PEALELEND: Marge Paas

R.V.

Kuidas oled rahul tänavuse „Plektrumi” festivaliga ning robotite ilmumisega meie linnapilti, näitusesaali ja teadvusesse? Mida tõstad esile?        2010. aasta „Plektrumi” loosungiks oli „Kas sa armastaksid robotit”? Meie idee ei olnud laskuda tehnikamaailma ning pakkuda konkurentsi Robotexile, vaid avada seda teemat kultuurikontekstis. Teema oli suhteliselt keeruline, kuid festivali 12 päevale tagasi vaadates tundub, et ürituste, seminaride ja muusika- ning  kunstiprogrammi kaudu avasime selle teema küllaltki hästi.      Tagasiside ja tunnustus külalistelt  oli suur, nähti värskust ning mõisteti, et Eesti on see koht, kus oma loovust rakendada ning tõstatada kultuurikriitilisi küsimusi tehnoloogilise kultuuri ajastul (vastukaaluks teemavaesusele „Ars Electronica’l” ja ISEA-l). Miks? Eesti noored aktivistid, näiteks loomelinnakute noored ja Uuest Maailma seltsirahvas, pakuvad seda loovust, mida läänelik kommertsialiseerunud kunstiturg enam ei paku.

„Plektrum” ei ole kunagi olnud ega saa olema hübriidülevaatenäituste  korraldajaks. Siin ei pakuta uusi innovaatilisi tehnoloogilisi saavutusi, vaid pakume oma programmi kaudu seda, et hakataks nende probleemide peale mõtlema. Võimalik, et seda on eelkõige meil Eestis väga vaja ning eriti tõsise väljakutse ees on 2011. aasta „Plektrum”, kui teema on „Elu?”. Samas pakume ka võimalust olla uue kultuuri keskel vastukaaluks tavapärasele kunstikogemusele muuseumis või galeriis.     

Eriti tahan esile tõsta robotilugude näitust Rotermanni kvartalis, selle võttis nõuks ära teha „Plektrumi” meeskond.  Idee tekkis selle aasta teema arutamise ajal. Mis ja kus on üldse Eesti kultuuriloos robotilugusid kasutatud? Leidsime päris häid pärleid, alates Epliku laulusõnadest „Robotite rünnak” kuni kuulsa telelavastuseni „Rops”. 

Lisaks meie „Mõttemasina” loengud  Von Krahli teatris. Koorus palju mõtlemapanevat, samas ka kriitilist. Millal siis iBookist kulgeb läbi iPhone’i tee iRobotini? Viimast mõttekäiku lahkas ulmekirjanik Hal Duncan Glasgowst ning väga hästi ulatas teema juba ka 2011. aastasse, kui bioeetika ja biokunst on festivali võtmeküsimused. Hästi palju pinget pakkus Karl Bartose loeng Kumus mürast, helist ja masinatest,  visuaalidest. Rõhutan, et samal ajal oli Eestis Pärdi pidunädal, kusjuures Pärdi loomingu primaarne joon on vaikus. Need kaks ühel nädalal – vaikus ja müra, Pärt ja Bartos – lõid kontrasti Eesti muusikaelus täpselt samal ajal, mis jõudis vist väheste teadvusse.       

Korraldajana olen õnnelik, et Eesti publik on juba avatum. Ma teen festivali „Plektrum” viiendat aastat ja juba ei pelga näituse külastaja interaktiivset taiest puudutada, sekkuda, mõjutada ning on tekkinud ka julgus „Mõttemasinas” diskussiooni alustada. Publikut kõnetav taies tänaval ei ole ka enam pelgalt mingi mittemidagiütlev asi, vaid sellest on saanud möödujale huvipakkuv objekt. Kõik see paneb „Plektrumi” meeskonna tegutsema ja ideid kirja panema 2011. aasta tippsündmuseks Eesti elektroonilise kultuuri maastikul.

Küsinud R. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht