Performance’i-kunsti taak

Mai Sööt, performance’i-kunstnik

Seda artiklit pani mind kirjutama galeriis East toimunud üritus „Servataguse Muusika seikleb performance’i-kunstiga” (1. X). Käisin seal ja see keerutas üles juba varem mõeldud mõtteid performance’i teemal. See üritus vihastas mind, andis niimoodi impulsi kirjutada. Võtan seda sündmust kui head ajendit lahata teemasid, mis minu arvates vajavad tähelepanu.  Mind häirisid mitmed tegurid, kuid kõige hullem tundus esinejate, organiseerijate ja ka publiku käegalööv suhtumine.  Tegemist oli toreda peo, mitte kunstiga. Väikeses rahvast täis ruumis, kus inimesed pidevalt läbi kääksuva ukse edasi-tagasi siblivad, ei olegi võimalik performance’ile keskendunud atmosfääril tekkida. Kui see kõrvale jätta, tekib ikkagi küsimus: kas oli midagi, millele keskenduda, või ajas igavus inimesed ringi sõeluma? 

Väsinud ja tüdinud   

Oleksin siiski meeleldi andnud võimaluse Roi Vaara tasasele performance’ile, mis oli ilmselgelt valesse kohta sattunud.  Saginas jäi nõutuks ja kõhklevaks nii kunstnik kui publik. Märkasin, et tõmbenumbrina kohale kutsutud kunstitäht on jäänud vanaks, kühmus ja tagasihoidlikuks härraks. Ta ilmus esinemispõrandale nagu ikka ülikonnas, käes vahtralehed, mida ettevaatlikult sahistas, ilusasti, kurblikult ja absurdselt. Tajusin seda: vana mees esineb, tunnistades õrnalt ja sõbralikult oma jõuetust, liigutades vahtralehti nagu laps. Lehtede ja Vaara liikumine meenutas haavalehtede värinat. See oli ilus ja aus ega andnud põhjust kahelda oma väärtuses. Performance’i segane lõpp aga hajus publiku  kahinasse, jättes vaid mälestuse ilusast algusest. Vahtralehed olid ka ainus, mis avaldas kogu õhtu jooksul muljet. Mööndustega vahest ka VilleKarel Viirelaiu performance’i mõni element. Viirelaiu puhul meeldis mulle näitlemine, mida performance’is harva kohtab. Performance’i kõrghetkel pani Viirelaid publiku peaaegu uskuma, et ta on Balti jaama parm. Mingi võlu selles igatahes oli, kuid see oli nagu võimaliku veenvama variandi  kavand. Suuremat mõtestatust ei olnud võimalik siiski välja lugeda, silmanähtavalt oli tegu üsna suvaliselt, viimasel hetkel pooljuhuslikult tekkinud tööga, nagu sel õhtul tavaks kippus olema.       

Kunstnikud esitasid suvalisi teoseid, ilma mõtte, veenva mõttetuse ja jõuta. Kaugeltki polnud tegemist ka ei radikaalse ega eksperimentaalsega, nagu ürituse reklaamis lubatud oli, sest igaüks tallas oma harjunud rada – tehti lihtsalt midagi. Bändide kohta ma nii pahasti ei ütleks, lahjaks osutus just performance’i pool. Arianne Fox liigutas oma keha alaosaga natuke aega rütmiliselt lauda. Philip Pedersen karjus ruuporisse kõike seda, millest tal on kõrini ja millest ta on väsinud, seljas seelik. Tuutu teeskles, et dirigeerib esinevaid moosekante. Kaarel Kütas kandis ust seljas ja Meeland Sepp tagus sellesse nuga. Pederseni „I am sick and tired of performance  art!” („Olen tüdinud ja väsinud performance’i-kunstist”) jäigi kõlama.       

Aga miks see vihastas? Sellepärast, et ma austan sügavalt performance’i-kunsti ja ootan sellelt rohkem. Enamik publikust, ka kunstipublikust, rääkimata laiemast avalikkusest, on performance’i suhtes niigi kahtlustav ja hukkamõistev. Kas on vaja seda arvamust täiendada? „Servataguse Muusika seikles performance’i-kunstiga” vaadates mõistsin, et pole mõtet musta valgeks rääkida. Kui keegi peaks väitma, et performance on mõttetu karjumine ja tammumine või purjus boheemide jörin, siis pean tunnistama, et sageli see ongi tõsi. Palju on Eestis pühendunud professionaalseid  performance’i-kunstnikke? Ikka tehakse tegevuskunsti muu kõrvalt. Maalija viskab pintsli nurka, otsib välja mingid totrad esemed ja lehvitab nendega või kirjanik seob lina ümber, tõstab viinamarju suhu ja loeb luulet või muusik teeb seda, mida alati – ja ongi performance. Vabandan kõigi suurepäraste tegevuskunstnike ees, kelle teoseid olen näinud, nende pärast üldse kirjutangi. Ma ei arva, et performance oleks midagi mõttetut. Mõtlema paneb, mis asi see ikkagi on.       

Antikultuuri kohatäide       

Performance on midagi valdkondadevahelist, sünteetilist, eeterlikku, vahel halastamatut. Eksperimentaalse olemuse tõttu ei saa tegelikult performance’ile pahaks panna selle kohal lasuvat segaduse taaka. Performance’i ülesanne on otsida uusi radu ja see eeldab katse-eksituse meetodit ning sellest tulenevat kas kehva või suurepärast tulemust, mille hindamine on subjektiivne.         

Probleem on aga selles, et ka performance’is on hulk radasid juba sisse tallatud ja need hakkavad ennast kordama. Kõige enam häiribki, et miski, mis kunagi mõjus radikaalse ja šokeerivana, on nüüd lausa lääpa tallatud, koltunud ja jõuetu. On jäänud vorm, sisu on juba ammu kõndinud oma teed. Mis oli radikaalne aastaid tagasi, ei ole seda enam nüüd. Taas ja taas karjutakse ruuporisse loosungeid, pannakse meestele naiste rõivaid selga, tuiatakse kuutõbiselt ringi. Sealjuures erilise kireta, pigem nagu vanast harjumusest.  Kuid ei saa ju isiklikult võtta teise kunstniku tööd. Ikka on turuväravas müüdud sirelipilte, liueldes impressionistide loodud külmetava kunstniku müüdil, ikka on püstitatud avalikesse kohtadesse käpardlikke monumente, suveteatris vehitud vastikult kätega ja räägitud ebausutava häälega, luust läbi lõikava kärinaga lauldud tänaval „kõigest ühte kollast sidrunipuud” – ega sellepärast kunstinautleja veel verest ära löö!       

Kõigile peab jääma õigus ennast väljendada.  Siiski ei taha ma eespool nimetatud kunstnikke liigitada nii-öelda kitši gruppi, olen näinud ka nende veenvamaid töid. Nad ei liigitugi, sest kitši rahvas armastab, aga performance’it vihkab. Kui Alvar Loog räägib Keskusi artiklis „Kultuur kui kohatäide” repertuaariteatri igavast, turvalisest ja mugavast kohatäitest, siis iganenud radikaalsuse ja vastuhaku motiividel töötava performance’i puhul võiks rääkida vastu- ehk antikultuuri kohatäitest.       

Kujutav või näitekunst?       

Ei saa öelda, et olukord Eestis performance’i poolest mage oleks, tegelikult on mitmeid tegusaid ja huvitavaid tegijaid, ka uusi tulijaid, kes usuvad sellesse, mida teevad. Sellepärast lööbki pahviks kontrast vana ja koltunud šoki-performance’i  ning noore ja värske teatraalse, tantsulise, kontseptuaalse, isikliku, skulpturaalse, tehnoloogilise, sotsiaalse või muu performance’i vahel. Suhtumine ja tehtud töö paistavad paraku välja. Küsimus on ka selles, kas performance – tuulepäine ja radikaalne, noorem ja lollim vend – kõigi teiste traditsiooniliste kunstide seas, peaks muutuma kaalukamaks, arvestatavamaks. Rööviks see tegevuskunstilt tema olemuse? Muinasjuttudes on just  noorematel ja lollidel õndsaim saatus, elus alati mitte.       

Viimane teema, mida tahtsin puudutada, kaldub eelnevast pisut kõrvale, kuid on ikkagi taaga osa. Kas performance on kujutav kunst või näitekunst? Kultuurkapitali ees on performance’i-kunstnik eikellegimaal, kuuludes vahel kujutava, vahel näitekunsti alla, olenevalt esitaja hariduslikust ja loomingulisest taustast. Põhiliselt on seda valdkonda toetatud kujutava ja rakenduskunsti kapitalist, mõningate eranditega näitekunsti kapitalist. On ju enamik performance’ikunstnikke  Eestis praegu kujutava kunsti taustaga ja mõtleb võrdlemisi visuaalselt. Küllap see teebki sellest erineva žanri, võrreldes näite- ja tantsukunstiga, kuid ei eelda seejuures justnagu mingisugust koolitust, millest võib-olla vajaka jääbki. Õnneks on kunstiakadeemias nüüd võimalus juba bakalaureusetasemel süvendatult õppida just nimelt kahtlast, aga äärmiselt võluvat nähtust nagu tegevuskunst. See pakub uuenduslikku alternatiivi kunstile, teatrile, tantsule ja muusikale ning sünteesib neid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht