Pealelend: Sirje Eelma, Kärt Summatavet

R. V.

  Sirje Eelma

Mida lisab tänavuse “Kunstisuve” näitus “Kam-mer-suvi” Pärnu mudaravilas  uue kunsti muuseumi, Non Grata rühmituse ja Rael Arteli galerii aktiivse tegevuse kõrval? Millisele publikule see on eelkõige suunatud?

Pärnu mudaravila on selleks suveks saanud täiesti uue sisu. Kogu maja on täis kunsti: ühes tiivas on Non Grata muuseum, teises “Kunstisuvi”  ja arvatavasti on see kokku hetkel suurim eesti kunsti väljapanek. Mõlemad näitused on totaalselt muutnud miljööd, võrreldes mudaravimise-aegsega, ja toimivad põneva teineteist täiendava kontrastina. Graatade terviklikuks lavastuseks sobivad vannidega kambrid suurepäraselt. Teine, kammerlik tiib oma 11 kabineti, basseini ja pikkade koridoridega võimaldab välja mängida oma tsooni väga erinevatele autoritele. Valik lähtus seekord motiivist naised ja lilled – sest mis võiks olla veel kaunim suvel ja Pärnus! Üleskutse ilule mõjub väljakutsuvalt, aga kunstnike nimekirja vaadates võib olla kindel, et igaüks jääb iseendaks. Ja just seetõttu ongi näitus kaunis. XII “Kunstisuvel” on kuni 20. VIII vaadata Ksenija Belokoni, Owe Büttneri, Sirje Eelma, Silva Eheri, Ruth Huimerinna, Andrus Joonase, Virge Jõekalda, Katrin Kaevu, Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnissoo, Edith Karlsoni, Urve Küttneri, Peeter Lauritsa, Marje Mee, Kadri Metstaku, Mare Mikoffi, Juss Piho, Rait Präätsa, Delina Reissi, Piret Rohusaare, Hannes Starkopfi, Mari-Liis Tammi, Vergo Verniku ja Urmas Viigi töid. Rahvarohkel avamisel lummasid  kõiki Terje Ojaveri “Amandus Adamsoni elavad skulptuurid” mudaravilaesisel murul.

 

 

Kärt Summatavet

 

Miks on vaja setode traditioonilise ehtekultuuri taassündi toetada ning kuidas saaksid kunstnikud toetada Eesti Kunstiakadeemia ja setode algatust?

Seto hõbeehete traditsioon on tänaseni ainsana säilinud elujõulise ning küllaltki terviklikuna, mida tunneme paremini kui mujal Eestis vanasti eksisteerinud ehtekultuuri. Nii põhjalikult pole uuritud ühegi teise Eesti piirkonna ehteid ning nendega seotud kombeid ja uskumusi. Seto ehteid on peamiselt uurinud etnoloog Mare Piho, kelle elutöö on aidanud seda unikaalset kultuurinähtust nii säilitada kui ka kaasaja uurimiskontekstis mõtestada. Kuid samas oleme kurva fakti ees, et vanade sõlemeistrite ja ehtetegijate töövõtted on ununenud ning ametialane järjepidevus kohapeal katkenud, sest nõukogude okupatsiooni tingimustes ei lubatud väljaspool riiklikke tootmisüksusi väärismetalli töödelda. See toimus range miilitsavalve all ning seto hõbeehete valmistamine kohapeal ei olnud enam võimalik.

Kuid huvi vanade meistrite oskuste ja nippide vastu on seoses setode tänapäevaste kultuuriliste vajadustega silmatorkavalt tõusnud. Setomaa Valdade Liit ja Seto Kuningriigi Kroonikogo koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga on seetõttu välja kuulutanud seto hõpõraha (hõberaha) konkursi (täpsem info konkursi kohta on EKA ja Setomaa Valdade Liidu kodulehel www.artun.ee ja www.setomaa.ee).

Setod vajavad traditsiooniliselt ehetes kasutatud tsaarirahade kõrvale ka päris oma raha, millel oleks kujutatud setodele olulisi sümboleid. Setod loodavad siin kõigi kunstnike abile.

Seto Kuningriigi tsootska Evar Riitsaar kutsub meid kõiki osalema: “Peko käsk kõigil, kiä tundva, tahtva ja mõistva umma seto rahha luvva – märgo paprõlõ panda nii asjatundjidõ komisjoni ette tuvva. Njoist valitagu kõkõ meeleperädsõmb vällä, minkõst saagi seto uma hõpõ.”

“Seto hõpõraha“ konkursi töid oodatakse juuli lõpuni, eesmärk on leida sobiv seto ehetes kasutatava mündi või müntide kujundus, millest on võimalik valmistada uusi seto ehteid. “Seto hõpõraha“ kavandi valmistamisel tuleb lähtuda seto ehete traditsioonist, kus olulisel kohal on münt ja mündiga seotud erinevad ehtetüübid. Kõik kujurid, graafikud, ehtekunstnikud ja teised professionaalid, samuti üliõpilased on oodatud osalema.

Tsaariaegsed hõbemündid on väärtus omaette, mida kindlasti kasutatakse ka edaspidi, niikaua, kui neid jätkub. Kuid minu jaoks on võõristav, et oma meistrite puudusel ostavad setod mitmete Venemaa poolel tegutsevate lukkseppade ja muidu metallimeeste valmistatud ehteid, mis pole hõbedast. Setod ostavad parema puudusel ka praegustest vene müntidest valmistatud ehteid, mis on kroomitud ning läigivad plekiselt ja võltsilt. Olen näinud ka plekist suurt sõlge, millele on hambapuuriga veetud hõre muster, mis imiteerib endisaegseid uhkeid graveeringuid ja peenkohrutusornamente. Venemaalt pakutavate variantide hulgas ringleb ka mingeid täiesti imelikke plekist hübriide, mida kantakse suures hädas ning millel pole mingit seost enam seto ehete tegeliku tähendusega. Minu arvates devalveerib see seto ehete põhiolemust ja väärtushinnanguid, millele Mare Piho oma uurimustes ja filmides on korduvalt tähelepanu pööranud. Kuid mida setod hädaga ikka teha saavad? Probleem on ju tegelikult palju üldisem ning häid ja kvaliteetseid ehtenäiteid pole ju ka teiste Eesti rahvarõivaste juurde kusagilt saada. Erandiks võiks tuua vaid Eesti Ajaloomuuseumiga koostöös alustatud ajalooliste kodarrahade ja sõlgede koopiate valmistamise projekti, mis ka heade tööoskustega meistrite puudusel ei kata tegelikke tantsu- ja laulupeoliste vajadusi. “Seto hõpõraha“ konkurss aitabki ühel elujõulisel kultuurisaarel oma tervikstruktuuri säilitada ning iseseisvalt omi asju ajada. Mis aga peamine: konkursi võitjale on välja pandud märkimisväärne auhind – 15 000 krooni.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht