Penetratsiooni peegeldus

Näitusel esitatud kunstiteostes tuuakse esile ei-kuskil-olemise raskus, eksponeerimispaik näitlikustab seda.

GUSTAV KALM

Näitus „Refleksioonid: sisse/välja“ Vene muuseumis (Tallinn Pikk 29a) kuni 15. II. Kuraator Evi Pärn, kunstnikud Dmitri Gerassimov, Aleksei Gordin, Sandra Kossorotova, Jekaterina Kultajeva, Tanja Muravskaja, Kristina Norman, Ats Parve, Evi Pärn, Tanel Rander, Eva Sepping ja Maria Sidljarevitš.

Mis m

Sandra Kossorotova käsitleb installatsiooniga „Slavinaavia“ Eesti enesemääratlemise raskusi, vastandumist Venemaale kui oma Teisele.

Sandra Kossorotova käsitleb installatsiooniga „Slavinaavia“ Eesti enesemääratlemise raskusi, vastandumist Venemaale kui oma Teisele.

Matti Adoma

õttes rekleksioon sisse ja välja? Sisse-välja liikumine seostub esmalt ja ennekõike penetratsiooniga, refleksioon ehk reflekteerimine aga mõtlemise ja peegeldamisega. Kas mõtted, mis peegeldatakse läbi penetratsiooni? Identiteet, mis sünnib penetreerimises ja sellest mõtlemises? Eesti vene nüüdiskultuuri festivali „Äkki“ („Vdrug“) raames on Tallinna vene muuseumis näitus, mis võtab nime poolest justkui ette refleksioonid laiemalt, kuid kus enamikus töödes käsitletakse reaktsioone, mida kutsub esile raskus, mis sündinud eesti ja vene kultuuri kokkupuutest, penetratsioonist.

Tundub, et ajal, kui põhilised mured puudutavad inimese ja looduse suhet antropotseenis, üleilmset varajaotust ning meeste ja naiste võimujaotust, on rahvusküsimus tühine meenutus eelmisest kahest sajandist. Siiski, piisab vaid meenutada, kui palju läksid Eesti inimestele eelmise kümnendi teises pooles korda hunnik klaasi ja hunnik paekivikillustikku*, et mõista: rahvusküsimus pole kuhugi kadunud. Domineerivas arusaamas algab inimese määratlus rahvusest. Öeldakse „iiri kirjanik James Joyce“ või „eesti helilooja Arvo Pärt“, nimele eelnev rahvuslik määratlus peaks klišeede abil andma esimese pildi isikust. Ometi pole rahvuslus kunagi olnud üheselt määratletud. On see passis või on see veres? Kas nõukogude“ rahvus on/oli olemas? Kas prantslane on igaüks, kellel on Prantsuse pass? Mis rahvusest oli Franz Kafka ning mis rahvusest on Andrei Ivanov, kelle ümber keerleb nüüd kodakondsussaaga? Eesti keele ortograafia kajastab siinmail valdavat herderlikku rahvuslusnägemust: rahvusliku (etnilise) päritolu määratlus kirjutatakse väikese algustähega, riiklik-rahvuslik määratlus on suure algustähega. See tähendab, et need kaks on justkui teineteisest eristatavad. Ehk siis: kas on Eesti kirjanik Andrei Ivanov või eesti kirjanik Andrei Ivanov või ei kumbagi? Nagu on Andrei Hvostov küsinud oma 2008. aasta raamatu „Võõrad lood“ tagakaanel: „Kas Eestis sündinud ja siin kasvanud venekeelne inimene on „meile“ võõras, samas kui vabas Läänes sündinud ja Ameerikas kasvanud väliseestlane on „oma“?“ Kes on Andrei Ivanov? Kes on Toomas-Hendrik Ilves? Kes on Tanja Muravskaja?

Probleem pole mitte lihtsalt selles, kes olla, vaid selles, et kollektiivsete identiteetide loomine käib ühe teisele vastandamise kaudu. Näiteks Postimehe kommentaariumi avarustes luuakse vabadust hindava rõhutud eestlase kuvand, mis vastandub karmi kätt ja nõukogude aega taga igatsevale venelasele. Eestlus saab defineeritud läbi vastuseisu Venemaale ja venelusele. Ometi on selline definitsioon võimalik ainult seal, kus üks kultuur on olnud teisest läbi põimunud ning jätnud mingid jäljed. Negatsioon ning vastandumine on võimatud eelneva kokkupuuteta.

Penetratsiooni sügavus kajastub Sandra Kossorotova Slavinaavia lipus, mis reflekteerib Eesti raskusi enesemääratlusel, vastandudes Venemaale kui oma Teisele. Kaarel Tarandi ja Eerik-Niiles Krossi 2000ndate alguse ettepanek rõhutada Eesti kuulumist Skandinaaviasse ja mitte Ida-Euroopasse, asendades sinimustvalge Skandinaavia-pärase ristilipuga ja nimetades Eesti inglise keeles ümber Estoniast Estlandiks, illustreerib tungi vabaneda Ida-Euroopa negatiivsest kuvandist. Ettepaneku autorite silmis oli trikoloor liigselt Ida-Euroopa-pärane, ristilipp sidunuks Eesti Põhjalaga. Ehkki mõned trikoloorid, nagu näiteks Hollandi ja Venemaa omad, on varasemad, pärineb enamik neid lippe XIX sajandist, kui see Prantsuse revolutsioonist pärit sümbol võeti üle võitlustes rahvuslusriikluse eest ja seisusliku korra vastu. Skandinaavia ristilipu algus on aga müüdi järgi siinsamas. See sadas Taani kuninga vägedele taevast alla nende võitluses siinsete paganate ristiusustamisel ja nende alade vallutamisel. Tänases Põhjalas on lipu kunagine kristlik taust kadunud ning ristilipust on saanud muu Euroopa silmis põhjamaise ideaalriigi kuvand, millesse Kross-Tarand oma lipuvahetusaktsiooniga ka Eesti lootsid paigutada. Suurem osa Eesti elanikest pidas seda pentsikuks ideeks ning projekt ei leidnud laiapõhjalist toetust.

Venemaal seevastu on viimastel aastatel õigeusu kirik muutunud üha mõjuvõimsamaks institutsiooniks, pakkudes Nõukogude ajast ja Jeltsini 1990ndate segadustest väsinud vene inimesele asu. Rist, mis Skandinaavias on kaotanud oma algupärase tähenduse, on viimase kahekümne aasta jooksul muutunud Venemaal üha potentsemaks märgiks. Võib-olla see paralleel on triviaalne, kuid tõsi on, et Eesti ühiskond jääb oma püüdlustes olla põhjamaine ja skandinaavialik alati venemaiseks. Ükskõik, mida Kross ja Tarand üritasid, Eesti oli siis ja on ka praegu Slavinaavia. Soovis hüljata Venemaa ja vene kultuuri ajalooline mõju oma isiksuseloomes tuleb see vaid aiva tugevamalt esile.

Eesti identiteediloome keskendumine Venemaale kui oma Teisele on muutnud keeruliseks eestivene identiteedi tekkimise või positiivses valguses esilekerkimise. Kummagagi assimileerumata ning mõlemale vastandudes ollakse eikuskil. Jacques Rancière’i järgi on kunsti esteetiline režiim see, mis suudab esile tuua puudujäägi või varjul oleva kehtivas tunnetatava jaotuse korras ning toimida nõnda poliitilisemalt kui see poliitika, mida teostatakse valimisdebattide kaudu ja -urnide juures. Nõnda võimaldab kunst muuta nähtavaks ja adutavaks selle, mis seni peidus. Eva Seppingu videod ja Dmitri Gerassimovi foto toovad esile valdava jaotuse liminaalse muutumise. Habemeajamisvahuga on Lasnamäe tänavale kirjutatud „Russia“. Habemeajamisvaht kaob, nagu kadus ka Nõukogude Liit. Lasnamäest, kus elab viiendik tallinlasi, saab eesti massiteadvuses vaesuse ja veneluse, mis tihti juba sünonüümid, sümbol. Klišee kandub edasi. Reformierakond kasutab oma Facebooki kampaanias keskmiselt täis Lasnamäe bussi fotot vaesuse, viletsuse ja veneluse võrdkujuna, mis saab osaks Eestile, kui toetada valimistel nende nii-öelda rivaali keskerakonda. Tanja Muravskaja on oma autoportreel musta näorätiga kaetult risti sinise ja valge laia triibu taustal kui kiivas osa Eesti lipul, osa, mis on osa, kuid mis segab või ei suuda leida kohta kehtivas jaotuses. Arusaamad sellest, kes moodustavad „meie“ ning kuidas üks koht on seotud kujuteldava kollektiivse isikuga, muutuvad läbi klišeede, millega moodustame kindla tunnetatava jaotuse korra.

Ähmases, liminaalses tunnetatava jaotuse korra muutumises sünnib rahvuslike identiteetide ja kuulumise ümbermõtestamine Eestis laiemalt. Uue identiteedi teke reflekteerib varasemaid penetratsioone ja praegusi kimbatusi.

Kummalisel kombel tuleb see raskus eriti hästi esile näituseruumides. Kui mitmed näitusel esitatud kunstiteosed ei interpreteeri mitte päriselt kohalolemise raskust, siis näituseruumid ja nende saamislugu näitlikustavad seda. Näituse kohaks on valitud Tallinna vene muuseum, mis 2012. aastast saati asub prominentsel kohal Pikal tänaval. Muuseumi asukoht ning siht näivad suured, kuid midagi on justkui viltu. Muuseumi loomisele eelnes vaidluste saaga. Segunesid siiras huvi säilitada ja eksponeerida eestivene kultuuri, segadus muuseumi varade ümber, korstnasse kirjutatud riigi ja linna toetused ning keskerakondliku linnavõimu soov tsentraliseerida võimu, aga ka poliitikas üldomane kemplemine selle üle, kelle kontrolli all on avalikud asutused, kuigi need peaksid parteipoliitikast puutumata jääma. Seda kõike on tunda ka muuseumi ruumides, mis mõjuvad kohmakalt ning veidralt suursugusest asukohast hoolimata. Muuseumi keerukas saamislugu ning kohmakas olek näitlikustavad seda raskust, mida reflekteerivad mitmed eksponeeritud teosed.

Festival „Vdrug“ ning Evi Pärna kureeritud näitus täidavad tänuväärt eesmärki tuua positiivses valguses Eesti ellu ja ka meediavälja eestivene kultuur. Eriti oluline on see ajal, kus Venemaa agressioon Ukrainas kütab Eesti ühiskonnas üles umbusaldavat ja kohati hüsteerilist meeleolu. Eestivene määratluse positiivsesse valgusesse tõstmine ning tõrjuvate meeleolude muutmine on oluline, et ka Indrek Hargla saaks kunagi rahus piima osta. Kuid mitte see pole selle näituse juures peamine. „Refleksioonid: sisse/välja“ on väärt näitus ennekõike tööde poolest, mis kõnelevad julgelt ja värskelt raskustest, mida on tekitanud rahvuslik määratlus praeguses Eestis.

* Seda, et 2000ndate lõpu kaks suurt tootemit pronkssõdur ja Vabaduse sammas pole lõpuks muud kui kaks hunnikut ehitusmaterjali, aitas selgitada Tanja Muravskaja installatsioon „Monumendid“, mis oli esimest korda väljas Hobusepea galeriis 2008. aastal. Ehkki tööd pole praegu välja pandud, rääkis Muravskaja sellest näituse raames toimunud vestlus­ringis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht