Pealelend – Saskia Boddeke, projekti „Seks ja meri“ kuraator

REET VARBLANE

Saskia Boddeke on Hollandi multimeediakunstnik, teatri-, ooperi- ja filmilavastaja. Oma lavastustes, aga ka teatraalsetes installatsioonides on ta kõrvuti reaalsete tegelastega alati kasutanud ohtralt uusmeedia tehnikat (projektsioone, arvutiprogramme, audiovisuaalseid tunnuspilte). Tema multimeedia installatsioone, kus heli- ja valgusefektide, lõhnade ja esemelise keskkonna koosmõjul on tähtis koht, on näidatud kõikjal üle maailma.

Projekt „Seks ja meri“ sai alguse 2013. aastal Rotterdami meremuuseumis. Seejärel on ekspositsioon rännanud mööda Taani, Rootsi ja Soome meremuuseume ning jõudnud otsaga Tallinna.

Meremehed, kellega te oma „Seksi ja mere“ projekti ette valmistades vestlesite, on enamasti juba pensionil, mõned ka juba surnud, aga nooremad elavad seniajani meremehe­elu. Nende avameelsed lood näitavad, kuidas suhtutakse seksuaalsusse praegu, s.o XX sajandi lõpul ja ka XXI sajandi algul. Ülejäänud ruumi­installatsioon on aga kujundatud nii, et see tuletab meelde XIX sajandi glamuurseid interjööre (punane samet), mida siiani kohtab veel lõbumajades. Kas tahate sellega öelda, et meremehed on oma ihast rääkides, seda mõtestades, jäänud XIX sajandil välja kujunenud arusaamade juurde seksuaalsusest? On ju XX sajandil tõlgendatud seksuaalsust vägagi mitmeti.

Mind huvitasid eri eas ja ka erineva seksuaalse orientatsiooniga mehed. Minu intervjueeritavate seas on 80aastane endine meremees, aga ka 18aastane noor mees, kes just naasis esimeselt pikalt mereretkelt. Tahtsin anda meremeestele hääle. Vaatamata sellele, et praegu on väga palju muutunud – meremeestel on mobiiltelefonid, nad saavad Skype’i teel suhelda oma lähedastega, neil on videod jne –, on nende lood üsna samasugused, nagu olid sajand või rohkem tagasi. Laeva pardal unistavad nad üldjuhul ikka naistest ja sellest, mida teevad, kui nendega kohtuvad. See hämmastas mind üksjagu. Meeste ja seksuaalsuse teema on midagi ajatut, naiste suhtumises seksuaalsusse ja ka seksuaalkäitumisse on palju muutunud. Me oleme ennast otsustavalt ühiskonna kaamitsaist vabastanud, mehed aga ei ole kuigivõrd muutunud. Ma ei tahtnud neid demoniseerida, vaid lasksin neil rääkida just niiviisi, nagu nemad seda ise tahtsid. Nad olid minuga üllatavalt ausad. Üks noortest meestest tunnistas mulle, et on homoseksuaal, aga oli tunda, et ta ei taha, et seda laiemalt teataks. Ma pidin olema väga pieteeditundeline. On igati arusaadav, et merel tuleb olla tasakaalukas, säilitada rahu, erimeelsused tuleb maha suruda, aga sadamas nad võisid, lausa pidid ennast vabaks laskma. Seda tehti suuresti naistega seksides, aga mitte ainult.

Meremeestest rääkides on naine jäetud enamasti kõrvale: naisehäält ei ole kuulda, ta esineb objektina. Ma tahtsin anda ka naisele hääle ja teha näituse, kus on ka naist kuulda. Meremeestega seotud naisekuju sissetoomine kogu selle mitmekesisuses oleks olnud aga üle mõistuse kallis: oleksin pidanud vestlema paljude prostituutidega üle maailma, ka kodus ootavate naistega jne. Seetõttu jätsin selle kõrvale. XX sajandi alguse eesti meremehe Markuse kirjavahetus andis aga selleks suurepärase võimaluse. Markus oli noor mees, kes omamoodi mängis nende tüdrukutega, kellega kirjavahetust pidas. Temasse võib negatiivselt suhtuda, aga tegemist oli Esimese maailmasõja algusajaga. Kuna külad olid noortest meestest tühjaks jäänud, said need noored naised Markuse kirjade kaudu osa sellest maailmast, kuhu tema merereisidel sattus. Nad vajasid tema silmi ja tema kujutlusvõimet, mida ta kirjades nendega jagas, et saada välja oma külaatmosfäärist. Mõned tüdrukud olid vaesed, mõned rikkamad, mõned usklikud, mõned vabameelsed, aga üks oli selge: need tüdrukud vajasid Markust sama palju, kui Markus vajas neid. Markus oli nende aken maailma.

Meremehed lähevad sadamas maale ja saavad seal oma iha rahuldatud. See ei puuduta ainult seksuaalsust, vaid ka teistsugust argielu, kui on laevas, aga õige pea hakkavad nad igatsema laeva ja mere järele. Järgmises sadamas see kõik kordub. Tahtsin, et see pidev millegi kättesaamatu tagaajamine tuleks installatsioonis välja, sest kui kättesaamatu saadakse kätte, iha rahuldatakse, on see juba läinud. Seda enam ei ole – ja kõik algab otsast peale. Ma tunnen seda ka kirjades, mis tüdrukud Markusele saatsid.

See ei ole romantiline, see on pigem melanhoolne projekt, iseäranis kui mõelda mälestusesemetega, mõnikord sümboolsete objektidega täidetud kohvrite, aga ka pudelite installatsiooni peale. Ma tahtsin avada inimeste südame ja meeled melanhooliale. Me kõik kanname endas midagi, mis teeb hapraks ja haavatavaks. Seda ei tule karta, see on inimlik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht