Paradoksaalne olukord

Tiina-Mall Kreem

Usaldage muuseumides töötavaid teadlasi.

Tervitan küsimuse avalikku püstitamist. Tegemist on tõsise diskussiooniga, mida on peetud juba tükk aega muuseumide siseringis.1 Vastus on lihtne: teadusasutused on Tartu ülikooli muuseumid, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kirjandusmuuseum ning Underi- ja Tuglase muuseum (majamuuseumiga kokku kuuluva Underi- ja Tuglase kirjanduskeskuse tõttu). Teised Eesti muuseumid ei ole juriidiliselt teadusasutused. Eesti Ajaloomuuseum on seda staatust taotlenud, Eesti Kunstimuuseum on siiani taotlemist edasi lükanud, oodates päeva, kui praegu veel doktoriõppes kolleegid kaitsevad oma väitekirja ning viie doktori­kraadiga töötaja asemel on kümme, kaksteist inimest.
See teadmine ei anna meile tegelikult aga midagi, sest probleem on hoopis mujal. Püüan seda avada, alustades uue küsimusega: „Kas teadust teevad asutused või inimesed, kellel on teadustööks sobivad võimed ja ideed, kellesse riik/riigid on antud hariduse näol investeerinud?” Praegune ametlik seisukoht on, et teadust tehakse teadusasutustes ja teadlased on need, kes seal töötavad. Aga mille poolest erineb teadusasutuses, näiteks akadeemilises õppeasutuses töötav doktorikraadiga spetsialist sama õppeasutuse väljastatud doktorikraadiga spetsialistist muuseumis?
Küsimust teravdab asjaolu, et paljud muuseumis töötavad spetsialistid on angažeeritud ülikoolide-akadeemiate õppetöösse ning vastupidi: mitmed akadeemikud, professorid, dotsendid ja lektorid on kaasatud muuseumide töösse, olgu siis näituste kureerimise ja konverentside korraldamise või trükiste, samuti aga muuseumide teadusnõukogude kaudu. Muuseumis on teadustöö alati konkreetse, sageli praktilise väljundiga, puudutab laia avalikkust (muuseumi ja selle näitusi külastavad tuhanded, kümned tuhanded inimesed; muuseumides pakutavad teadmised kasvatavad avalikkuse teadmist mitmete eluvaldkondade kohta). See sobib suurepäraselt grantide, PUTide, IUTide sisu- ja finantsaruannetesse. Muuseumide ja akadeemiliste asutuste spetsialistide hea koostöö on ka „Eesti kunsti ajaloo” uus väljaanne. Erinevalt 1970. aastatel ilmunud Eesti kunsti ajaloost  on uue väljaande autorite seas mitmeid kunstimuuseumi töötajad: II köites viieteistkümnest autorist kolm, V köites kuueteistkümnest seitse ja V köites kümnest viis.
Küsimus ei ole mitte erineva staatusega institutsioonide vahel jaotatud kolleegides, vaid kehtivates seadustes. Seaduste, mille järgi akadeemilistes asutustes töötavad spetsialistid on teadlased ja muuseumides töötavad ei ole, paradoksaalsusest kõnelevad järgmised näited. Aastatel 2010–2013 Eesti haridus- ja teadusministeeriumi riikliku üliõpilaste teadustööde konkursil tunnistati parimaks ühiskonna- ja kultuuriteaduste valdkonnas kaitstud doktoritööks just kahe muuseumitöötaja omad.  Kultuuriministeerium annab aga juba aastaid muuseumitöötajatele välja teadusauhindu nii trükiste kui konverentside kategoorias.
Olukord, kus Eestis reaalselt tehtav teadustöö on jaotatud kahe ministeeriumi vahel (see on võrreldav kahe ministeeriumi vahel jaotatud teadmistepõhist haridust eeldava kooli- ja muuseumiõppe olukorraga2), paneb muuseumi­direktorid, kes peavad muuseumi kogude kui suurte allikate kogumite uurimist oluliseks, väga raskesse olukorda. Nad ei pea mitte üksnes lõputult kultuuriministeeriumi ette antud eelarve ridadega kombineerima, osa kohustuslikust omatulust haridus- ja teadusministeeriumi alla kuuluvale teadusele „ohverdama” ja kulkalt konverentside, trükiste jms jaoks raha paluma, vaid ka oma kuraator-koguhoidja ametikohal töötavate uurijate „usku” – teadustöö muuseumis on vajalik ja võimalik – kinnitama.   
Nendele direktoritele, kes ei pea teadustööd muuseumis vajalikuks, teevad kehtivad seadused – muuseum ei ole teadusasutus –  elu esmapilgul lihtsamaks. Kuid tõesti ainult esmapilgul, sest tegelikult tuleb ka neil tutvustada näitustel, seminaridel, konverentsidel, trükistes, haridusprogrammides oma kogusid. Selleks kohustab neid otseselt riik ja iga maksumaksja. Igaühel on õigus nõuda muuseumi pakutavate teadmiste-kogemuste kvaliteeti, aga ka maksumaksja raha eest toimuvat kultuuripärandi, sadade tuhandete allikate (sh teaduse enda ajaloo allikate) mõtestamist, mitte ainult säilitamist spetsiifilistes kliimatingimustes, iga viie aasta tagant toimuvat olemasolu kontrolli, rahva varalt tolmupühkimist jne. Loota, et muuseumikogusid tulevad muuseumi initsiatiivita uurima kolleegid teadusasutustest, on naiivne.  
 Juhuslikult võib kujuneda välja  ühe või kahe näituse kontseptsioon, kuid mitte enamate. Igaüks, kes on kirjalike või visuaalsete allikatega (nii muuseumide esemed kui kunstiteosed) töötanud, teab, mida tähendab allikate järjestus ja ümberjärjestus ehk teisisõnu ja kunstimuuseumi näitel, kuivõrd erinevaid sõnumeid saab ühtesid ja samu kunstiteoseid eri teoreetilistesse raamidesse ning ekspositsiooni kooslustesse paigutades konstrueerida. Ja igal konstruktsioonil peab muuseumis olema usaldusväärne põhjendatud alus, igal konstrueerijal vastutustunne. Vähemalt minu arvates.
Lühidalt tahan öelda, et riigil oleks kasulik suhtuda kõikidesse teadlastesse võrdselt nende institutsionaalsest kuuluvusest sõltumata. Muuseumis töötavatele teadlastele tuleks kõigepealt tagasi anda võimalus teadusprojekte algatada ja juhtida, sest nemad on need, kes tunnevad muuseumides tallel allikaid ja nende uurimispotentsiaali kõige paremini. Lisan Eesti ajaloomuuseumis, kunstimuuseumis, sõjamuuseumis ja vabaõhumuuseumis, Tartu linnamuuseumis, Saaremaa muuseumis ja teistes muuseumides töötavatele teadlastele mõeldes isikliku näite: 2002.–2004. aastani võisin magistrina juhtida muuseumis Eesti Teadusfondi rahastatud projekti „Koopiad Eestis XIX sajandil” (see tõi muuseumi kunstiteadlaste ühingu aastapreemia), praegu doktorikraadiga mulle aga sellist ülesannet Eesti riigis ei usaldata. Veider, kas pole?
Lõpetuseks aga rõhutan,  et küsimus ei ole muuseumis töötavate teadlaste baasfinantseerimises (palgarahas), mida võib edaspidigi maksta kultuuriministeerium, küsimus on teadustööga seotud lisakulutustes (näiteks teaduskonverentside ja -väljaannete, uurimisreiside ja uurimistööks vajaliku aparatuuri kui mitte ostmise, siis vähemalt rentimise kulude hüvitamise osas), mis sisuldasa on haridus- ja teadusministeeriumi rida, aga mille praegu maksavad kinni kultuuriministeerium ja kulka. Ja teiseks – mõistlikum kui nõuda muuseumidelt teadusasutuse staatuse keerukat-bürokraatlikku taotlemist on muuseumides töötavaid teadlasi usaldada. Nende kvalifikatsiooni kinnituseks on nende tuntus ning tööde loetelu Eesti Teaduse Infosüsteemis ETIS.

1 Nt XIV muuseumide festivalil Narvas 26.-27. 2011 oli ümarlaud teemal „Teadus muuseumis?”, ajakiri Muuseum 2011, nr 2 (30), „Teadus muuseumis”: http://www.muuseum.ee/uploads/files/muuseum30.pdf.

2 Vt Kaarel Tarand, Pohjast korras, tipust sassis. – Õpetajate Leht, 31. I 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht