Pealelend: Merike Alber,

R. V.

Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor  

Mida tähendavad muuseumikogud? Kas tuleb aja jooksul kujunenud kogud tervikuna säilitada?

Muuseumide üks tähtsam ülesanne ongi muuseumikogu säilitamine tuleviku jaoks. Muuseumikogu on muuseumi süda ja sellel rajaneb muuseumi tegevus. Ilma koguta muuseum ei ole muuseum, vastasel juhul on tegemist mõne teise institutsiooniga. Kogu kujunemine on pikaajaline ja keeruline protsess, millest on osa võtnud mitmete põlvkondade muuseumitöötajad.

Tahan uskuda, et nii jätkub see ka tulevikus. Mitte mingil juhul ei tohi museaale kogudest võõrandada lihtsalt sellel põhjusel, et need ei vasta meie praeguse ajahetke (esteetilistele, poliitilistele jms) arusaamadele. Vastasel juhul eitame mingit osa ka oma ajaloost ja kultuurist. See on eetika küsimus. Kes võtaks(id) otsustuse ja moraalse vastutuse sel juhul enda kanda?

Kas eesti tarbekunst (selle paremik) tuleks koondada tarbekunsti- ja disainimuuseumisse või on õigem, kui seda leidub mitme muuseumi kogudes? On meil mõtet eristada Tallinna ja Tartu tarbekunsti?

Ei arva, et kogu eesti tarbekunst peaks ilmtingimata koonduma tarbekunsti- ja disainimuuseumisse. Uurijatele ja kuraatoritele oleks see kindlasti parim lahendus. Otsuste tegemisel tuleks arvestada, kas teised muuseumid arendavad oma tarbekunstikogu edasi või ainult säilitavad seda, millised on säilitustingimused ja kui suur on eriala tundjate potentsiaal selles muuseumis? Ei tea mingit põhjust, miks peaksime eristama Tallinna ja Tartu tarbekunsti.

Küll aga ei pea ma kõige õigemaks Tartu kunstimuuseumi otsust anda üle tarbekunsti- ja disainimuuseumile ainult osa oma tarbekunstikollektsioonist (tekstiil, nahk, disainmööbel) ning jätta endale keraamika- ja metallikogu.