Pealelend – Triinu Soikmets, vabakutseline kuraator ja kriitik

REET VARBLANE

Veel täna kella 13–15 saab Galerii27-s (Tallinnas Toompuiestee 27 asuva Meritoni hotelli 1. korrusel, sissepääs eraldi uksest) vaadata erakollektsioonil põhinevat kunsti- ja kultuurilooliste objektide väljapanekut. Korraldajad on nimetanud seda väljapanekut praegusaegseks kurioosumite kabinetiks, mis annab külastajale võimaluse piiluda kirgliku kunstikoguja tagatuppa.

Näituse valik on tõesti enam kui veider. Eesti kunstnike Malle Leisi, Nikolai Kormašovi, René Kari, Evald Okase, Epp Maria Kokamäe jt tööde kõrval on esindatud Prantsuse, Iisraeli, Saksa, Hispaania, Mehhiko nüüdiskunstnike teosed, sekka ajaloolist Hiina portselani, budistlikke kujusid, Inglise XIX sajandi kunsti ja koopiaid, Jaak Arro puitreljeefiga kaunistatud raam jne.

Kas Galerii27 on ühekordne üritus, n-ö hüpikgalerii või ongi tegemist uue eragaleriiga? Kas praegune näitus põhineb ühel erakogul? Kas võiksid näituse koostamise loogikat lahti seletada?

Galerii27-s on esindatud mitme isiku erakollektsioonid ja üksikteosed, mis on kogunenud aastakümnete jooksul. Tegu ei ole Eesti mõistes klassikalise kodumaise kunstikollektsiooniga, vaid koguga, kus leidub taieseid ja objekte üle maailma ja läbi ajaloo. Võib öelda, et tegu on omamoodi kaasaegse kurioosumite kabinetiga, mis on kantud reisihimust ja kirgedest. Oluline on kindlasti, et mitmed tööd, nii kodu- kui välismaised, on omal ajal ostetud otse autoritelt, keda kogujatega on sidunud isiklik soe suhe ja sõprus või millega kaasneb eriline lugu. Kollektsionäärid ei ole lähtunud kaanonitest ega keskendunud mõnele kindlale suunale, vaid lasknud end kanda isiklikest sümpaatiatest ehk sellest, mis peakski defineerima ühe või teise teose eelistamise aluseid.

Sellest lähtuvalt on koostatud ka kogul põhinev näitus ja oksjonivalik. Oluline on, et esile tuleks kogujate mitmekülgne tunde- ja maitsemeel, mis omakorda peegeldaks ja puudutaks potentsiaalse publiku erinevaid maitseid ja meeli. Muidugi on silmas peetud, et näitusel valitseks harmooniline tervik, visuaalne loogika ja imaginaarne narratiiv. Oli tõepoolest põnev (ja kohati ka veider) sobitada kokku nii erinevaid ja intensiivselt laetud töid, kuid seda enam tuleb selles väljapanekus esile, kui pluraalne on kunstimaastik laiemalt ja ka ühe koguja enese sees. Kutsume ka kunstihuvilisi suhestuma võimalikult erineva kunstiga. Kunst on midagi, milles võime ja peaksimegi ületama piire ning otsima tihti midagi uut, erinevat ja ootamatut. Pealegi on see Galerii27-s ka täiesti taskukohane: kalleima teose alghind on küll 45 000 eurot, kuid madalamad algavad 100 eurost. Mõnede teoste autorid on ülemaailmselt tuntud ja nende kunst ei ole ja ei peagi olema ilmtingimata hirmkallis. Galerii27 proovib ka edaspidi säilitada mitmekülgsuse nii kunsti kui kunsti hindade osas.

See, kas Galerii27 kinnitab kanda ka pikemas perspektiivis, selgub ilmselt aja jooksul. Lähitulevikus jätkuvad näitused igal juhul – kunsti on piisavalt, et täita wunderkammer mitmel korral. Juba tehakse ettevalmistusi järgmiseks näituseks, mis kulmineerub samuti oksjoniga umbes kolme kuu pärast. Igal juhul on Galerii27-l võimalus ja soov tutvustada kunstimaailma laiemalt ning avardada kohaliku kunstioksjoni raame. Ka seekordne, galerii esimene oksjon toimub üleilmsel veebiplatvormil – seda koroonapiirangute tõttu, aga ka teadvustamaks Eesti kunsti ja kogusid maailmamastaabis.

Näitus lõpeb veebioksjoniga. Kevadised oksjonid olid kriisiolukorrale vaatamata edukad, Hausi galeriis oli hiljaaegu ka sügisoksjon. Kuidas hindad meie oksjonite taset ja praegust seisu?

Kevadiste oksjonite edu üheks komponendiks oli kindlasti Olev Subbi fenomen, mille valem omakorda koosneb mitmest osast. Esiteks on publiku teadvusesse laiemalt kohale jõudnud, et Subbi panus siinsele kunstimaastikule on nüüd lõplik, tema pärand on fikseeritud. Sellise lõplikkuse teadvustamine ei sünni üleöö, kuid kui see ükskord kinnistub, siis ongi vundament väärtuskasvule loodud.

Teiseks on sellele vundamendile seinu rajanud kunstniku loomingu põhjal sündinud raamatud ja näitused. Sellisel pikaajalisel tööl on kindlasti oluline roll nii laiemalt konkreetse autori märgilisuse kinnistamisel kui kitsamalt sellel, et nii siinsetest kogudest kui välismaistest varudest hakkavad pinnale kerkima ja oksjonitele sattuma tema erilisemad tööd. Ja piisab ühest erilisest tööst oksjonil, kui selle ümber keev õhk kütab kuumaks kogu ruumi ning langeb teistelegi teostele.

Mis puudutab kriisiolukorda, siis kunst ja sellesse investeerimine seisab sellest kõigest mõneti väljaspool, kujutades ja kajastades püsivamaid ja pikaajalisemaid väärtusi. Nendesse väärtustesse on kindlasti segatud palju subjektiivseid emotsioone, kuid eks ongi ju positiivsed emotsioonid need, millest otsime rasketel aegadel tuge. Eesti oksjonimajade tase on kõrge ja stabiilne, teoste tutvustamise kaudu läbi pildi ja sõna investeeritakse ka siinsesse kultuurilukku ja auditooriumi harimisse, nii et kindlasti võib meie oksjoniturgu pidada kunstiajaloo diskursuse ametlikuks ja auväärseks osaks.