Pariisi igavene puudutus

Vardi näituselt puuduvad küll Eesti Kunstimuuseumi tööd, kuid ka Tartu Kunstimuuseumi kogu, Enn Kunila ja veel mõne erakogu põhjal saab tema loomingust igati hea läbilõike.

MAI LEVIN

Aleksander Vardi näitus „Pariisi taeva all“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 17. X, kuraator Krista Piirimäe.

Aleksander Vardi (1901–1983) näituse avamiseks 11. IX sättis Üllar Kallau end kunstniku Pariisi vaadete ette ja kitarrilt kostis Hubert Giraud’ laulu „Pariisi taeva all“ meloodia. Juliette Gréco, Edith Piafi, Yves Montand’i ja paljude teiste prantsuse šansoonilauljate esituses kuulsaks saanud teose sünnist täitus sel aastal 70 aastat, Vardil oli 4. IX 120. sünnipäev. Meloodia sobis suurepäraselt Vardi väljapanekuga.

Kuigi Pariisi vaateid on näitusel vaid viis (neli aastatest 1937-1938, üks 1929. aastast), hoovab väljapanekust prantsuse maalitraditsiooni vaimu. Manet’, Monet’ ja teiste impressionistide, aga ka prantsuse kunsti mõju laiemalt on olnud tohutu, eriti neile, kel õnnestus XX sajandi algupoole viibida Pariisis või sinna päriseks kolida. Näituse koostaja, Vardi loomingu uurija Krista Piirimäe on nimetanud kunstnikku Eesti esiimpressionistiks. Vardi on vaieldamatult Eesti selle voolu ehedamaid esindajaid, kelle kõrvale võib asetada ehk ainult Adamson-Ericu. Vardi sõitis Prantsusmaale 1925. aasta kevadel Pallase kuratooriumi ja kultuurkapitali stipendiaadina, sai edaspidigi kulkast õppetoetust ning jäi sinna 1929. aastani. Taas avanes tal võimalus olla Pariisis kuu aega 1937. aasta maailmanäituse aegu.

Saksa mõjuorbiidist prantsuse omasse. Mäletan, kuidas Vardi ükskord 1960ndatel Tallinna kunstimuuseumi kohvilauas rääkis, kui raske oli neil 1920ndatel värvi- ja vormikeskse prantsusliku maalikäsitusega harjuda, sest tollased noored kunstnikud olid peamiselt tuttavad saksa kunstikirjanduse ja seetõttu ekspressionismi ja uusasjalikkusega. Nad olid harjunud maalima nagu Otto Dix. Prantsusmaalgi oli oma ekspressioniste (Georges Rouault, Marcel Gromaire) või prantsuse kunsti sulandunud välismaalasi (Chaïm Soutine), sealgi levis uusasjalikkus, põimudes art déco’ga. Selle üks hõrgumaid variante oli jaapanlase Tsuguharu Fujita looming. 2017. aastal Fujita näitusel Mailloli muuseumis taipasin, et jaapanlase mõjupiirkonda olid eesti kunstnikest sattunud Eduard Ole kõrval ka Aleksander Vardi, Arkadio Laigo, Karin Luts, pisut koguni Eduard Wiiralt. See mõju avaldub eelkõige kergete hajuvate varjudega, elegantselt stiliseerivais pliiatsi- või tušijoonistustes (nt Vardi 1928. aasta „Abikaasa portree“, mis on küll näitusel väljas digikoopiana, sest kuulub Helsingi Ateneumi kogusse).

Arvestades rahvusvahelise kunstnikkonna hulka Montparnasse’il, oli loomulik, et prantsuse maali juurde leiti tee välismaalaste, nn Pariisi koolkonna kaudu. Sinna kuulus ka Vassili Šuhhajev, kes koos Aleksandr Jakovleviga oli lõpetanud Peterburi kunstide akadeemia. Mõlemal oli Pariisis joonistajana hea maine, Šuhhajevil ka oma stuudio, kus õppis ka mitmeid eestlasi. Vardi mõned Šuhhajevi stuudios või Académie de la Grande Chaumière’is valminud aktikrokiid on ka säilinud. Neid on tore kõrvutada Wiiralti omadega: sarnased modellid (sh neegritarid), plastilisus ja lükked pliiatsiküljega.

Üks 1920ndate ja 1930ndate paleusi oli Cézanne. Vardit haaras Cézanne’i-vaimustus juba Pallases õppimise ajal: sellele osutab „Linnavaade“, mis on maalitud tõenäoliselt 1923–1925 (TMK). Cézanne ilmutab end tema loomingus taas 1930ndate algul: „Suplejad“ ja „Pärast suplust“ (1933, TMK).

Õitseng. 1930ndate keskpaigani oli Vardi koloriit suhteliselt tume. Ta maalis selge plastilise käsitlusega natüürmorte, äärelinnatänavaid ja aguliõuesid, sageli ülaltvaates. Ta armastas allutada oma värvi hallikale üldtoonile. Vardi maalide hõbehalli kiitis ka tollane kriitika. Seda peeti prantsuslikuks: prantsuse head maitset iseloomustas tagasihoitud toonipeenus ja harmoonia. Ajapikku hakkas kunstniku koloriit helenema, lõuend kattuma kergete sulekese- või komataoliste pintslitõmmetega, käsitluslaad pehmenema. Kunstniku loomingulise õitsengu lävel seisab ka hiljaaegu Tartu kunstimuuseumisse soetatud „Linnavaade“ (1935).

1937. aasta sügistalvel Pariisis viibitud aeg kulus suurel määral muuseumide ja galeriide külastamisele, aga kunstnik jäädvustas joonistustena ka Pariisi tuntud motiive. Mõni väiksem õlimaalgi võis kohapeal sündida, nagu „Pariisi bulvar“ ja „Bukinistid Seine’i kaldapealsel“ (mõlemad TKM). Suuremad maalid, näiteks „Montmartre õhtul“ (TKM) või „Pariisi turg“ („Pariisi majad. Clichy bulvar“, Viinistu kunstimuuseum) valmisid juba kodus. Vardi parisiana on ilus panus impressionismi hilisõitsengusse eesti maali 1930ndate teisel poolel. Pilti sellest värvirõõmsast ajajärgust täiendavad näitusel „Lilled aknal“ (1937, Enn Kunila kunstikogu), „Toolil istuv akt“ (1939-1940), „Interjöör talvise aknavaatega“ (1939) ja „Suplejad“ (1939, kõik TKM).

Areng. Sõja ajal, mil kunstnik tõmbus sageli oma Hellenurme suvilasse, kastus koloriit taas halli, sedapuhku sooja pehmesse tooni. Jätkub 1930ndatel Pallases alanud pedagoogitöö. 1944. aasta augustis tabab Vardit aga korvamatu kaotus: sõjatules hävivad tema korter ja ateljee koos maalidega, ka Pallase kooli hoone, kuhu ta oli viinud hulga maale. Kunstnikul on tunne, nagu oleks tema perekond maha lastud.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel Vardit veel hinnatakse: temast saab Tartu Riikliku Kunstiinstituudi maalikateedri dekaan, 1947. aastal nimetatakse ta professoriks. Ent 1950ndate algul kaotab ta töökoha ja visatakse ka välja kunstnike liidust. Põhjendus on: küündimatus. Vardi võetakse kunstnike liitu tagasi alles 1959. aastal.

1956. aastal algas aga Vardi loomingus uus tõus ning tema isikunäitus Tartu kunstimuuseumis 1961. aasta sügisel pakkus tõelise elamuse. 1958. aastal haaras ka Vardit abstraktsionismivaimustus. Selles laadis pöördus ta aga pigem XX sajandi alguse kunsti poole: tema tollane abstraktne looming meenutab Pariisi La Section D’Ori rühmituse (Albert Gleizes, Jean Metzinger jt) või 1940ndatel ja 1950ndatel esile kerkinud prantsuse maalijate (Maurice Estève, Jean-Paul Riopelle jt) lähenemist. Hilisperioodil pöördus Vardi tagasi impressionistide meelisteemade juurde pastelses koloriidis ja mõnevõrra hõrenenud, lõtvunud maalikäsitlusega.

Retrospektiivid. Suure Tartu maalija loomingut on pärast tema surma esitletud tihedamini kui nii mõnegi teise kolleegi oma. Tema 100. sünniaastapäeva puhul oli näitus Tartu kunstimuuseumis (kuraator Krista Piirimäe), Adamson-Ericu muuseumis („Impressioon ja abstraktsioon“, kuraator Ülle Kruus), Tartu Sebra galeriis ja Tallinna Põlendruumis (kuraator Enn Lillemets, teosed Mart Lepa ning René Kuulmanni erakogust). 2018. aastal näidati Kumus Aleksander Vardi rekonstrueeritud-restaureeritud pannood-triptühhoni „Kalevipoja õhtud. Lipu õnnistamine. Vabadussõtta minek“ (1938), mis samal aastal paigutati algsele kohale Eesti Üliõpilaste Seltsi majas. 2019. aastal leidis kunstniku suurepärane pannoo „Otepää maastik“ (1939) restaureerituna taas oma koha Vanemuise teatris.

Praegusel näitusel puuduvad küll Eesti Kunstimuuseumi tööd, kuid ka Tartu Kunstimuuseumi kogu, Enn Kunila ja veel mõne erakogu põhjal saab kunstniku loomingust igati hea läbilõike.

Palve. Aleksander Vardi näituse idüllilisuse toob hästi esile Pärnu uue kunsti muuseumi oma kogu väljapanek, kus kajavad vastu päevakajalised teemad, uppunud Estonia ja naiste saatus islamimaadel: näiteks Ana Maria Lorenzeni õlimaal „Nad magavad meres. Estoniale“ (1998) ning Fateme Goshehi akvarell „Liivaranna lilled“ (1990ndad). Selle väljapaneku nael on aga Peeter Mudisti suur õlimaal „Usu õpetus“ (2002) ja Mark Soosaare film selle maalimisest, kuhu jäädvustatud inimlik traagika läheb hinge ja mõjub ülevalt.