Pealelend:Sirje Helme, Küllike Tohver

R.V

Sirje Helme, Kumu direktor Miks Kumu vajab muuseumiturundust? Ega me äkki midagi väga väärtuslikku kaota, kui hakkame turumajanduslikes terminites mõtlema?

Selle taga, et Kumu vajab muuseumiturundust, on palju laiem ideoloogia. Muuseum, mis on omamoodi mälupank, koguv ja säilitav institutsioon, on tänapäeval ka aktiivselt üldsusega suhtlev keskus, kus pannakse rõhku sellele, mil viisil ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha. Ei saa olla, et muuseum vaikib ajal, kui jaht meie vabale ajale on muutumas üha intensiivsemaks. Omamoodi võiks parafraseerida maailmafirmade põhimõtet: keeruline pole toota, keeruline on kaup maha müüa, aga see oleks muuseumi suhtes liiga ühetasandiline ja ebaõige. Muuseumis on näituste programm erakordselt oluline, sest ta pole üles ehitatud mitte tootmise põhimõttel, vaid kunstiajaloo ja kaasaegse kunsti katalüsaatorina, ideede kogumina, analüüsija ja sünteesijana. Kõik protsessid ei pea sarnased olema ja muuseumil on privileeg mitte ummisjalu kaasa joosta turumajandusega. Mis ei tähenda, et me turundust ei vaja, meie reklaam ja turundus töötavad koos ühe eesmärgi nimel: saata laiali võimalikult palju meie näituste ja programmide informatsiooni. Iga näituse või konverentsi puhul töötatakse välja pisut erinev taktika, sest sihtgrupid, kellega eriti soovitakse kontakteeruda, võivad olla erinevad. Viisid ja võimalused, kuidas inimesed saavad infot, on mitmeid jne. Pole enam nn keskmist muuseumikülastajat, on palju eripalgelisi muuseumikülastajaid. See kõik puudutab turundust. Seega kokkuvõttes, me ei mõtle turumajanduslikes terminites, vaid me kõneleme publikuga, rakendades turunduse kogemust ja abi.

Küllike Tohver, Briti Nõukogu direktor, kunstiprojektide juht

Miks Eesti muuseumitöötajaid on vaja koolitada? Mida muuseumiturunduse tundmine neile annab?

Tänapäeva muuseum on palju rohkem kui säilitamist vajavate esemete kogu. Tänapäeva muuseum on ennekõike elav organism, kus püütakse ühendada meie minevikku tänaste tegemistega ja prognoosida ka tulevikku. See on koht, kus me võiksime süüvida enestesse ja püüda mõtestada ümbritsevat. Tänapäeva muuseum allub ühiskonnas toimivatele protsessidele ning peab oskama toime tulla olukorras, mille määrab turg ja raha võim. Ta ei pea nendele alluma, aga ta peab oskama seal toimivaid mehhanisme kasutada. Sel seminaril on tähelepanu keskmes kolm muuseumidele elulist küsimust: kuidas oma muuseumi publikuni viia, kuidas leida projektidele strateegilisi ja pikaajalisi toetajaid ning rahastajaid ning kuidas teha muuseumide heaks lobitööd, et ka seadusandlus tuleks järele ning toetaks muuseumi selle ees seisvate uute ülesannete täitmisel. Viimase all mõtlen näiteks kogu maailmas levivat trendi, et muuseumide varad oleksid kättesaadavad ka puuetega inimestele, sealhulgas nägemis- ja kuulmispuuetega inimestele, mis omakorda eeldab riigi tahet ja finantseerimist. Või siis seda, et muuseumide varadest osasaamine oleks kooliprogrammi osa.

Need on valdkonnad, millega britid on viimastel kümnenditel väga aktiivselt tegelenud, tehes vigu, õppides nendest, katsetades ja parimat rakendades. Neid kogemusi tahaks Briti Nõukogu Eestile vahendada. Ja millal siis veel, kui mitte nüüd, kohe pärast Kumu avamist, kui kõik need ülesanded on teravamalt päevakorral kui kunagi varem. Kumu peab arenema ja ka kõik teised muuseumid peavad vaeva nägema, et ise mitte varju jääda, kui suur osa tähelepanust on mõneks ajaks keskendunud Kumule.

Loodan, et Briti Nõukogu koolitus ei jää viimaseks omalaadseks. Kindlasti saavad oma emamaa kogemust pakkuda teisedki Eestis tegutsevad kultuuriinstituudid. Ja meiegi oleme nõus sel teemal ühiselt edasi mõtlema.