PEALELEND

R. V.

13. septembril tuli kultuuriministeeriumist pressiteade, et Tartu Kunstimuuseumist saab Eesti Kunstimuuseumi filiaal. Kas see on mõistlik samm? Mida see tähendab Eesti kunsti(kultuuri)kontekstis? Mida toob see kaasa Eesti Kunstimuuseumile, Tartu Kunstimuuseumile?          Rein Lang, Eesti kultuuriminister Tegu on haldusala korrastamisega. Tartu Kunstimuuseumi liitmist Eesti Kunstimuuseumiga üheks asutuseks on plaanitud aastaid. Kui ma ei eksi, siis algasid sellekohased diskussioonid juba kümme aastat tagasi. Ühel korralikul kunstimuuseumil (mitte ajada segi kunstigaleriiga) peab lisaks atraktiivsetele näituseruumidele olema ka restaureerimislabor, teadustegevus,  hariduslik tegevus ja kogudele korralikud hoiutingimused. Kõik see on Eesti Kunstimuuseumil olemas. Tartu muuseumil on vajalik olemas vaid osaliselt, kusjuures muuseumi kasutuses maja Vallikraavi tänavas ei vasta muuseumi nõuetele juba aastaid. Uue maja ehitamine Tartu Kunstimuuseumile käib riigile üle jõu. Leian, et 1,3 miljoni elanikuga riik alla 600 000 maksumaksjaga suudab maailmatasemel  üleval pidada ühe riikliku kunstimuuseumi. Oleme viimastel aastatel, eriti pärast Kumu, mis on ju üks neljast Eesti Kunstimuuseumi filiaalist, valmimist jõudnud läbi raskuste olukorda, kus võime väita, et Eesti Kunstimuuseum on võrdne partner maailma arvestatavatele muuseumidele. Tartu Kunstimuuseumi muutumine Eesti Kunstimuuseumi viiendaks filiaaliks teenib sama eesmärki.    

    Jutud Tartu kunstielu hävimisest, kui seal ei ole omaette riigiasutust riikliku muuseumi näol, on minu meelest kummalised. Meie eesmärk on just muuta Tartu kogud inimestele senisest palju kättesaadavamaks, edendada koostöös Tartu ülikooliga Tartus kunstiteadust ja näitusetegevust ning saavutada Eesti Kunstimuuseumi juhtimisel Tartu inimestele nii muuseumi kogude kui välisnäituste kättesaadavaks tegemine nende kodulinnas. Ma  loodan, et Tartu elanikud toetavad seda ettevõtmist. Oluline on ikka asja sisu, mitte kanne riigiasutuste registris. Paraku on tõsiasi see, et mõned tänase Tartu Kunstimuuseumi töötajad kaotavad töökoha, sest mitte kõigile ei tee Eesti Kunstimuuseum ja Tartu ülikool ettepanekut asuda nende teenistusse. Sealt tulebki otsida põhjust, miks kirjutatakse südantlõhestavaid kirju ja pöördumisi ning süüdistatakse valitsust seitsmes surmapatus.  Ja aeg oleks ka üle saada Tsaari-Venemaa aegsest Eesti jaotamisest Eestimaaks ja PõhjaLiivimaaks, kus mõlemal peavad olema oma institutsioonid ja sümbolid. Nii nagu tallinlased võtavad rahulikult Tartu ülikooli asutusi Tallinnas, võiks tartlased võtta rahulikult Eesti Kunstimuuseumi filiaali Tartus. 

Sirje Helme , Eesti Kunstimuuseumi direktor

Ma ei oska vastata, on see õige või vale samm, aga see on kultuuripoliitiline otsus ja nii tulebki hakata küsimust harutama. Selles otsuses on kaks kihti: üks, mis puudutab otseselt Tartu Kunstimuuseumi, ja teine, mis puudutab kultuuripoliitika üldisi suundi. Oleks päris hea, kui nüüd tekiks laiem aktiivne ja ka produktiivne diskussioon visuaalkultuuri tähendusest ja väärtusest, enamgi, kuidas üldse meie praeguses kiiresti ümberformeeruvas ühiskonnas kultuuri, institutsioone, riiki, tema mehhanisme kultuuripoliitikas,  eesmärkide erinevust jne käsitleda ja kuidas edasi toimetada. Millised on soovid, õigused ja vastutuse määr? Kas väikese riigi kultuur peaks olema nagu hulk erivärvilisi kivikesi või nagu tõsine graniidilahmakas? Kujutan ette, et diskussioon võiks käia nii kõrgel teoreetilisel kui ka pragmaatilisel tasemel, nii et osaleksid tegijad, et osaleksid otsustajad. Ma loodan tõsiselt, et see ka teoks saab, ühismeedias ollakse ju  väga aktiivsed.     

Küsimusele, mida toob ühinemine kaasa Eesti Kunstimuuseumile, võin vastata väga lühidalt: tööd ja muud jama. EKM on praegu kiirelt arenev organisatsioon, kus viimasel ajal on suurt tähelepanu pööratud just organisatsiooni identiteedi, väärtuste ja toimimismehhanismide arendamisele. Meil on tööd ja tegemist praegu väga palju. Ühinemine Tartu  Kunstimuuseumiga ei olnud tõesti ette planeeritud, ega seda ei saanudki planeerida. EKM on aga riigi keskmuuseum, mitte eraettevõte, ning võtame väga tõsiselt kultuuriministeeriumi otsust. Mis edasi saab, ma ei oska öelda. Ei ole mõtet anda ei positiivseid ega negatiivseid sõnumeid enne, kui vähemalt mingi elementaarne olukord on kaardistatud. Kõik teised mured taanduvad tagaplaanile küsimuse ees: kui Vallikraavi tänava hoone  on kogude asupaigana tõesti kõlbmatu, kuhu need siis ikkagi viia? Tartu linna need ju jääma peavad. Ja veel – juba liiguvad süüdistused, et me Tartu Kunstimuuseumi direktori Reet Margiga ei protesti kultuuriministri otsuse vastu, kuna kardame töökohta kaotada. See süüdistus ei põhine faktidel, sest kinnitan – ma kardan ainult nahkhiiri ja tonte ja absoluutselt kõiki linde.   

Reet Mark , Tartu Kunstimuuseumi direktor

Ma ei tea, mida ühinemine meile kaasa toob. Me alles hakkame neid plusse ja miinuseid vaagima. Ilmselgelt toob see kaasa iseseisva ostupoliitika kaotuse. Mida see tähendab meie kogudele edaspidi, ei oska öelda. Ma ei taha teha mingeid oletusi näitusepoliitika ja kirjastamise  osas. Mulle on praegu esmatähtis kõigi asjaosaliste kinnitus, et lauskoondamisi ei tule. Eesti kultuurikontekstis kaob üks iseseisev kõikvõimalikele raskustele vaatamata hästi toimiv kultuuriasutus. Mina saan väga hästi läbi kõigi loomadega, oht tuleb ainult inimestest.