Pealelend – Merike Estna, kunstnik

JUHAN RAUD

Veel viimaseid nädalaid on Veneetsias avatud tänavune biennaal, kuid juba on välja valitud järgmine kunstnik, kes esindab Eestit selles vaikselt vee alla vajuvas linnas 2026. aastal. Merike Estna maalid ei püsi enamasti neile ette antud raamides, vaid ületavad lõuendi piire ning suhtlevad sedasi neid ümbritseva maailmaga. Kunstniku voolaval loomingul on arvukalt keskmeid, kuid sealt pole kunagi puudu protsessuaalsus, liikuvus ja dünamism.

Mida plaanid Veneetsias näidata? Mis on keskne teema või põhiasi, mille kallal sa praegu töötad?

Sellest, mida ma Veneetsias näidata soovin, ei tahaks veel väga rääkida. Esitasin konkursile idee, aga see on praegu algfaasis ja seepärast sooviksin pigem enne asjad enda jaoks kindlamini paika saada. Võin siiski mainida, et kindlasti on mulle selle projekti puhul tähtis maali aktiveerimine ja performatiivsus.

Ma olen juba pikemat aega otsinud oma loomingus viise, kuidas saaks maal olla rohkem elu osa või isegi n-ö elus objekt. Sain tõuke juba aastaid tagasi, kui lugesin Boris Groysi raamatut „In the Flow“. Mind inspireeris väga tema mõttekäik: „If all present things are transitory and in flux, it is possible and even necessary to anticipate their eventual disappearance.“ („Kui kõik praegu olemasolevad asjad on püsitud ja pidevas muutumises, siis on võimalik ja isegi vältimatu ennustada nende kadumist kunagi tulevikus.“) Sealt võib juba edasi arutada selle üle, kuidas kirjeldada praegust alati libisemises ja liikumises olevat maailma maali kaudu. Mis on püsiv?

Ma hakkasin järjest enam oma loomingus püüdlema selle poole, et käsitleda maali elusana. See tähendab, et ma ei näe maali kui lihtsalt objekti, mis oleks lukustatud sellesse ajahetke, mil ta teostati, vaid kui midagi, mis elab ajas edasi ning mille vastastikused suhted ümbritseva maailmaga mõjutavad selle eksistentsi jätkuvalt edasi. Või siis teisiti öeldes: maal kui miski, mis õigustaks lõputut hulka erinevaid lähenemisviise või vaatenurki ja mis seetõttu püsiks elav või liikumises. Sellest lähtuvalt on mind pikalt huvitanud ka performance ja performatiivne kohalolu. Nõnda elab näitus või installatsioon alati oma elu edasi.

Olen aja jooksul proovinud ka erinevaid maali aktiveerimise variante. Näiteks mu töö „Red Herring“ oli piknik maalil. Esitlesin seda nii Kiasma muuseumis, Helsingis kui ka New Yorgis näitusel „Art in General“. Või siis minu teos „Muna, vastne, nümf“ on maalipannoo keraamilistel 840 × 430 cm plaatidel. See sai algselt teostatud XIII Balti triennaali „Unusta tont“ tarbeks. Sellel teose peal liikudes püsib töö vaataja jaoks pidevas teisenemises.

Järgmise Veneetsia biennaalini on veel sutike aega. Kas oled valmis selleks, et su plaanid vahepeal radikaalselt muutuvad? Kui paindlikud need on? Mil määral oled sa muutusi juba sisse arvestanud?

Ma arvan, et mu praegune põhiidee sellest, mis seal paviljonis toimuma hakkab, jääb paika, aga mitmed detailid selle juures on veel lahtised ja vajavad läbiarutamist. Aega on tõepoolest veel päris palju ning praegu on eesmärk projekt korralikult läbi töötada ja täiustada. Ma tegelikult loodan, et see areneb enne valmimist veel märkimisväärselt.

Mida kõige rohkem ootad, mida kõige enam pelgad?

Mõistagi ootan Veneetsiat, ma tahan seal täide viia ühe oma ambitsioonikama idee ning Veneetsia biennaal on selleks ainukordne võimalus. Samas on see mulle ka suur väljakutse, nii et hetkel ma võib-olla pelgan kõige enam selle näituse esimest päeva.

Tõtt-öelda ma Veneetsia projektist praegu ootuse või hirmu võtmes ei mõtlegi. Olen väga tänulik, et minu projekt valiti välja viimase kuue finalisti seast. Need olid kõik kunstnikud, kellest äärmiselt lugu pean. Usun, et selle projektiga töötamine tuleb väga põnev.

Igapäevaelus ootan pigem lihtsaid asju. Kuna me praegu viibime perega Mehhikos, siis ootan talvist Eestisse sõitu, lund. Hommikuti ootan stuudios viibimist ja vabu päevi. Mehhikos valmistun kevadel galeriis Karen Huber tulevaks isikunäituseks, mis avatakse aprillis. Valmistun ka soolovälja­panekuks Salon Acme messil, mis toimub veebruaris ning kus mind esindab samuti galerii Karen Huber. Üldiselt pelgan kõige rohkem vist sõda.

Kui palju mõjutab sinu loomingulist protsessi maailmas toimuv? Kui poliitiline näiteks see Veneetsia projekt su enda meelest on?

Mind mõjutab päris tugevasti see väljapääsmatuse tunne, mis valdab maailmas toimuvat jälgides. See jõuab tihti, kas siis otse või mingil sümboolsel kujul, ka minu töödesse.

See on suuremas mastaabis alatasa kohal, aga mu tööd kajastavad tihti ka hoopis argisemaid pisiasju igapäevaelust. Näiteks lihttööde tegemine, mis on ellujäämiseks vajalik, ja nende tegevuste seos traditsioonilise käsitööga. Väga palju kajastub mu töödes ka mu pereelu, ümbritsev kultuur ja loodus. Näiteks suvel Temnikova & Kasela galeriis olnud näitusel oli mitmel maalil minu abikaasa kirjutatud luulet.

Mu Veneetsiasse pakutud projekt on poliitiliselt laetum, kui mu näitused siiani on olnud, aga see, mis kujul projekt lõpuks realiseerub, selgub eesoleva aasta jooksul.