Majamuuseum hõlmab kõik inimesed, kes selles majas elavad, üks ideedest oli paigutada kunstiteosed loomuliku kodu keskkonda, kus kodu ja kunstiteose piir on hajutatud. Lisaks muutuvad eluruumid iga päev elamise tõttu, seega on tegemist igavikulisuse ja igapäevase askeldamise koostööga. Vaatajale on loodud võimalus kogeda teiste inimeste privaatruumides intiimsemat teemade ringi, keskendutud eelkõige kodu, elukoha ja loomingu mõtestamisele.
FKM peegeldab minu igapäeva. FKMi puhul on tegemist oma koha leidmise, defineerimisega, enda kehtestamisega ning tuleviku projitseerimisega. Vabakutselise kunstnikuna töötan iga päev kui muuseum. Ma olen oma kunstiprojektide loominguline ja tehniline juht, pean kommunikeerima ning turundama ennast, täitma igapäevaseid administratiivülesandeid, vastutama majanduslikult kõige selle eest, lisaks tegelema pidevalt loomingu hoiustamise ja säilitamisega.
Aasta tagasi iseloomustasid sa oma maja ehk siis ühte omaalgatuslikku kunstikeskust Tiib (aga ikka Pebre tänav 8) kui „pretensioonikat näituseruumi, kus tehakse/võimaldatakse ruumide eriomase spetsiifikaga ning asukoha perifeersusega arvestavaid, ümbruskonda käsitlevaid pikema- ja lühemaajalisi teoseid/tegemisi/üritusi” ja mida on kasutatud (ning rakendatakse ka edaspidi) residentuuripinnana (vt Sirp 2. III 2012).
Kas Flo Kasearu majamuuseum on üks pikema (või lühema)ajalisi tegemisi (üritusi) või oled muutnud keskuse profiili? Kui see on üks Tiiva projektidest, siis mis on järgmine?
Individuaalne FKM on mõnes mõttes kasvanud välja kollektiivsest Tiiva projektist. Teiste näituste kureerimine ja kohaspetsiifilisuseta tööde eksponeerimine Pebre tänavas ei tundunud õige olevat. Valge kuubi ruume on Tallinnas küll. Alguses oli meil mõte, et ma loon iga päev midagi Tiiva ruumi, aga tollal ma ei jõudnud seda teha (Köleri auhinna näitus ja teised projektid võtsid mu aja). Kohaspetsiifiliste tööde vajadusest kasvaski välja FKM, kus käsitlen mõtteid, mis mul on vabakutselise kunstnikuna kolme aasta jooksul selles majas elades ja vaikselt nokitsedes tekkinud. Eks vaatab, mis edasi saab.
Sa oled oma tööd enamasti teinud kindla konteksti tarvis (kuraatorinäitused). Kas nende tähendus on n-ö majamuuseumi situatsioonis palju muutunud?
Paljud mu tööd on nii ambivalentsed, et toimivad mitmel tasandil ja kontekstis. FKM on väga aja- ja kohaspetsiifiline: püsiekspositsioonis eksponeeritakse töid, mis on loodud selles majas elades ja mis suhestuvad FKMiga.
Video „Me oleme teel” sai algimpulsi Pebre 8 majast ja Pelgulinna elamurajoonist. Video „Estonian Dream” („Eesti unistus”) on eksponeeritud FKMi püsiekspositsioonis korteris number 5, selle video tegin seal elades. Teos räägib koduigatsusest ning kodus kui pantvangis olemisest. Video peategelane on kahevahel olemise ilmekas näide: ta tahab olla siin ja mujal, kodus ja kodust ära jne. Seega sobis see video ideaalselt majamuuseumi temaatikaga.
Video „Creative Estonia” („Loov Eesti”) on küll kuraator Rael Arteli tellitud Jaan Toomiku teose „15. mai – 1. juuni 1992” kommentaar. Kuid ma tegin selle eesmärgiga, et see toimiks ka iseseisva tööna, kõnetaks meie loomemajandust ning üldisemalt kapitalistlikku ühiskonda. See töö sobis ideaalselt minu muuseumi keldris asuvasse tehasesse – ilmestamaks irooniliselt Flo Kasearu kunsti tootmisliine.
