Pealelend:RAIVO ROOSMAA, Tallinna Kunstikooli direktor

R. V.

Tallinna Kunstikoolis või nagu kõnekeeles suupärasemalt kutsutakse Kevade tänava koolis on oma esimese kunstihariduse saanud suur osa meie kunstnikke, vähemalt neist, kes elavad Tallinnas või selle ümbruses. Teie kool on kolme aastakümne jooksul olnud omamoodi kunstiakadeemia taimelava. Kui meie viimasel ajal kiiresti muutuvat kunstikonteksti silmas pidada, siis mis on teie kooli kõige olulisem ülesanne? Kui kunsti enda arengu puhul  ei ole selgelt defineeritavaid eesmärke, ei ole ka kunstihariduse andjatel mõttekas keskenduda ühele ülesandele. Nii nagu kunstis tegutseb suur hulk eri suundades liikuvaid kunstnikke, nii koosneb kunstikoolgi suurest hulgast erinevatest õpilas- ja õpetajaisiksustest, kelle eesmärgid võivad suuresti lahkneda. Samal ajal on mõlemad pooled ka pidevas muutumises ja kujunemises. Kindlalt võib vist väita ainult seda, et kunstikool kujutab endast teatud tehislikku kultuuriruumi, kus domineerib loovtegevus ja rakendatakse eelkõige kunstilist mõtlemist.

Oleme aastate jooksul oma eesmärke mitmeti sõnastanud, pidades oluliseks nii klassikalise esteetilise kultuuri vahendamist, eelprofessionaalsete tead­miste ja oskuste andmist, kaasaegse kunstimõistmise sisendamist, hea kunstitarbija kasvatamist kui ka kunstiande avastamist, loovuse arendamist jpm. Tegelikult ei ole probleem mitte ilusate eesmärkide püstitamises, vaid nende saavutamises; selles, mis nende eesmärkide realiseerimise käigus inimestega reaalselt toimub ja millised on kunstiõppes rakendatavate tegevuste ning kasutatavate meetodite tulemused. Sellest, mis muutub nende 12 – 18aastaste noorte teadvuses, kes neli aastat järjest kolm korda nädalas kunstiga tegelevad, teame me üsna vähe. Tundmata aga kunstilise tegevuse psühholoogilisi arengumehhanisme, on üsna lootusetu tulemusi sihipäraselt mõjutada. Vaid asja enesele selgemaks mõeldes on võimalik jõuda olukorrani, kus see, mida taotletakse, ja see mida saavutatakse, hakkavad tasapisi lähenema.

Seega, kui üritada sõnastada kunstikooli praegu kõige olulisemat ülesannet, siis julgen väita, et selleks on kunstihariduse protsesside sügavam uurimine, kunstipedagoogilise tegevuse, kaasa arvatud tehtud vigade igakülgne ja süsteemne analüüs ning tulemuste kõigi aspektide selgem teadvustamine ja arvestamine edasises töös. Selle ülesande lahendamine ei tohiks piirduda vaid ühe kooliga ja kindlasti ei saa see toetuda ainult kunstipedagoogidele. Kaasa tuleks haarata nii kunstipsühholooge kui -sotsiolooge. Loodan väga, et toetust leiab Tallinna ülikooli loovuse uurimiskeskuse rajamise idee ja et ka kunstiakadeemia kunstiteadlased ja õpetajakoolitajad probleemi oluliseks peavad ning selle uurimiseks inimesi ja vahendeid leiavad. Kui kõik ühe lausega kokku võtta, siis kavatseme küsida, miks me midagi teeme ja kas me tegelikult teeme seda, mida me arvame end tegevat.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht