Pealelend: KETLI TIITSAR

R. V.

  tarbekunsti- ja disainimuuseumi projektijuht, triennaali töögrupi liige

 

Kas praegune triennaal õnnestus?

Triennaali eesmärk on luua laiapõhjaline foorum, geograafiliste piiranguteta lava, millel iga kolme aasta tagant võiks välja tuua tarbekunsti ideede potentsiaali. Kui arvestada, et ühtekokku laekus üle 300 avalduse ja näitusele valiti kolmandik, võib triennaali kindlasti õnnestunuks pidada. Vana ja uut kõrvutava teema “Kaks lähedast” ja 3+1 arhitektide lakooniline, koostamisprintsiipi rõhutava kujunduse tõttu on näitus vaatajale hästi jälgitav. Rohkem kui 20 väljastpoolt Eestit kohale saabunud kunstnikuga vesteldes pidin sageli selgitama, millest siis ikkagi väikse Eesti tarbekunstilembus ja kuidas on võimalik, et selline üritus toimub just siin. Valdavalt räägitakse mujal käsitööst ja kunstist ning nende vahel haigutavast kuristikust. Enamasti hoiab iga eriala omaette, igaühel on oma probleemid ja hingamine. Kokkuleppeliselt nimetatakse tarbekunstiks ehk veel muuseumi seinte vahel eksponeeritavat esemelist ajalugu.

Eesti tarbekunsti renomee on aga olnud suletud N Liidus väga kõrge, mis on kindlasti vaadeldava triennaali jätkusuutlikkuse üks mõjuvaim põhjus. Sõjajärgselt Admason-Ericu välja võideldud uudne õppesüsteem, kus tarbekunsti õpetati kõrghariduse tasemel viis aastat, lõi soodsad tingimused kõigi tarbekunstierialade arenguks. Arengut toetasid ka kümnendid, kui ideoloogilistel põhjustel polnud kujutavale kunstile pooltki nii palju lubatud kui tarbekunstile. Järjepidev areng ja pikad traditsioonid on põhi, millele tarbekunst Eestis ka täna kindlalt toetub. Kummaline, kuid hea on tõdeda, et maailma mastaabis on rakenduskunsti triennaali formaat eriline.

Mida eripärast võib seekord välja tuua?

Iga triennaal kannab oma ideed ja on seega unikaalne. Seekord on mul eriti hea meel, et õnnestusid seminar ja triennaalile saabunud kunstnike presentatsioonipäev. Kui 2003. aasta triennaalil kuulas kolleege maksimaalselt 10 inimest, siis seekord oli kohal üle 70 kuulaja. Esinesid tekstiilikunsti taustaga Hollandi ehtekunstnik Mecky van den Brink, kes on kodanlikud nipsasjakesed seinakõrgusteks fotodeks suurendanud. Tööstusdisaineri haridusega Heli Hietala (Soome) tutvustas lauahokimängu, kus vastasvõistkonnas mängivad ema ja isa litrisse valatud beebit omavahel togivad. Taani kultuuriministri soov teha taani kultuuri Top 20 oli vallandanud Marie-Louise Kristensenis soovi luua samateemaline medalite sari. Outi Liusvaara (Soome) on arheoloogina dokumenteerinud oma kodus need esemed, mis ta ise on sinna toonud. Üle aasta kestnud põhjaliku töö tagajärjel selgus, et kunstnikul on kodus 6168 eset, millest 1437 ei kasuta ta mitte kunagi, 2209 aga vaid korra aastas. Need on vaid üksikud näited kuueteistkümne üles astunud kunstniku töödest. Esimest korda on triennaalil ka satelliitnäitused. Tarbekunsti ja disaini vaid Eesti-keskselt käsitlev Anneli Porri ja Pille-Triin Männiku kuraatoriprojekt “Teadus ja tänapäev” on hajutatud muuseumi naabergaleriide vahel. Hea meel on ka Hollandi Gerrit Rietveldi akadeemia ehteosakonna I ja II kursuse üliõpilaste triennaali teemat analüüsiva reaktsiooni eksponeerimise üle  EKA galeriis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht