallinna Kunstihoone

Visuaal, vahekiht ja tekst. Hoolimata kunstnike soovist puhastada näitus igasugusest segavast mürast, ka kunstniku nimega lakoonilistest etikettidest, teoste pealkirjadest rääkimata, ja esitada ainult visuaale – maale, skulptuure, akvarelle, joonistusi ehk siis sõnavaba puhast kunsti, kerkib mitmel puhul esile visuaalse kujutise ja sõnalise selgituse vahekord ja selle käigus tähenduste teisenemine. Juba väljapaneku pealkiri „Throbwerk“, inglise-saksa hübriidsõna,5 annab vaatajale juhtlõnga, aga kui mõelda meie keele- ja kultuuriruumi peale, kuhu see näitus ju on tehtud, ka tühistab selle. Päris huvitav oleks teada, kas kolonialistliku konnotatsiooniga veidra hübriidi, iseäranis kui mõelda meie ajaloolisele sõltuvusele saksa kultuurist, mõtles välja inglanna Lyddon või Inglismaal elav eestlanna Maasalu või sõnatundlik kuraator Luuk.

Tegelikult ei ole Kate Lyddon ega ka Angela Maasalu sõna ja teksti vastased. Nad on vastutulelikult olnud nõus kõnelema oma kunstnikuteest ja -elust ning avama näituse voldikus oma kunsti tagamaid. Enamgi veel, nad on varmalt jaganud vaatajaga ka väga isiklikke ajendeid – näiteks unenägusid või isikliku elu valusaid seiku –, mis on viinud ühe või teise teose loomiseni. See puudutab iseäranis Kate Lyddonit, kuid ega ka Angela Maasalu ei ole varjanud oma sõnalisi lisandusi, allegooriaid. Väljapanekki ei ole tegelikult esitatud anonüümse ühistööna, sest vaataja tarvis on trükitud tööde paigutuse ja pealkirjadega saaliplaan. Kui palju vaatajad seda väikese kirjaga abivahendit kasutavad, on iseasi, kuigi pealkirjadel on teoste mõistmisel oma osa.

Ka siis, kui vaataja usaldab ainult oma kunstikogemust ja -vaistu, tuleb iseäranis Kate Lyddoni teoste puhul esile visuaalse kujutise ja selle selgitava sõna vaheline tähelepanu vääriv nihestus. Kui püüda kunstniku töid kirjeldada võimalikult adekvaatselt, nagu näiteks tukslevate, tolknevate, ripnevate, veritsevate, augustatud rindade, vulvade või jalgadega kehad, ning iseäranis, kui selguse mõttes lisada kirjeldusse võimalikult täpseid epiteete, nagu näiteks õudsed, jubedad, ilged, siis mõjub kirjeldus märksa dramaatilisemalt ja hirmsamalt, isegi traagilisemalt kui visuaalne kujutis ise, ükskõik, kas kunstnik on kasutanud subliimsemat koloriiti ja õrnemaid üleminekuid või kontrastsemaid värve.

Üks võimalik viis Lyddoni naisekeha käsitlemiseks on Mihhail Bahtini kirjeldatud groteskne keha: „Ta pole kunagi valmis, lõpetatud, ta on alati kujundatav ja loodav, ning ta ise kujundab ja loob teist keha. [—] Sest neid kühmusi ja avausi iseloomustab see, et just nende kaudu ületatakse kahe keha ning keha ja maailma vahelised piirid, just nende abil toimub vastastikune vahetus ja orientatsioon.“6 Groteskne keha, mis on kosmiline ja universaalne, aga mis eksisteerib „mitteametliku ja familiaarse kõne väljendeis“, on „viljastav-viljastatav, sünnitav-sünnitatav, õgiv-õgitav, joov, haige, surev“7 ehk väga isiklik, kuid mille isiklikkus saab vastuvõtjale omaseks metamorfoosse, üldlevinud muinasjuttude ja nende hilisemate rahvalike muundumiste abil. See aga omakorda mahendab grotesksest kehast rääkimise viisi.

Angela Maasalu. Mõlesin, et tõmbasid mind alt. Akvarell, 2019.

Tallinna Kunstihoone

Kate Lyddoni teoste puhul võib otsida vormilist, aga ka vaimset ühtsust näiteks briti kunsti suurkujude Francis Baconi või Lucien Freudiga. Kuid Lyddoni pulbitsevad, voolavad-voogavad figuurid on veenvad ka siis, kui ei küüni Baconi traagilisuseni või ei sobitu Freudi inimesekäsitlusse. Angela Maasalu suured teatraalsed stseenid mõjuvad veel tibake liialt püüdlike dramaatiliste lavapiltidena, ikka nii, nagu peab, et vaataja mõistaks nende suurust ja tähendusrikkust. Kate Lyddon ütles näituse tutvustuses, et tunneb Angela Maasalus ära iseenda üksteist aastat tagasi. Tõsi ta on, et sedavõrd isiklikku kunsti, grotesksete kehade iseenesestmõistetavuseks ei aita ainult kunsti valdamisest, vaja on ka elukogemust. Kolme peale kokku, sest kuraator Tamara Luugita väljapanekut poleks sündinud, peaks elukogemust jätkuma.

1 Tamara Luuk, Kuraatori sissejuhatus. Kate Lyddon & Angela Maasalu. Trobwerk. 17. VIII – 13. X 2019. Kunstihoone galerii, Tallinna Kunstihoone 2019, lk 2 = Luuk.

2 Alice Butler, Tunne tukseid. Kate Lyddon & Angela Maasalu. Trobwerk. 17. VIII – 13. X 2019. Kunstihoone galerii, Tallinna Kunstihoone 2019, lk 7.

3 Katrin Kivimaa, Jõuline naiseks olemise väljendus. – Postimees 29. VIII.

4 Luuk.

5 Katrin Kivimaa on tõlkeks pakkunud „tukslev, pulseeriv teos“.

6 Mihhail Bahtin, Valitud töid. Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 207.

7 Samas, lk 208.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht