Pealelend

R. V.

 Kristjan Mändmaa

Mida andsid briti graafilise disaini ajakirja Dot Dot Dot toimetajate loengud meie kujundajatele ja kujundustudengitele? Kas meil on pinnast, millega loengutes välja öeldud ideed haakuksid?

Loodetavasti andsid need loengud nii mõndagi. Tegemist on kogenud ja maailmas nõutud lektoritega, kes said suurepäraselt hakkama ka seekordse maratonilaadse loenguseeriaga. Kuuel õhtul järjest kuulajaid millegi sisukaga köita, see pole lihtne. Teemadeks olid loomulikult disain ja tüpograafia. Eriliseks tegi kuuldu uudne lähenemisnurk nimetatutele. Stuart Bailey osutas oma disainiloengutes disaini tihedale kokkukuuluvusele igapäevase elu ja teiste kultuurivaldkondadega. Mitmete näidete abil tõestas ta, et hea disain on asjakohane ja kontekstitundlik ning et head disaini võib teha igaüks, kui ta läheneb loomingule mõistuse ja südamega. Tema esitatud disainitaieste autorite hulgas oli kirjanikke, filmimehi, muusikuid, teadlasi. Peter Bilak vaatles süsteemseid lähenemisi tüpograafiale. Kahekesi koos pidasid mehed aga intrigeeriva loengu teemal ?Kõik ja mitte midagi?, mille käigus kanti publiku mõningaseks kimbatuseks klaveril ette ka John Cage?i omaaegne skandaalne teos ?4?33? s. o 4 minutit ja 33 sekundit vaikust. Lektorite eesmärk oli publik mõtlema ärgitada, avada nende silmad meie ümber leiduvate väikeste imede nägemiseks. Usun, et see mõningal määral ka õnnestus. Saadud vastukaja oli igatahes positiivne.

Kas Eestis on kohta sellisel ajakirjal nagu Dot Dot Dot? Mida meie ajakirjandusel oleks neilt õppida?

Autorid ise rõhutavad oma ajakirja mittestandardsust, avatust ja seikluslikkust ning ses osas võiks neilt ilmselt ka õppust võtta. Avatus ilmneb eelkõige väljaande sisulistes otsustes. Ajakiri liigub vabalt visuaalkultuurimaastikul, üritades teadlikult hoiduda ettemääratud programmist ja standarditest. Iga number sisaldab näiliselt seostamatuid teemasid, mis ajakirjaks kompileerituna ometi kokku kõlama hakkavad. Teemad on toimetajate sõnul tihti väikesed, jäädes kultuuri äärealadele, ent seejuures ometi üldistusvõimet. Uut  numbrit kokku pannes ei või toimetajad kunagi kindlad olla, mis sellest kõigest seekord välja tuleb. Rutiini tekkimiseks ei ole võimalust.

Eestis on sellise ajakirja jaoks kindlasti koht ? eelkõige huviliste lugemislaual, aga miks mitte ka inimlikku ja intelligentset mõtteviisi esindava väikese väljaande näol.