Pealelend — Elnara Taidre, kuraator

Reet Varblane

Kumus on juba mõnda aega vaadata sinu kureeritud näitus „Musta ruudu metamorfoosid. Malevitši tõlgendused Eesti kunstis“. Miks see teema on just praegu esile kerkinud ja kuidas on seda väljapanekut vastu võetud?

Näituseideed „Musta ruudu“ Eesti autorite tõlgendustest inspireeris Riikliku Vene Muuseumi projekt „Musta ruudu seiklused” (2007), mille kataloogi lugesin oma doktoritööd tehes. Malevitši krestomaatilisel „Mustal ruudul“ on tulemas suur juubel. Saja-aasta jooksul on see maal olnud lugematute vaidluste, diskussioonide, tõlgenduste, uurimuste, tsitaatide ja parafraaside objektiks. Lakoonilisele vormile vaatamata on „Must ruut“ sisu poolest avatud kujutis, mis toimib universaalse infokandjana, mahutades endasse väga erinevaid tähendusi ja filosoofilisi kontseptsioone. 2000. aastatel on märkimisväärselt kasvanud nii vene kui ka lääne uurijate Malevitši käsitluste arv, aga eesti kunstis, kus tema ideede järjepidevaks arendajaks võib nimetada eelkõige Leonhard Lapinit, on sidemed Malevitši pärandiga pigem nõrgad. Mind huvitasidki just meie kontekstile omased pigem kaudsed kajastused, mis aga demonstreerivad algallika jõulisust.

Pakkudes seda kontseptsiooni Kumu graafikakabinetile, pidasin silmas Eesti kunstimuuseumi kogudesse kuuluvaid Leonhard Lapini vastavateemalisi graafilisi lehti 1970. – 1980. aastatest ning Kiwa installatsiooni „Musta ruudu hajumine“ (2008). Nende kahe autoripositsioon on selle näituse tugisammas, mille kaudu sai avada kaht fundamentaalselt erinevat lähenemisviisi: modernistlikult heroiseerivat, absoluutse tõena väljakuulutavat ning postmodernistlikult mängivat, tähendusi nihestavat. Seega alustasin tööd näitusega eelkõige kui hüpoteesiga, et nii märgiline töö oleks võinud leida rohkem kajastusi eesti kunstis. Niimoodi sain muuseumikogude ja ka erakollektsioonide põhjal kokku päris mitmekesise – kuigi paratamatult subjektiivse ja teemat sugugi mitte ammendava – komplekti.

Olen positsioneerinud oma näitusevalikut „Musta ruudu“ tõlgenduste kollektsioonina, mis kogub võimalikult mitmekülgseid lähenemisi: näitusel eksponeeritud töödes tõstetakse „Musta ruutu“ esile avangardi manifestina, analüüsitakse Malevitši enda teoreetiliste tabelite võtmes, dekonstrueeritakse kunstiikoonina, paljastatakse selle kommertsialiseerimist, kaasatakse visuaalse arhetüübina nii kadumise kui ka lõpmatuse käsitlusse, muudetakse mustaks kas(t)siks või prügikasti põhjaks, hajutatakse ja tulistatakse maha. Kuna graafikakabineti puhul on tegemist üsna väikese eksponeerimispinnaga, pidin ennast otsingus ja valikus piirama. Seega kujutab näitus endast mitte niivõrd detailset uurimust, kuivõrd esmast kaardistust, julgus­tades teemat edaspidigi arendama.

Mis puudutab näituseretseptsiooni, siis olen seni valdavalt head tagasisidet saanud nii osalevatelt kunstnikelt kui ka kolleegidelt; rõõmustab asjaolu, et näitus olevat populaarne ka muuseumikülastajate seas. Siinkohal on kindlasti kaasa aidanud Raul Kalvo ja Helen Oja näitusekujundus, mille kohta olen kuulnud eriti palju kiidusõnu. Kujundajate pakutud totaalse ruumi kontseptsioon käsitleb üksikuid töid mitte eraldi võetuna, vaid ühe suure installatsiooni võtmes: saime eri autorite tööd panna aktiivsesse dialoogi, moodustamaks uusi kooslusi ja tähendusi. Näituseretseptsioonis tuli esile ka kommunikatsioonivigu, sest seda kiputakse liigselt seostama Malevitšiga – alates sellest, et on ikka uuritud, kas „Musta ruudu“ originaal on ka väljas, kuni küsimuseni, kuivõrd näitusel eksponeeritu peaks olema kooskõlas Malevitši algupäraste ideedega (mis on samuti ajas muutunud ja arenenud). Minu lähtepunktiks oli just jälgida Malevitši teose järelelu, kuidas „Must ruut“ elab edasi oma autori ideedest sõltumatu „triiviva tähistajana“. Praegusaegsed autorid on lähenenud sellele nii originaalkonteksti suhtes tundlikult kui ka isepäiselt ja omavoliliselt, rõhutades kunstnike vabadust XX sajandi kunsti pärandiga suhestumisel ja tõlgendamisel.