Pealelend: Toomas F. Aru

Reet Varblane

Luunja intrigeeriva nimega galerii Meie Aja Kangelane alustas tegevust Ervin Õunapuu näitusega. Nüüd olete jõudnud juba neljanda väljapanekuni, Leho Rubise isikunäituseni „Igavene kaif”. Galerii avamise puhul saadetud pressitekstis rõhutasite, et teie galerii on ainuke, kus kunstnikele tagatakse honorar, kus neile nende töö eest ka makstakse. Kas see ikka kehtib? Kuidas galeriid rahastatakse? Kuidas Meie Aja Kangelane valib kunstnikud, kelle töid eksponeerib, kellega koos töötab? Toomas F. Aru, Luunja kultuurimaja direktor, galerii Meie Aja Kangelane kuraator: Oleme jõudnud neljanda näituseni, autoriteks Ervin Õunapuu, Mila Balti, Peeter Allik ja Leho Rubis. Kunstnikule maksmine on endiselt jõus ja on ka tulevikus täiesti aktuaalne. Kuidagi tüütu ja väsitav on see teadmine, et inimesed teevad tööd (antud juhul kunstnikud) ning annavad tööd paljudele institutsioonidele (galeriid, muuseumid, teadlased, õpetajad) ainult tänu ja pai eest. See on tegelikult rõve situatsioon ja nii naljakas kui see ka pole, kunstnikud ise aitavad sellele kaasa. Pidin ikka Ervin Õunapuuga vaidlema honorari üle, ka Peeter Allik ja Mila Balti olid natuke segaduses. Tahan lihtsalt öelda: kunstnikud, ärge andke oma töid näiteks pooleks aastaks galeriidele tasuta, leppige kunstnike liidus see kokku ja tehke midagi. Ilmselt natukene aitavad kaasa soovile tasustada ka isiklikumad suhted (ma tean, kuidas enamik kunstnikke elab). Samas pole see üldse oluline, vaid just see, et situatsioon ise on täiesti jabur ja arulage. Töötage riigikogus näiteks pai ja tänu eest. Muide, ega seda paid ja tänu ka palju ei ole, enamasti sõimatakse neid ikka „purkisittujateks”. Tsiteerides Jaak Aaviksood: „Kunstnikud, lõpetage see kommunism !!!” Proovime siis seda diskursust galerii Meie Aja Kangelane raames muuta.

Oleme seda suutnud täita sada protsenti (võite kunstnike käest küsida) ehk siis kõikidel kunstnikel on kinni makstud tööde transport, avamine ja nad on saanud ka honorari. Rahastamisest niipalju, et Luunja kultuurimaja on Luunja valla allasutus ja meil on eelarve. See, mida nüüd üks kultuurimaja direktor oma asutuse eelarvega tohib teha, see on põhimääruses kirjas: Luunja kultuurimaja põhimääruses on punkt 8.5. ehk professionaalse kunsti vahendamine. Ma täidan põhimäärust. Lisaks kirjutame ka projektitaotlusi: näiteks näitust „Johannes Saal 100” Luunja vallavalitsuses toetas Tartumaa kultuurkapitali ekspertgrupp. Lisarahastamise otsimine käib kogu aeg.

Kunstnike valimisel ehk näituseprogrammi koostamisel oleme sunnitud arvestama oma ruumi ja tehnilisi võimalusi, aga loomulikult ka seda, et oleks ka piisavalt huvitav. Eesmärk on anda Eesti nüüdiskunstist ülevaade nii konservatiivsemas kui ka avangardsemas liinis. Koostööd oleme praeguseks ajaks teinud Tartu kunstimuuseumiga ja järgmisel suvel toimuva tegevuskunsti festivaliga, s.o Sandra Jõgeva ja Art Containeriga.