Pealelend: Ülar Mark, Arhitektide liidu esimees

 

  Arhitektid ja ka teised loomeliidud (näiteks kujurite ühendus) on viimasel ajal järjest tulnud välja mitmete avalike pöördumistega võimuasutuste poole. Kas Eesti valitsus, riigikogu ja ka Tallinna linnavalitsus on kuidagigi reageerinud?

Ma ei saa kõigi eest kosta, aga meie viimasele pöördumisele pole küll midagi vastatud. Pöördumisi on vaja, sest teisiti ei saa: kui riigikogus rünnatakse otseste valedega meie liidu juhatuse nimel rääkivat inimest, siis peame küll sellele tähelepanu juhtima. Kui nüüd ajaloos natuke tagasi minna, siis see on süsteemne käitumine, mida on võimalik jälgida Sakala keskuse ümberehitamise plaani algusest saadik.

Tollal kuulus Krista Kodres linnavalitsuse komisjoni ja võttis teravalt sõna. Tema kohta ilmus väga kiiresti Evelyn Sepa laimav artikkel Kesknädalas: justkui Kodres oleks selle pärast sõna võtnud, et on huvitatud isik, sest Emil Urbel kaotas Sakala võistlusel. Tegelikult Emil Urbel sellest võistlusest osa ei võtnud ja ei ole kunagi sellega seotud olnud. Saan rääkida muidugi vaid neist juhtumeist, mis on faktiliselt lehtedes kirjas, kuid see on jäämäe tipp selle kõrval, mis toimub. Nüüd on Sakala kontekstis vaadatud, kes on kõige rohkem sõna võtnud: see on Margit Mutso, järelikult ründame teda.

Kui vaadata riigikogu protokolli, siis võib sealt lugeda, mismoodi Keskerakonna nimel oli tehtud tõsine uurimustöö ja paisatud välja hulk oletusi ja valet. Riigikogus rünnata kedagi isiklikult, kelle kohus on edastada arhitektide liidu seisukohti. Margit Mutso on aastaid seisnud teiste ehk arhitektuurivõistluse võitjate eest, mitte enda eest. Selle nädala muinsuskaitse nõukogu järel ründas kultuuriminister Margit Mutsot samade argumentidega, süüdistades teda isiklikes huvides.

Samasse valdkonda kuulub Karin Hallase juhitud arhitektuurimuuseumis ebatavalise järvelvalve korraldamine otsekohe, kui Karin Hallas oli teravalt sõna võtnud. Kõige kurvem on, et ma ei tea, kas see on valitsuse või ühe erakonna poliitika: avaldada survet vale ja laimuga, et kõik urgu poeksid ja enam nina välja ei pistaks. Selget hinnangut pole kuulnud ei ühelt ega teiselt poolt. Kui jälgida, mis toimus linnavalitsuse hoone asupaigaga, siis arhitektide liitu sõimati ju otseselt terroristlikuks organisatsiooniks, kellega läbi ei räägita, minu kohta ütles aselinnapea Kalev Kallo televisioonis, et ma valetavat. Süüdistatakse selle asemel, et öelda täpsemalt, milles peitub vale. Samas saates ilmnes, et eksis Kalev Kallo.

Mitte kordagi ei ole ei Kalev Kallo, Evelyn Sepp ega ka Raivo Palmaru vabandanud selle pärast, et nad on eksinud. Võin kuidagi mõista Peeter Rebase produtseeritud valesid ja meedia vingerpusse: see ju kõigest vahend raha juurde jõudmiseks. Kui aga asi jõuab nii kaugele, et riigikogu ees valetatakse suurima erakonna nimel teadlikult eraisiku kohta, siis on see tõsine riiklik küsimus.   

 

Sama erakonna juhitud linnavalitsusest astus tagasi linna planeerimisameti juhataja Ike Volkov. Kas Tallinn on valmis, et linnaarhitekti pole enam vaja? Kas sellele kohale on lootust saada uut asjalikku spetsialisti?

Kui vaadata, kui palju linnavalitsuses lisaks Ike Volkovile on loobunud seal töötamast ja kui paljud sealt plaanivad ära minna, siis on asi enam kui tõsine linnaruumi planeerimise seisukohalt. Kui vaadata, mismoodi on käitutud Kalevipoja ja linnavalitsuse hoonega, siis on ju täielikult spetsialistide arvamust ignoreeritud, ignoreeritud on ka linnavalitsuses töötavate  spetsialistide arvamust. Poliitilised otsustajad arvavad, et ainult nemad teavad, kuidas asjad käivad. Üldse imestan, et Ike Volkov seal nii kaua vastu pidas. Küsimus on selles, kus lõpeb poliitika, kus algab planeerimine ja arhitektitöö. Praegu pole poliitikal algust ega lõppu. Ongi hea, kui arhitekti, spetsialisti pole ees, saab raha kokku hoida.

 

Mis lootused on: oodata ära, kuni tuleb uus linnavalitsus, või on mingi võimalus survet avaldada?

Sellest kõigest peab selgelt ja ausalt rääkima ning samal ajal hoiatan kõiki neid, kes tahavad selgelt ja ausalt rääkida, et nad võivad langeda isiklike rünnakute ohvriks. Nad peavad teadma, mis valiku nad teevad. Uute rünnakute ootel pean tõdema, et nii see praegu kahjuks on.

Üles kirjutanud Reet Varblane