Pealelend: Illu Erma
Sa pakkusid nahakunstnike tänavuse aastanäituse ideeks „Re-realia” ehk taasreaalsus, taaskasutus. Miks? Kuidas kunstnikud kaasa tulid? Maailm on täis asju: vajalikke või mittevajalikke, olenevalt hindaja vaatevinklist. Tarbimistsükkel lüheneb, tootmistempo kasvab. Võngume selles rütmis leplikult või innukalt, kuidas kellelgi soovi ja võimalusi. Trendikamate elamuste hankimisel ununeb kiiresti kõrvale jäetud varasema leiu võluv asendamatus. Jäätmekuhilad kõrgenevad, kippudes võimsate maamärkidena summutama looduslikke kooslusi, ning pillav tarbimisharjumus seisab silmitsi ökoloogilise kriisi ning küsitava jätkusuutlikkusega. Inimesed näevad teadvustatud puuduseohus tavaliselt lahendusi ennekõike kokkuhoius. Säästva elu- ja mõtteviisi korral luuakse väärtus millestki, mis on kõrvaleheidetuna tarbetuks muutunud. Selline suhtumine on ka sügavalt eetiline. Aina uut jahtides toodab inimene juurde ajutisi elustiile, ideid, materjale, esemeid, risustades mõtlematult elukeskkonda.
Eespool nimetatud põhjustel on nahakunstnike tähelepanu keskmesse tõusnud üks disaini praegustest võtmetrendidest– taaskasutuse/uuskasutuse idee. Esialgu vestluses üsna muuseas poetatud fraas naha kui juba olemuselt taaskasutatava materjali kohta (kõlab küll veidi jõhkralt!) viis mõtte paljude moest läinud, moraalselt vananenud või muudel põhjustel tarbetuks tunnistatud esemeteni, mille füüsiline kasutusiga eeldanuks veel jätkuvat kontakti selle hüljanud omanikuga. Hinnaline materjal teokas töömeheeas vedelema jäetuna või prügimäele kantuna, räägib ülbelt hoolimatust raiskamisest, kui aus olla. Selle väite võib loomulikult märgistada vaese sauniku vaatepunktina, milles puudub elegantne lõtvus ning suurilmlik arrogants, nimetada seda prügikolli filosoofiaks jne. Aga tõele au andes on inimene selles maailmas just saunik, kellele on antud elamise võimalus temale mitte kuuluval maamunal ning seetõttu võiks ta ainuüksi tänulikkusest teha rohkem selle keskkonna säilitamise nimel.
Enesest mõista ei saa seda positsiooni hinnata enamaks „liblika tiivalöögist”, mille mastaapsemad tagajärjed nähtamatuks jäävad, kuid isiksuste tasemel ehk Kaval-Antsu kaabu põhjatu aplusega samastumist heaks kiita ei luba. Meie väärtusskaalad on erinevad ning teod on meie valikute tagajärg. Nii pälvib ka maailmavaateliselt tingitud loomeruumis tähelepanu sellest mõjutatud aspekt. Iga taiese kontseptsioon lähtub suuresti autori eluhoiakust, väärtusarusaamadest või lihtsalt mängulustist. Seetõttu häälestusid ka nahakunstnikud teema suhtes erinevalt: kohtas eitavat suhtumist prüginäitusel esinemisse ja samavõrra oli loovalt kaasamõtlejaid, kes suundusid tegudele.
Näitusel „Re-realia” osalesid kunstnikud töödega, mis propageerivad säästvat eluviisi ja juhatavad mõtlema järjepidevusest ökoloogilise/ ökonoomse võtmes. Sageli osutavad autorid nn prügikastiesteetika vahendusel semiootiliselt rikkale struktuurile, mis tekkinud vana ja uue sidumisel tähenduste ladestumise läbi. Kas võiks leida nahast paremat meediumi vahendama ajaliku-vajaliku sõnumeid ajas kogetust? Tööde autoritel on nende tabamiseks teritunud pilk ja enamasti vaimukalt mänguline idee, mille vabastas liigtõsidusest juba teisel ringil prügikastikandidaadist nahk, kinkides võimaluse lustida, rüütamata end eksistentsiaalse tõsidusega. Loomulikult võib ideekandjaks olla ka mõni muu taaskasutatav materjal. Idee sünniga kerkib ju alati küsimus selle teostamise viisist, sealhulgas materjalist. Nahk nõuab siiski teatavat respekti. Olgu siis argumendiks materjali kulukus või selle bioloogiline unikaalsus, mõlemad pidurdavad tihtipeale vaba loomingulisust. Kes aga ei ihkaks rohkem vabadust? Nii saigi „Re-realia” teostumise põhjuseks soov rebida end lahti tavapärasest protsessist, kus etteantud teemaks on konkreetne köitetõlgendus või aksessuaaridisaini raamistik.