Pealelend – Kai Kaljo, kunstnik

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mida ette võtta, et monumentaalmaali osataks hinnata, et seda ei hävitataks kergekäeliselt?

Eestis on püütud nõukogude aega nagu olematuks teha, kõik tolleaegsed majad ümber ehitada või lammutada ja nendega koos ka monumentaalkunsti teosed. Kui alguses oli niisugune mõtte­viis ehk arusaadav, siis praegu mõjub see lihtsalt harimatusena. Õõvastav on kuulda, kui näiteks tõsimeeli arutletakse selle üle, et lisada Maarjamäe memoriaalile Maarja kuju või püstitada Balti jaama pink, kus istuvad Jaak Joala ja Urmas Ott vms. Need arutlejad ei ole kunstiharidust saanud, neil ei teki isegi kahtlust, et äkki nad ei ole kompetentsed. Ise olen pidanud maha pikki kurvastavaid vaidlusi inimestega, kelle meelest parasiteerivad kunstnikud maksumaksja kulul.

Kõigi näituse „Nähtamatu monumentaalmaal“ videos kajastatud juhtumite ühisnimetaja on samuti kunstialase üldhariduse puudumine. Kunstitunde on üldhariduskoolis liiga vähe ja neid annavad sageli vastava hariduseta inimesed. Harivaid, sisukaid kunstisaateid pole televisioonis meil juba paarkümmend aastat. Selle asemel võime Youtube’ist vaadata videot „Teeme ise viie minutiga kauni õlimaali“, mis süvendab arvamust, et igaüks on kunstnik. Lisaks on kunstniku staatus ühiskonnas drastiliselt langenud, sest kes see ikka austab inimest, kes peab ise peale maksma, et oma tööd teha.

Mis puutub neisse hävitatud freskodesse ja vitraažidesse, millest videos juttu, siis on otsustajate hulgas olnud ka sisekujundajad. Millistel kaalutlustel need otsused on tehtud, seda ma ei tea, sest monumentaalmaalide autoreid nende arutelude juurde paraku ei kutsuta.

Üht asja saaks juba praegu muuta: kui tellijal ja ehitajal on odavam kunsti­teos puruks peksta (!!!), ei tohiks nad seda seaduse keelu tõttu teha, vaid oleksid kohustatud kunstnikku olukorrast teavitama ja kompromissi leidma. Vitraažid saab ju lihtsalt teisaldada või soovi korral ümber teha vms – iga variant on parem kui need lihtsalt prügikasti visata! See ei nõua isegi mingit raha. Freskode ja sgrafiitodega on natuke keerulisem, aga kui asi on seda väärt, leitakse kindlasti võimalus need teisaldada. Ja muidugi kõige lihtsam lahendus: äkki jätaks selle osa Eesti kunstiajaloost restaureerituna oma kohale, nii et neid saaksid näha ka tulevased põlved?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht