Pealelend – KRISTEL AIMEE LAUR, dokfoto keskuse juhataja

TRIINU SOIKMETS

13. novembril anti Juhan Kuusi dokfoto keskuse juhile Kristel Aimee Laurile üle Prantsusmaa kunstide ja kirjanduse rüütlijärgu orden silmapaistva, pühendunud ja kõrgetasemelise töö eest Eesti-Prantsusmaa kultuurisuhete edendamisel fotograafia valdkonnas.

Prantsuse suursaadik tõi tänu­kõnes esile sinu „sotsiaalselt tundliku närvi ja briljantse kunstilise silma“. Mis osa on siinjuures sinu psühholoogia- ja disainialasel taustal? Kuidas jõudsid dokfoto keskuseni?

See kõlas tõesti uhkelt ja paitas hinge! Arvan, et tundlikkus on minu n-ö pärisosa, mis on kasvanud koos minuga, suunanud mind neid erialasid õppima, end neis arendama ja teostama. Samuti hindan väljaspool formaalset haridust omandatut – loen, reisin, käin näitustel, teatris, kinos, kuulan muusikat, kogen kultuuri laiemalt. Elu on mind kokku viinud erinevate inimeste ja oludega, mis on avardanud maailmapilti ja tunnetust. Dokumentaalfotonäituste kureerimine ja kujundamine ühendab selle kõik tervikuks.

Mind on alati paelunud inimene ja tema käitumine, inspiratsiooni jagamine ja positiivsete muutuste loomine – olen idealist. Pärast kümneaastast karjääri psühholoogia ja hariduse valdkonnas tundsin, et soovin oma loomingulisele poolele professionaalset väljundit ja läksin kunstiakadeemiasse disaini õppima. Ühine huvi dokumentalistika vastu viis elukaaslasega äratundmiseni, et siin vallas saaksime oma taustad ühendada ja koos tegutseda, samuti oli selline keskus Eestis puudu. Nüüdseks oleme kuue aasta jooksul kureerinud ja esitlenud umbes 60 dokumentaalfotograafia näitust ning tegevus on mitmekülgsem.

Eesti publikuni on jõudnud sellised prantsuse autorid nagu Robert Doisneau, Vincent Tremeau ja Emmanuel Tussore. Miks just nemad?

Väärtustame keskuses dokumentaalset fotot, kus on tasakaalus lood inimkonnale olulistest teemadest ja fotograafide individuaalsed väljendused. Ühelt poolt soovime tutvustada tunnustatud klassikute loomingut (nt Doisneau), teiselt poolt esitleda dokumentalistika võimalusi – näiteks kuidas jutustada fotode abil keerulisi lugusid. Tremeau ja Tussore’i projektid olid väga erinevad ning kui neid võrrelda Robert Capa või Juhan Kuusi fotodega, tekibki omamoodi sõja- ja kriisidokumentalistika fotodiskursus, mis tõstatab aktuaalseid küsimusi ja näitab võimalusi nende käsitlemiseks.

Mida tähendab tunnustus sulle kui oma valdkonna eestvõitlejale ja sulle kui inimesele?

Jagan enda osaks saanud tunnustust kindlasti oma partneri, dokfoto keskuse kaasasutaja ja kuraatori Toomas Järvetiga, kellega oleme selle võrdselt ära teeninud – seda mainis ka suursaadik, aga ordenit jagus kahjuks ainult ühele.

Kindlasti on kergem olla märgatud ja tunnustatud seal, kus sinu tegevust mõistetakse ja hinnatakse. Prantsusmaa on fotograafia sünnimaa, seal ollakse selle väärtusest ja jõust teadlikud. Eestis on see olnud raskem ja osalt seetõttu ongi keskuse eesmärk arendada ja toetada dokumentaalfotograafia valdkonda. Saame üha enam tagasi­sidet, et teeme oma tööd hästi. Kuid tunnustus viib keskuse hoopis teisele tasemele ja lisab rahvusvahelisele suhtlemisele kvaliteedimärgi. Usun, et tegu on märgilise sündmusega, mis näitab dokumentaalfotograafia tähtsust ning loodan, et see innustab teisigi sellest huvituma ja selles vallas tegutsejaid jätkama. Olen väga liigutatud ja tänulik, et keskuse pühendumist ja tööd on tähele pandud ning et keegi esitas meie kandidatuuri ordeni pälvimiseks.

Kuidas Eestis dokumentaalfotograafiat rohkem väärtustada ja miks?

Suur väärtus on alati märkamises, huvitumises, kaasamises ja väljendatud tagasi­sides, tunnustuses, aga kindlasti ka rahalises toetuses. Keskuse poolt kutsun üles tulema meie näitustele, investeerima dokumentaalfotosse, korraldama keskuses oma üritusi ning muidugi toetama valdkonda laiemalt. Hõikan ka valjult välja, et otsime metseene.

Mind võlub see, et dokumentaalfotograafide käes on mineviku, oleviku ja tuleviku võtmed ning nende töö peegeldab maailma, milles elame, ja seda, millised inimesena oleme. Kuid lisaks sellele, et nad peavad järgima eetilisi kohustusi ja säilitama meediumi autentsuse, on neil ka ambitsioon seda kõike teha fotokunstiliselt kõrgel tasemel ja loominguliselt isikupärasel viisil. Kõik see teebki dokumentaalfotograafiast väljakutserohke valdkonna, mis lisaks kunsti- ja kultuurikogemusele on ka ajaloolise väärtusega.

Dokumentaalfotograafia näitus räägib külastajale väga palju sellest, kes ta ise on, kuidas ta elu kogeb ja mõtestab ning kui palju on temas soovi rohkem teada saada. Selline kogemus on sageli peegliks ja tõehetkeks. Kes ma olen? Mis mulle korda läheb? Miks? Ehk siis jõuame tagasi algusesse – dokumentaalfotograafia aitab arendada sotsiaalselt tundlikku närvi ja briljantset kunstilist silma.