Pealelend: Enn Põldroos

Eero Epner

Olete kümmekonna monumentaalteose autor. Kuidas te nende loomiseni jõudsite ja milliseid võimalusi pakub monumentaalteos kunstnikule? Enn Põldroos: Olen alati olnud monumentaalkunsti koha pealt hingelt hell. Kaasaegse vabakunsti needuseks on minu arust nõrk funktsionaalne side eluga, tema jaoks poleks nagu kohta. Näitused on pääseteeks vaid osaliselt: kujutlen, et neid võiks vaadelda aruandena tehtud tööst, mitte aga kunstiloomingu sihtsadamana. Kunst seintel võib pakkuda väljapääsu. Mil määral tajusite nõukogude ajal monumentaalteoste formaadi poliitilist mõõdet? Poliitilisus tähendas „minu ajal” kroonu survet, mistõttu poliitika eiramisest kunstis sai omamoodi poliitiline hoiak. Kui kavandasin linnahalli gobelääneesriiet, käis minu ateljees riburada pidi asjaga tutvumas igat masti ülemusi, kõige kõrgemateni välja. Ju peeti seda tööd tähtsaks. Pidevalt esitati „ideoloogilisi” (loe: poliitilisi) nõudmisi. Sõnades lubasin teha kõike, kuid igasuguseid ausaid ja ebaausaid võtteid kasutades püüdsin neist soovidest mööda vingerdada. Lõpuks andsin tootmisse vargsi oma esialgse, muudatusteta kavandi. Kui asi valmis sai, ei mäletanud püsti seatud käsulaudu enam keegi. Ka see oli üks ajastu tunnusjooni. Siiski, tunnistan: torkasin sellele piltvaibale inimeste sekka Saturni koos oma rõngastega. Oli hea kuulutada ülemustele uhkelt, et see sümboliseerib kuulsusrikast Nõukogude kosmoseprogrammi. Vaene Saturn! Et aga suutsin säilitada oma töös üldinimliku mõõtme, siis ilmselt oli seegi poliitiline akt. Ju siis tegin poliitilist kunsti.

Kas ja milliseid monumentaalteoseid praegune avalik ruum vajab?

Küllap vajab. Missuguseid – ei taha seada piire.

Kas monumentaalkunst saab olla kriitiline?

Ega see kerge vist pole. Kriitika kipub olema midagi päevakajalist, on seotud hetkega. Monumentaalteos on aga ankurdatud inimeste silme ette aastakümneteks, koguni sajanditeks. Seega kompab ta igavikulist mõõdet. Kas kriitika ja päevakajalisus saab olla samaaegselt igavikuline – see oleneb juba kunstnikust. Andekale inimesele pole miski võimatu.