Peo (t)asemel suurnäitus

Näitusfestivalil „Tase“ jäi enim kõlama vaimse tervise ja põlvkondadeülese trauma teemapüstitus.

ANN MIRJAM VAIKLA

Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festival „Tase“ õppeasutuse hoones, Tallinna Kunstihoones ja selle galeriis, Raja tänava hoones ja mujal kuni tänaseni.

Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festival „Tase“ toimus seekord ligi kümnes erinevas asukohas, kusjuures lõviosa väljapanekust on juba teist aastat eksponeeritud tühjaks tehtud ning renoveerimist ootavas Kunstihoones Vabaduse väljakul. Oma kogemusest julgen väita, et sellel on olnud ettevõtmisele märkimisväärne mõju: sündmus on saanud oluliseks peale EKA tudengite ja õppejõudude ka kunstiringkonnale laiemalt.

Kunstihoone arhitektuurne kehand, kuhu on talletunud märgiline kollektiivne mälu selle valmimisaastast 1934 kuni mõne aasta eest katkenud ajajärguni, loob tudengite teoste näitamiseks laetud pinnase. Hoone pragunev, remondi järele karjuv kest võimendab üliõpilaste sisekaemuslikke otsinguid ning kunstilisi eneseväljendusvorme, millest enim jäi kõlama vaimse tervise ja põlvkondadeülese trauma teema­püstitus.

Lõputööd paiknevad enamasti möödunud aastast teada asukohtades: graafiline disain Kunstihoone väljakupoolsel küljel endistes Lugemiku kirjastuse ruumides, ehte- ja sepakunst ning keraamika seal kõrval, endise kohviku ja galerii pinnal, kunstnike ateljeed ja näitusesaalid on aga kaasaegse kunsti, stsenograafia, moe-, tekstiilidisaini ja paljude teise erialade päralt. Seintel võib kohati näha Kaisa Maasiku ja Johannes Luige möödunud aasta tundliku kohaspetsiifilise näitusekujunduse jälgi: eksponeeriti lugusid ja fakte Kunstihoone sopistustes tegutsenud kunstnike ja sündmuste kohta. Sellest tulenevalt sulavad praegune ja möödunud aasta „Tase“ minu peas kokku ühtseks tervikuks, justkui oleks nüüd orgaaniliselt jätkatud sealt, kus eelmisel korral pooleli jäädi.

Kunstihoonesse sisse astunud, suundun kõigepealt legendaarse Kuku klubi ruumidesse, kus rullub lahti Zody Burke’i mastaapne ekspositsioon „Maa-alused ketravad“. Teoste jada algab juba trepil, kus saab kummastava olendi käte vahelt võtta taskulambi, et hämarates maa-alustes ruumides tee leida. Burke’i teose keskseks elemendiks on eelmise aasta sügisese „Fotokuu“ näituselt „Transs“ juba tuttav groteskne, karikatuurselt seksualiseeritud nappides teksarõivastes cowgirl. Ekspositsioon uurib maa all asuvaid kaevanduslikke veenisüsteeme, luues paralleele industrialiseerimise ja vaba aja kultuuri tekke vahel.

Seda kõikehõlmavat ruumiekspositsiooni, kus põimub kultuurimütoloogia, geoloogiline aeg ja uute maailmade loomine, võib pidada loomulikuks liiteks Edith Karlsoni näitusele „Hora lupi“ tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil. Ehk ongi totaalsed ruumiinstallatsioonid praegu üks Eesti kunstivälja iseloomulikke väljendusi? Kui mitte laiemalt, siis tänavu on see festivalil „Tase“ kindlasti nii. Mitmest eksponaadist koosnevaid töid, mis on asetatud ruumiga intrigeerivasse dialoogi, leiab näituselt mitmeid.

Zody Burke’i teose kõrval on maa-aluses sopistuses eksponeeritud surma teemat vaagiva Andre Joosep Armingu teos „Usaldus katse“, kus autor tegeleb oma elu uurimisega südame siirdamise eelsel ja järgsel ajal. Teos jätkub teisel korrusel. Ühtlasi tuleb meeldejäävate, kogu ruumi hõlmavate tööde seast kindlasti välja tuua tänavuse (magistri tasemel) noore kunstniku preemia laureaadi Anita Kremmi teos „Mina/Tema“, mis ei anna mahti mugavustsoonis oleskleda, vaid rabab terava visuaali ja küsimustega empaatia olemasolu ja selle piiride kohta. Mõjusa jälje jättis mulle oma ingerisoome identiteeti uuriva autori Inessa Saaritsa teos „Ingeri itk“ ning samal korrusel eriskummaliste looduslike materjalide (savi, veri, želatiin) ning antropotseeni maalikunstniku rolliga katsetav ja seda analüüsiv Mari Steinberg.

Kõikehõlmava ruumielamuse loomise haripunktiks kujunesid Raja tänaval eksponeeritud Sandra Ernitsa, Mara Kirchbergi, Sarah Noonani ja Siim Preimani lõputööd. Kirchbergi varasem väljapanek jäi mulle silma juba mõne kuu eest, kui ta avas selle Raja tänava galeriis pealkirja all „TEST RUN 2024“. Viies tähelepanu kohaspetsiifilisuselt hoopiski kohale häälestumisele oli ta ühendanud haprad automehaanikutelt laenatud torud hoone vereringe ehk küttesüsteemiga ning see andis külastajale võimaluse jahedas märtsikuus oma käsi torude vastas soojendada. „Taseme“ näituse tarvis loodud ekspositsiooni raames on kunstnik võtnud laiema, inimtegevuse tagajärjel keskkonnakriisi käes vaevleja posthumanistliku fookuse, aidates kaasa uute eluvormide, vererakkude ning mikro­organismide elushoidmisele.

Siim Preimani kuraatoripositsioonile omaselt kogukonnaloomele ja kaasamisvõimalustele keskenduv lõputöö „Tuli minu kontides“ rullus lahti sündmuste seeria raames Raja tänava hoone sauna ja tuleaseme taaskasutusele võtmisega. Minu pilku püüdis Preimani töö kirjalik osa, mis on kokku köidetud ühtseks tervikuks Mirjam Variku ja Sarah Nõmme lõputöödega. Sellesse trükisesse pealkirjaga „Südamed ei jahtu ära“ on koondatud kolme autori kirjatükid, kus on käsitletud ebamugavaid traumaatilisi lapsepõlveseiku, nende tagajärgi ja avaldumist hilisemas elus. See mitmest elemendist kokku liidetud trauma, vaimse tervise, identiteediotsingute ja vägivalla käsitlus andis seekordsele näitusfestivalile meeldejäävaima mõõtme.

Lõpetuseks tahan tulla tagasi Kunstihoone juurde ning selle pidevale mõjule EKA tudengite lõputööde eksponeerimisel. Meenub, et paar aastat tagasi kirjutasin EKA Narva kunstiresidentuuri (NART) hoonest kui „kolmandast kuraatorist“. Nimelt tekkis mul rahvusvahelise grupinäituse kallal töötades tunne, nagu oleksin hakanud oma kuraatorirolli NARTiga jagama, sest see oma allumatu füüsilise kohaloluga (1893. aastast pärit jäiga arhitektuurse kestaga) hoolitseb kunstnike mõtete ja katsetuste eest, kujundab ja peegeldab neid, kuid võib ka osutada vastupanu ja ilmutada nõrgestavat mõju.

„Kolmas kuraator ei eksisteeri iseseisva arhitektuurse kehandina ega igikestva institutsioonina, vaid alati suhtes kellegi teisega. Selle ülesanne on raamistada tundmatut – pikka päeva või ööd –, mis avaldub näitusele kokku kogutud häälte tähelepanuharjutusena, märkamaks inimeste ja meie ökoloogilist tegelikkust loovate enam-kui-inimeste põimitust. Võimatu on eristada kesta, imelist ja amorfset ümbrist, elavast kehast, elujõulisest olevusest, kes on pidevas liikumises ning kaasab mitmesuguseid aegu ja olendeid.“*

Tallinna Kunstihoone toimib antud juhul samuti nii-nimetatud kolmanda kuraatorina ning väljendab siin oma värvist kooruva, amortiseeruva kehandi kaudu ühiskonnas olulisi teemasid, nagu trauma, vaimne tervis, vägivald jne, millest tudengid julgevad, tihti autoetnograafilisi meetodeid kasutades, rääkida. Tekib küsimus, kas vaikus, mis looritab Kunstihoone (loe: kunstivälja kogukonna) tulevikku, on seotud vaikusega, millest EKA lõpetajad on võtnud nõuks kõnelema hakata?

* Ann Mirjam Vaikla, Kolmas kuraator. Näituse „Taganemisteeta. Kohaloluharjutus“ kataloog, 2021, lk 4.